Kõrgmäestike alade keeltes on rohkem helituid kaashäälikuid

Peruu põliselanikud Andides elavad ketšuad Foto: Wikipedia.org

USA Miami ülikooli teadlase Caleb Everetti sõnul on geograafia mõjutanud keeli ja nende teket.

Uus rohkem kui 500 keele põhjal tehtud uuring näitas, et kõrgpiirkondades räägitavates keeltes on rohkem helituid kaashäälikuid kui madalamates piirkondades räägitavates keeltes, edastab Live Science.

Everetti sõnul tekkisid kõrgmäestiku elanikel sellised keeled, mis lubavad neil hõredas õhus vähem õhku tarbida ja suu kuivamist takistada. Sealsete keelte rääkimisel kasutatakse rohkem kõri.

Keeleteadlased ei ole seni keelte tekke uurimisel geograafiaga eriti arvestanud.

Paar varasemat uuringut on näidanud, et soojemate kliimatingimustega aladel kasutatavates keeltes on rohkem täishäälikuid, kuid need tulemused on vaieldavad.

Everetti eesmärgiks oli uurida, kuidas ja kas kõrgmäestikualal elamine on seotud keele foneemidega. Foneem on häälikusüsteemi väikseim üksus, mille abil eristatakse ühe sõna tähendust teisest.

Teda huvitasid just helitud kaashäälikud, mida hääldades tekitatakse õhupahvak.

Everett püstitas hüpoteesi, et sellised kaashäälikud enam levinud kõrgmäestikualadel, kus õhk on hõre ja õhurõhk väiksem ning selle tõttu on neid kergem kuuldavale tuua.

Oma hüpoteesi tarbeks uuris teadlane 567 keelt. Ta võttis aluseks piirkonnad, geograafia ja keelte struktuurid.

Helituid kaashäälikuid oli enim kõrgmäestikepiirkondade keeltes Põhja-ja Lõuna-Ameerikas, näiteks Andides, Lõuna-Aafrikas ja Euraasias.

Üks erand on aga Himaalaja platoo, kus räägitavates keeltes ei ole helituid kaashäälikuid.

Teadlase selgitusel mängisid kõrgmäestiku piirkondade keelte tekkes rolli nii maastik kui õhurõhk. Neis keeltes on rohkem helituid kaashäälikuid, kuna neid on seal kergem hääldada.

Samas takistab nende kasutamine suu kuivamist, aidates suud niiskena hoida.

Everetti sõnul võidakse tema teooriasse skeptiliselt suhtuda, kuid samas on näha selget sidet kõrgmäestike ja kaashäälikute vahel.