Moodne, õdus ja inspireeriv

Tiina Kolk
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rõõmsas rahulolus: arhitektid Andres Põime ja Andres Ojari.
Rõõmsas rahulolus: arhitektid Andres Põime ja Andres Ojari. Foto: Peeter Langovits

Need sõnad iseloomustavad kõige tabavamalt endisesse Baltika tootmishoonesse loodud moetänavat ja tänapäevast bürood.



Paari aastaga on kunagine õmblusvabrik tundmatuseni muutunud. Kui 2007. aasta detsembris tootmine majast välja koliti, korraldas Baltika Grupp kogu kvartali arhitektuurse lahenduse konkursi, mille sõelale jäid ratsionaalseima lahenduse pakkunud Studio 3 ja innovatiivseimate ideedega 3 + 1 arhitektid, selgitab ASi Baltika haldusdirektor Madis Länts.



Toona soovis firma anda paigale uut hingamist nii olemasolevate kui ka rajatavate hoonete (elamute, kohvikute jms) kaudu. Paraku saabus vahepeal majanduslangus ja uusehitused lükkusid määramatusse kaugusse.



«Esialgsest projektist on alles mõned linnaehituslikud tulevikusuunised, aga arhitekt peabki olema visionäär ehk nägema suuremaid-tähtsamaid otsuseid ette. Kunagi peaks Baltika koos Lutheri vabriku kvartaliga moodustama omamoodi kohaliku tähtsusega keskuse,» ütleb 3 + 1 arhitekt Andres Ojari.



Tehasehoone praegune lahendus sündis kahe arhitektuuribüroo tihedas loomingulises koostöös, eestvedajaiks Andres Ojari ja Andres Põime.



1960. aastal ehitatud Baltika maja on 120 m pikk ja 21 m lai. Praeguse viienda korruse asemel oli varem pööning, kogu ruumiprogrammi ja liikumisskeemi (trepikojad, liftid) on muudetud.



Tänu ventilatsioonikambrite mujale viimisele on ülemine korrus nüüd avar.


«Üks suur töövõit on see, et saime katusekorruse maksimaalselt tehnilistest ruumidest vabaks, ja teine, et ühendasime hoone Veerenni tänavaga,» selgitab Studio 3 arhitekt Andres Põime.



Ojari lisab, et see oli oluline ja õige otsus – igas linnas peaks ärielu toimuma siiski tänavatasandil, sest sellest võidavad nii klient kui ka firma.



Lummav moetänav

See on eri tasandeil paiknev suur uhke ruum. «Kuna asukoht pole äri arendamiseks väga kerge, siis tuleb kõik viled panna täie võimsusega huugama. Ja suurtest akendest paistev elu peibutab möödasõitjaid,» räägivad arhitektid. «Moetänavale on vaja inimesi meelitada – iseenesest ei sünni midagi. Siin peab pidevalt ruumiga tegelema ja sündmusi korraldama. See ruum vajab kogu aeg kuraatorit ja sisu. Õnneks on see, mida Baltika ja teised pakuvad, mõnus ja tehasele omane ning kutsub rahvast toimuvast osa saama.»



Vahvad tööruumid

Kui juba moetänaval kulgeja saab kogeda erilist õhustikku, siis ülemistel korrustel asuvate disainerite tööruumidesse ja büroosse sattunu tajub värsket loomingulist hingamist – siin on tehtud kõik mõtete virgutamiseks. 



Disainikorruse äärtele ehk akende alla on avatud büroo põhimõttel reastunud kõik neli Baltika kaubamärki, mida eraldavad riiulid. Suure ruumi keskel paiknevad vineerist vaheboksid (mida arhitektid hellitavalt kapsakastideks kutsuvad), mis kujutavad endast kohviku- ja kokkusaamiskohti. «Eri miljööde loomine oli ka tellija soov,» selgitab Ojari.



Neljanda ja viienda korruse vahel on «rippuvad aiad» ehk klaasist koosolekuboksid, kus toimuvad tulised arutelud ja mõttetalgud ning sünnivad uued ideed. Ülemise ja alumise korruse rahvas näeb ja teab, mis majas toimub, sisetrepid võimaldavad vabalt liikuda läbi kahe korruse.



Kogu majas on ülekaalus moodsad materjalid: ehe betoon, soe puit  ja vineer, karge kuumvaltsmetall ja klaas.


«Juhtkond ei tahtnud end positsioneerida eraldi, vaid soovis, et nende kabinetid oleksid kujundatud samas võtmes nagu kogu kontor. Erilised on sekretäride letid, muu erikujundusega mööbel on valmistatud standard-elementidest,» räägib Põime.



Baltika rahva ootus – saada endale mõnusa õhustikuga moodne kontor – on täitunud. Arhitektide silmapaistvat tööd tunnustas kultuurkapitali nõukogu, määrates neile selle hoone lahenduse eest 2009. aasta arhitektuuri sihtkapitali sisearhitektuuripreemia.

Tagasi üles