Tanel Padar kaugeneb paha poisi mainest

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Toomas Huik

Eesti viimase kümnendi edukaim rokkar ei salga, et noorena sai krutskeid tehes vinti üle keeratud. Aga selleks oli ka põhjust, nagu selgub. Kas vanuse lisandudes on elutarkust juurde tulnud?

FOTO: Toomas Huik


Küll aeg kaob märkamatult. Sellest on juba kaheksa aastat, kui Tanel Padar tõi koos Dave Bentoniga Eurovisiooni lauluvõistluse võidu Eestisse.



Ühtlasi täitub Padaril (28) tänavu kümme aastat avalikul areenil. Kõigest kaks hooaega enne Eurovisiooni triumfi oli ta võitnud noorte lauljate konkursi «Kaks takti ette».



Möödunud kümnend on Padaril möödunud kiiremini ja vihasemalt kui ühelgi teisel Eesti rokkmuusikul. Kõigepealt kutsus ta kokku bändi Speed Free, mis pälvis Eesti muusikaauhindade jagamisel 2001. aasta uue tulija auhinna. Kaks aastat hiljem lõi ta ansambli The Sun, mis võitis 2006 15 muusikaauhinnast tervelt viis. Kõigile neile saavutustele lisasid meedias vürtsi Padari värvikad suhted kaunitaridega.



Kui küsida Padarilt, kas ta peab end nooreks või vanaks artistiks, leiab ta, et vaevalt teda noorte pillimeeste seltskonda enam võetakse, pigem lükatakse juba vanemate muusikute lahtrisse.



«Äkki peaks suvel ühe tuuri veel tegema?» küsib Padar, kelle The Sun astub juunis üles koos Singer Vingeriga. Tuuri nimigi on tal juba olemas: «Kümme aastat avaliku elu tegelase elu».



Kui Eurovisiooni võitu meenutada, siis mis kõige rohkem meelde tuleb?


Psühholoogiline surve oli Eurovisioonil hoopis teine kui «Kahe takti» võistlusel, kus esindad iseennast. Teadagi, milline on eesti rahvas: kui tuled tagasi, perse mullas, võid mingiks ajaks teise elukoha või ameti valida.



Too õhtu oli paras šokk kõigile. Ega ma väga täpselt mäletagi, mis seal toimus. Kõik juhtus nii kiiresti: meid veeti näppupidi pressikonverentsile, sealt edasi mingile vastuvõtule. Võidu nautimist samal õhtul küll ei olnud.



Mäletate veel, mismoodi pinge kasvas, kui punkte hakati andma?


Seni suutsin kõike võtta entusiasmi ja rõõmuga, et võtame osa ja suhtleme teiste artistidega. Aga kui esimene 12 punkti tuli ära, tekkis tunne, et kurat, kui juba 12 tuli, siis võiks võita ka. Senimaani oli mõte, et läheb, kuidas läheb.



Tallinnas võeti teid Dave Bentoniga Raekoja platsil vastu nagu olümpiavõitjaid. Mis tunne oli?


Peaaegu kogu tee jooksid inimesed autode ümber meiega kaasas, kuigi politsei ja turvamehed üritasid neid eemale hoida. See oli päris ülev tunne, jah.



Muutis see võit edaspidi midagi?


Eks kindlasti lisas enesekindlust, et kõik on võimalik. Aga kuna ma igasugustest järgnevatest pakkumistest loobusin, siis ega väga muutnud. Pigem muutis nii palju, et olen täna siin, kus olen: saan teha bändi, olla kodus edukas, müüa palju plaate ja vaadata ka piiri taha.



Mis oli pärast Eurovisiooni võitu te elu kese?


Tollal tundsin, et ei ole artistina veel valmis, et teha olulist plaadilepingut, sest ma ei suuda midagi kaasa rääkida. Siis hakkasin laulukirjutajana ja lauljana vaikselt küpsema.



Oli see küpsetamine teadlik tegevus, et kusagile välja jõuda?


See oli spontaanselt tekkinud pidev töö.



Milles arendustegevus ikkagi seisnes?


Kogemus on see, mis arendab. Loomingus tuleb ette pettumusi ja tagasilööke, ning vastupidi, saad tunda tohutut rõõmu, kui mõni su lugu valitakse aasta hitiks. Nii õpid hindama olukordi ja tegusid: tulemuse järgi saad teada, mis on õige tee, mida tahaksid käia, ja mis sulle rohkem rahuldust pakub, kas tagasilöögid või rõõm edasiminekust.



Ja kumb teid innustab?


Kui tagasilööke ei oleks, ei suudaks ju jalgu maa peal hoida. See on väga normaalne, et on ka tagasilöögid. Eks see on igas eluvaldkonnas niimoodi: praegu on majandusmeestel kõvad tagasilöögid.



Kui laule loote, siis üks asi on ilmselt see, mida teie tahate teha, ja teine pool see, mis publikule meeldib. Kuidas leiate kesktee?


Tänaseks päevaks on see kõik üks, täiesti üheks saanud.


Kui kuulata The Suni esimesi salvestusi, on areng olnud tohutu. Ma ei ütle, et see nüüd ongi see, mis kõige rohkem rahuldab mu sisemist mina ja toidab ego. Iga kord leiad uue plaadi peal mõne loo, mida pead oma loomingus kõige paremaks, ja aasta hiljem hindad jälle mõnda teist teost. Areng kestab kogu elu. Aga ma tunnen ennast hästi, sest saan teha täpselt seda muusikat, mis minu seest tuleb, ja see on kõige olulisem.



Ja juhuslikult läheb see kokku publiku maitsega?

Jah, puhtjuhuslikult. (Naerab.)



Seega tabate geniaalselt publiku maitset?


Järelikult on publikul hea maitse. Ei saa ju olla suuremat komplimenti, kui teed muusikat, mis sulle väga meeldib, ja see meeldib ka inimestele.



Kuivõrd need lood, mida kirjutate, peegeldavad teie enda loomust?


Muusikalises mõttes kindlasti hästi palju, aga tekstiline osa... Mulle on jäänud arusaamatuks, miks inimesed hakkavad otsima tekstidest kõikvõimalikke seoseid. Ma ei imesta, kui mõni fänn guugeldab ja vaatab, mis mul võis juhtuda, et kirjutasin nii õnnetu või kurva teksti. Selliste paralleelide otsimine on põhjendamatu.



Niisiis võib võõras vähemalt meloodiatest välja lugeda, mis inimene te olete?


Kui nüüd järele mõelda, siis mul on päris palju selliseid meloodiaid ja viise, mis on suhteliselt melanhoolse tooniga. Aga ka sarkastilise alatooniga lugusid on päris palju. Ma ei usu, et need mind peegeldavad.



Ühed räägivad minu kohta, et mees on kogu aeg nagu päike, energiapall, naerab, toob rõõmu ja päikese tuppa ka kõige kurvematel hetkedel. Samas teised ütlevad, et olen kõige häbelikum ja tagasihoidlikum inimene üldse, kui olen oma keskkonnas, et olen hästi vaikne, istun omaette, loen raamatuid ja olen endasse tõmbunud. Eks inimestel ole hetki erinevaid. Ju ma siis elan ja väljendan end vastavalt olukorrale.



Ma ei oska ennast hästi kõrvalt vaadata. Enda sisse vaatamine on üks asi, aga enda sisse vaatamise väljendamine teisele inimesele üks keerulisemaid asju.



Ometi palun, et veel vaataksite: milline inimene tegelikult enda arvates olete?


(Mõtleb.) Üritan alati olla nii positiivne, kui võimalik, ka nende inimeste suhtes, kes minusse hästi ei suhtu või on isegi üritanud midagi teha, et kahjustada minu mainet või karjääri, kas kadedusest või konkurentsist.



Üritan mitte samaga vastata. Alati surun rõõmsalt neile käe pihku, naeratan, et pole midagi, ikka juhtub. Ma nähtavasti ei tee seda seepärast, et ma talle andestasin, vaid et tunda suuremat sisemist naudingut selle üle, et inimesed ootavad karmi kättemaksu, aga n-ö andestamine võib neile viis korda hullemalt ja hävitavamalt mõjuda. Millega ma ei taha öelda, et ma kõik jalgade alla tambin, kes üritavad mind kahjustada... aga oh, jutt läks nii diibiks.



Mis see tähendab?


Diip on see, et sageli sorin kõva häälega enda sees ja ei pane tähele, et teised inimesed on mu ümber. Mõtlen ette ja hakkan jutuga kaugemalt pihta, nii et teistel on raske jälgida.



Olgu, toome teema maa peale tagasi. Kuidas on teil võimalik bändis, kus on nii palju loomeisiksusi, oma tahtmist läbi suruda?


Me läheme alati kuldset keskteed: arutame absoluutselt kõik asjad bändis läbi, teeme koosoleku, kui vaja, istume tunde, kuni leiame selle, mis kõigile sobib. Aga kui keegi ütleb millelegi kategooriliselt «ei», siis me ei hakkagi üldse asja arutama.



Kujutan ette, et ega bändimeestel minuga lihtne ole. Aga ju on neil põhjust minu väiksed pirtsakused alla neelata, sest hoolimata kõigest läheb meil hästi.



Teeme katse: märgime skaala ühte otsa «hea poiss» ja teise otsa «paha poiss». Kus te aastal 1999 sel skaalal paikneksite?

(Paigutab end täpselt keskele.)



Aga aastal 2009?

(Tõmbab keskkohast võrdse vahemiku nii hea kui halva poisi suunas.)



Arvan, et olen tunduvalt iseteadlikum. Kui tead, mida sa enam-vähem väärt oled, siis võid endale lubada veits paha poissi. Näiteks kutsutakse viis lauljat mingisse projekti. Ma vaatan, kes nad on, ja teades enda positsiooni, saan inimestega natuke manipuleerida ja ürituste korraldajaid ära kasutada. Sellist tagasihoidlikku, ümber nurga manipuleerimist inimestega ja oma tahtmise saavutamist mul 1999. aastal kindlasti ei olnud. Siis mulle öeldi, mis on hea ja õige, ja mul oma arvamust väga ei olnud.


Hea poisi pool on see, et olen vanemaks saanud, ning vanaduses muutuvad inimesed paremaks ja leebemaks.



Olete muutunud kümne aastaga?


Usun küll, et olen. Aastast 2001 mingi ajani ei viitsinud ma üldse telefonile vastata ja mul ei olnud meiliaadressigi. Aga nüüd on mul meil (naerab), 2002 tegin. Sinnamaani oli mind tõesti raske tabada, sest telefon oli sageli välja lülitatud, kuna arved olid maksmata – lihtsalt ei olnud raha.



Isiklikult oleksin 1999. aastal teid skaalal rohkem paha poisi poole pannud.


Aga mida sa ootad 18-aastaselt poisilt, kes on just tulnud maalt Tallinna elama?


Sa tulid ema silma alt ära, tekkisid uued tuttavad. Vabanemise tunne oligi nähtavasti see, mis võis minust sellise mulje jätta. Aga ega ma midagi ju tahtlikult teinud, kõik lihtsalt kukkus valesti välja, ja tol ajal ma ei saanud isegi aru, et midagi valesti on. Ühiskonna jaoks oli see vale, minu jaoks võib-olla väga okei.



Kas tundsite tollal, et lähete ühiskondlike normidega vastuollu?


Eks ma ikka tundsin. Ja see meeldis mulle ka. Eks ma tegin asju veel teadlikult hullemaks. Kindlasti oli väike karistamatuse tunne. Minu arust kõik tegid krutskeid tol ajal! Isegi Juhan Paadam suitsetas.



Kahetsete ka midagi tollastest tegudest?

Kui ma oleks 58-aastane ja keegi nii küsiks, siis ma võib-olla midagi kahetseks. Aga praegu küll mitte. Ma ei ole ju põhimõtteliselt midagi nii hullu teinud, mille pärast peaksin tänase päevani silmad maas käima, v.a üks purjus peaga sõitmine. See on asi, mida võiks kuidagi kustutada.



Kõik asjad, mis ma teinud olen, on andnud mingisuguse kogemuse ja elutarkuse juurde. Ma ei suudaks enam naeratada ja edasi elada, kui hakata kõiki asju kurja pilguga üle vaatama. Peab arvestama ka sellega, et inimeste loomus on olla natuke paha poiss või halb laps. Usun, et ega ma päris elu lõpuni jää halvaks lapseks. Aga ilma selleta oleks elu ka igav.



Olete püüdnud viimastel aastatel nihkuda parema poisi imago poole?


Teatud vanusest tekib oht, et inimesed ei anna sulle andeks kõiki asju – kaua võib?



Ja see vanus on nüüd käes?


Igal aastal tunnen, et see vanus on käes. Kui vaadata minu paari aasta taguseid intervjuusid, siis seal ma ka kindlasti ütlesin, et oi, elu on hoopis teistsugune, nüüd istun kodus ja sõpradega õlut joomas ei käi ja üritan suitsetamist maha jätta, jne, jne. Arvan, et elu teeb ise oma korrektiivid.



Kas fännid mõjuvad sageli tüütult?


Loomulikult ma ei pahanda, kui keegi tuleb ja küsib autogrammi, kui ta teeb seda viisakalt ja tal on paber ja pliiats kaasas, mitte ei ütle mulle, et «aaa, sul pliiatsit ei ole, vä?». See on väga sage noorte puhul, kellel ei ole sõnu «palun» ega «aitäh».



Sellisel puhul ma loobun ega anna autogrammi. Mitte et ma olen see mees, kes peaks näpuga viibutama hakkama, aga mulle on kodus õpetatud, kuidas öelda «palun» ja «aitäh» ja inimeste käest viisakalt küsida.



Juunist lähete taas suvetuurile. On see hea võimalus raha teenida?


Kui päris aus olla, siis mulle on suvetuuride juures tänuväärne asi see, talvel ei ole ühtegi kohta, kus mängida alla 18-aastastele, ja ei ole ühtegi kohta, kuhu tulla perega vaatama.



Bändidel ei ole väljundit, kus nooremale publikule esineda, ja kurb on lugeda netiportaalidest, kus küsitakse, et miks te ei tee talvel midagi, tahaks ju ka näha. Kui suvetuur välja kuulutatakse, siis vaatad, kuidas väiksed rõõmsad sipelgad hakkavad igal pool kirjutama, et ma tahaks nii paljudele kontsertidele minna, kui saab. See on hästi armas.



Raha teenimine on ka oluline, sellest ei saa üle ega ümber. Muusika tegemine on ju paraku mu töö. Aga emotsionaalne laeng, mille suve alguses tuurist saame, on alati andnud positiivse tõuke järgmisele poolaastale.



Kuid tuuri lõpuks on toss siiski väljas?


Kui tekib hetkeline nõrkus, siis viiendal-kuuendal kontserdil, mil vaatad, kui palju neid veel on jäänud. Aga kui tuuri selgroog murdub, siis vaatad, et polegi enam palju, ja kui viimane kontsert läbi saab, on muidugi kahju.



Kui hästi olete tuuride ja kontsertidega end majanduslikult kindlustanud?


Kui päris ausalt ütlen, siis ma ei ole materiaalselt kindlustatud. Üritan palju reisida ja maailma näha ja tegelda toredate spordialadega. Siit [intervjuult] lähen edasi esimest korda lohesurfi proovima – vaatan, mis saab.


Samuti, ega ma risti ette löö, kui näen kuskil head kitarri. Kui võtta mu kitarrid, siis ma natuke ikka olen kindlustatud, jah.



Kui palju neid on?


Vaat ei teagi täpselt. Arvan, et üle 15. Peaks hakkama kirja panema, muidu hakkavad otsast kaduma võib-olla.


Tegelikult raha ongi ju selleks, et see oleks ringluses. Ja tänapäeval ei saagi seda eriti koguda, sest mine tea, mis juhtuda võib. Pigem olgu mul need asjad, rõõmud spordist või kas või tattoo’dest, mis ei ole ka odav lõbu. Mulle meeldib tunda rõõmu asjadest kohe ja praegu, ja loodan, et kohe ja praegu kestab kogu aeg.



Paljud mehepojad tahaksid teilt kindlasti teada, miks rokimees saab peaaegu alati peaaegu iga tüdruku. Milles on nõks?


Pole mingit nõksu. Ärge jumala eest lauljaks hakake! Tegelege ikka oma asjaga, ja kui te oma asja teete suure armastuse ja fanatismiga, siis see paistab välja, ja naistele meeldivad mehed, kes on õnnelikud, kes teavad, mida nad tahavad. Sa võid ükskõik mis asjaga tegeleda, aga kui saad sellest elutoitu ja rõõmu, siis kes ei tahaks rõõmsa ja õnneliku inimesega koos olla. Nina maas nokitsejaid ei taha keegi.



Olete mõelnud, kuhu muusikuna lähiaastatel edasi liikuda?


Praegu mõtleme bändiga uue ingliskeelse plaadi peale, eelmine plaat «Here Comes The Sun» õigustas ennast rohkem, kui arvata oskasime. See andis indu ja jõudu juurde. Eks me ürita kodumaist publikut toita nii palju kui võimalik ja samal ajal üritame ka Eestist välja vaadata. Lugude kirjutamine juba hoogsalt käib.



Erutab see teid, et võiksite jõuda Eestist kaugemale?


Mind erutab iga uus kuulaja.



Kujutate ette, et käite ka 50-aastaselt veel tattoo’de ja neetidega ringi?


Ega tattoo’dest nii lihtsalt lahti saa. Ja ega 50 enam nii kaugel olegi. (Muigab.)


Välismaal kohtab soliidses eas viisaka väljanägemisega rokkareid. Arvan, et see on ellusuhtumise küsimus, kuidas keegi oma elu elanud on. Seda on ka 50-aastasel mehel lõpuks näost ja olemusest näha. Kui paar korda nädalas trenni teha ja enda eest normaalselt hoolitseda, võib ka 60- või 70-aastaselt väga viisakas rokkar olla ja võib-olla ka presidendi vastuvõtul käia, nii et ei pea häbi tundma.



CV Tanel Padar


Ansambli The Sun liider, kitarrist ja laulja, bändi enamiku lugude viisi ja ka sõnade autor


Sündinud 27. oktoobril 1980 Lääne-Virumaal Haljalas


185 cm pikk, 75 kilo raske



Mänginud Lahemaa rahvamuusikute ansamblis, Speed Free, Compromise Blue, bluusi- ja džässiiprojektid



1999 võitis konkursi «Kaks takti ette»


2001 võitis koos Dave Bentoniga lauluga «Everybody» Eurovisiooni lauluvõistluse


2001 lõi ansambli Speed Free


2003 lõi ansambli The Sun


Plaadid:

•    «Unisex» 2008


•    «Here Comes The Sun» 2008


•    «Veidi hiljem kui vaikus II» 2007


•    «The Sun Live» 2006


•    «100% Rock’n’roll» 2006


•    «Veidi hiljem kui vaikus» 2005


•    «The Greatest Hits» 2005



Õde Gerli Padar on tuntud


laulja


Auto:

Jeep Commandar


Hobi:

sportimine



Teised


Eve Viilup

saate «Kaks takti ette» toimetaja,

nimetab Padarit (ja kõiki teisi tema saadetes laulnuid) oma lapseks



Mäletan, et «Kaks takti ette» saatesse oli registreerimine juba lõppenud, kui režissöör Marek Inno tuli ja ütles, et tal on veel üks demo ja kas seda saaks kuulata. Olen olnud seda meelt, et kui tähtaeg on ümber, siis on ta ümber, aga seekord võtsin siiski kuulata.



Tanel esines kõige esimeses saates kõige esimesena ja tundsin kohe südames, et tema on sarja võitja. Ma ei oska seletada, kust see äratundmine tuli. Võimalik, et ma nii väga tahtsin seda, et ta võidaks. 1999. aastaks olin juba mitukümmend aastat muusikas olnud ning poisslauljatega polnud kunagi priisata, ikka lõid tüdrukud platsi puhtaks.



Tolle hooaja finalistidest on kõigist saanud tugevad lauljad. Taneli järel tuli teiseks Eda-Ines Etti, kolmas oli Kaire Vilgats. Samuti laulsid finaalis Lea Liitmaa, Kadi Toom, Bert Pringi, Dagmar Oja, Lauri Pihlap.



Tanel on mulle algusest peale meeldinud. Tema vahepealsed riukad ei tule mulle enam meeldegi. Kui teda näen, siis ta alati särab, ja mul pole vaja siis mõelda sellele, kes on teda telefoniga pildistanud jms.

    Tagasi üles