«Sündimata kurjus» («The Unborn»)
Lavastaja-stsenarist David Goyer.
Osades Odette Yustman, gary Oldman, Meagan Good ja teised.
Rogue Pictures
Levitab Forum Cinemas HE
Filmiarvustus: Perekonnaneeduse kütkes
4. november 2009, 14:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui enamik õudusfilme kajastab huvitaval kombel kristlikust maailmapildist ja religioonist lähtuvaid painajaid, siis «Blade Trinity» ja «Batman alustab» lavastamisega tuntust kogunud David Goyer on sedakorda ette võtnud hoopis juudi mütoloogia ning seal tegutseva deemoni dibuuki, kes suudab inimestesse tungida.
Dibuuk on surnu hing - kurjusest nii läbi imbunud, et on määratud igaveseks ekslema elavate ja surnute maailma vahelisel tühermaal, otsides uut keha, kelle saaks endale allutada.
Loo peategelane kaunitar Casey Bell (Odette Yustman) on alati vihanud oma ema, et see ta lapsena maha jättis, aga hulk rüvedaid luupainajaid ja viirastusi paneb noore naise ema käitumist mõistma. Viimases hädas pöördub ta rabi Sendaki (Gary Oldman) poole. Ainult too võib ehk sulgeda nähtamatu läbipääsu, mille teises otsas varitseb oma võimalust kurjus.
Algmaterjal on niisiis paljutõotav, aga kahjuks mängitakse see eelis õige pea maha. Hirmust toituva deemoni kujutamine pakub lõpmata palju variante, kuid filmis on mõni moondumine lahendatud lausa primitiivselt. Kena peategelanna jääb läbielatud õuduste kiuste alati nii elegantseks, et võiks pärast ilge luupainajaga kohtumist rahumeeli moelavale jalutada.
Teeneline kurjamite kehastaja, tõepoolest hea näitleja Gary Oldman on rabina kohmetu ja ebaveenev ning vaimude väljaajamise seanss mõjub amatöörlikuna. Küllap oleks päris dibuuk ennast sellest surnuks naernud!
Goyer tirib oma loosse oikumeenilise eksortsismi, Auscwitzi koonduslaagri ning sada muud asja, kuid mässib filmi kokkuvõttes nii mitmesse keerdu, et lugu takerdub ega võimalda vaatajal täiel rinnal hirmu tunda. Targa inimesena sai lavastaja sellest kindlasti ise aru ning nii lõpebki lugu juba kaheksakümnendal minutil üsna ebaloogilisel kohal.