Uued plaadid

Matthew E. White Big Inner (Domino) Foto: Repro

Habemega soul-ekstaas

30aastase virginialase, avangardjazz-bändi Fight The Big Bull liidri soolodebüüt on kummardus Ameerika klaveriroki tähele Randy Newmanile, lisaks on mängus 70ndate maitsega souli, kosmilist kantrit ja lõtva funki. Plaat kasvab üle mõjuallikate: Matthew ei markeeri, vaid tunnetab ning ekstaatilisimad hetked paisuvad psühhedeelseks popgospeliks, lähimaks vasteks Spiritualized.

Kus viiulid õitsevad ehk õõnsa ilu ohtu aimava kõrva jaoks liigagi lopsakalt ja ülevalt, seal tekitab tumeda vastumõju gruuviv bassikäik, meeldivalt koliseb trummari töö. Megafauni ja Bon Iveriga töötanud White oskab luua õhku ja elu, ent pilt on ehk liigagi selge ja miinuseks on kidrasaund, mis on tõesti retro ja kõhn. Siinne kaunidus esineks üllatavamana pisukese müra ja nihke sees.

Valner Valme

Matthew E. White

Big Inner

(Domino)

Hinne 4
------------------
Kitarristi valik

Aeg-ajalt on kasulik Genesise juurde tagasi pöörduda ja kindlasti tasub teejuhina pruukida Steve Hackettit, kes salvestas valiku oma bändi klassikalisest repertuaarist. Esimene «Genesis Revisited» ilmus 1996. aastal ja oli põgus pilguheit minevikku, nüüd võetakse Genesise pärand ette soliidsemas mahus ja veel põnevamas seltskonnas. 22 lugu, nende hulgas «Supper’s Ready», «Dancing With The Moonlight Knight»,  «Blood On The Rooftops» ja «After­glow», pluss paar pala Hacketti sooloplaatidelt. Uusesitused on originaalitruud, kõla on massiivsem.

Oma mündi lisavad külalised: Steven Wilson ja Mikael Akerfeldt on proge-revival’i kaanepoisid, Phil Collinsi poeg Simon kuulub skeenesse vereliini pidi, nagu ka Steve’i noorem vend, flöödimängija John Hackett. Aga kuulake «The Lamiat» Nik Kershaw’ esituses – suurepärane, kas pole.

Mart Juur

Steve Hackett

Genesis Revisited II

(Inside Out)

Hinne 4
---------------
Päevaromantika

Esimese sooloalbumini jõudnud Merili Varik on tuttav bändist Agent M ja Sõpruse Puiestee loost «Rahu, ainult rahu» «Eesti laulul». Agent M on laiali ja Merili Puiestee täieõiguslik liige. Debüütplaadil Varik senist kuvandit ei lammuta seda enam, et üks produtsent on teeneline puiesteeline Mait Vaik. Nii võib oodata meloodilist indie-hõngulist poprock’i naiselikus võtmes. Lüürika keskne tegelane on anonüümne linn, vahel sõbralik, vahel võõras.

Üksindus, öö, külmetavad käed. Universaalsed sümbolid ning inimlikud seisundid, kuid vähesarmikas ja kulunud kontekstis. Viis, arranžeeringud ja sõnad on etteaimatava mustri järgi, palad voogavad sujuvalt, aga kõik on turvaliselt stereotüüpne. Saladuseks ei jää midagi ning põnevaid nurgataguseid pole.

  Margus Haav

Merili Varik

Kas tõesti

(MBMA EST)

Hinne 3
----------------
Eesti savuhevi

Imelik ja psühhedeelne, iseloomustab Estoner end Rada7s. Imelikku siin palju pole, on üsna tummine keevitamine. Psühhedeelsust kisuvad juurde pealkirjad ja selle eelhäälestusega paneb Estoner rändama küll. Muusika vaatab ühe silmaga 70ndatesse, teisega 90ndatesse. Mingil hetkel muutub muusika aga vaid taustaks Corey Tomlinsi võimsale häälele.

Muusika jääb hägusaks sumuks tagaplaanil, tuleb vaeva näha, et vokaali tagant muusikat leida. Leitu on hetketi tuim ja krobeline, aga on kohti, mis mõnusalt kukalt kõditavad ja juukseid turritavad. Ja panevad laivi nõudma – purkipandult jääb ramm vajaka. Jätab mulje endale tehtud esikalbumist, mis kellegi arvamusest ei hooli. Õige kah, nii on sündinud päris tugev tükk, mis loodetavasti vaid sissejuhatuseks järgmisele.

Kaarel Arb

Estoner

The Stump Will Rise

(ise välja antud)

Hinne 3
---------------
Briti Ameerika

Sinisilmsouli ühe tähelepanuväärseima briti bänd Simply Redi karismaatiline ning vastuoluline ninamees Mick Hucknall saatis bändi paari aasta eest laiali. Hucknalli 2008. aasta debüütsoolopaat oli pühendatud tema iidolile, vähetuntud Ameerika soul­bluusimehele Bobby Blandile. Ameerikale on Hucknall jäänud truuks ka teisel soolol, võttes ette sama mandri veidi rohkem tuntud, valdavalt 60ndate soulihitid.

Hucknalli tunnetus ning vokaalne võimekus väärivad tähelepanu, kuid olgem ausad – uus Otis Redding ta siiski pole. See saab klaariks kohe pärast avapala, Reddingi enda repertuaari kuulunud «That’s How Strong My Love Is» kuulamist. Teisalt ei saa mööda Hucknalli eripärasest andest ning Perry Comolt laenatud «It’s Impossible» on mahe, hingestatud, liigutav ja sügav. Hucknalli kiindumus souli varasalve on vaieldamatult siiras, kuid ideaalis oli selle perioodi soul siiski midagi oluliselt enamat kui pelgalt raadiosõbralik kohvilauapopp, mille ümber «American Soul» ulbib.

Margus Haav

Mick Hucknall

American Soul

(Rhyno)

Hinne 3
-----------------
Hellad kellad

Saksa minimal techno tegija Hendrik Weber ehk Pantha Du Prince on oma juurtest järjest kaugemale vaadanud ja neljandale albumile kutsus ta Norra kellabändi The Bell Laboratory, enne esineti Oya festivalil, plaadile jõudis viis meditatsiooni, mida peamiselt saadab laisk tehnobiit, albumi peategelane on aga carillon’iks nimetatud instrument, mis valmistati 50 pronkskellast.

Muidugi võib kuulates tekkida religioosne hardus, pigem on kellad aga kujund, mis tähistab elektroonilist muusikat – võibolla selle mingit süütuse kõla, sest 1950ndail oli Bell Laboratories New Jerseys koht, kus elektroonilise muusika pioneer Max Mathews lõi algelisi arvutiprogramme muusika tegemiseks. Four Tet ja Caribou on 21. sajandil sellist kellamängu imiteerinud masinatega. Päriskellad kõlavad hästi, kohati jääb soovida ainult ansambel, seotus õrnalt müdisevate rütmidega, ehkki kellad mängivad lihtsaid korduvaid sündikäike, võiks just techno-osa põnevam olla. Idee on hea.

Valner Valme

Pantha Du Prince & The Bell Laboratory

Elements Of Light

(Rough Trade)

Hinne 3
----------------
Rakvere paneb täiega

Esimesest Higha Collectioni kogumikust on möödas pea 16 aastat. Seekordki keerlevad plaadil Rakvere produtsendid ning räpparid staažika Lejal Genesi leibeli alt. Pilt on kirju, kuid üldiselt langeb kõik ühte elektroonilise tantsumussi auku. Põhjus, miks räpp laiale audientsile üldse kunagi meeldima hakkas, oli see, et ta tõmbas ligi parimad produtsendid. Muusika arenedes hakkas meloodia osatähtsus vähenema ning rõhk läks helimaastiku ja atmosfääri loomisele, hiphop viis selle faasi lõpuni.

Kuna sõnad elavad puhtalt atmosfäärilises kontekstis, on hiphopis produtsendi võim ja kaal suurem kui mujal. Kogumikul on palju bassikeskset muusikat, vahel ka dub’isemaid kõlasid ning house’i. Kokku on sattunud päris osavad heliskulptorid, produktsioonid on paigas! Lood on kvaliteetsed, klubis vabalt ettekantavad, kuid kohati üllatusvaesed ja igavad. Inimesele, kes on maailma tasemel tegutsevate produtsentide tööga kursis, ei ole siin midagi uut, sest Eestisse jõuab kõik alati hiljem. Leidub siiski mingi eriline vaib, Eesti tunne on sees, mis kuulajat tõmbab.

Florian Wahl

Erinevad artistid

Higha Collection 7

(Lejal Genes)

Hinne 3
----------------
Kogumikud pole vennad

Inglise proto-post-rock-(kui nii saab öelda, aga saab) bändi Talk Talk kaks elulugu, müügil eraldi CDdena. «History» näitab seda, mille järgi Talk Talki teatakse ja mille järgi noor põlvkond neid esmalt avastada võiks: singlid, neist paljud üllatavalt võimsad hitid.  Aga aeg oli 80ndad, mil massid olid veel nii lollid, et ei teinud vahet eksperimentaalmuusikal ja keskteeigavusel ja ostsid loomult põrandaaluste bändide singleid.

Tänu sellele teavad tänased noored The Cure’i, Siouxsie And The Bansheest, The Falli ja PiLi. Mulle ka sellised lihtsustused endale ei meeldi, aga oma tõde peab seal olema, sest imekombel on nii introvertne ja esoteeriline bänd nagu Talk Talk siiani populaarne, tuginedes kunagistele hittidele «Today», «Talk Talk», «Such A Shame» jm, mis on «History» peal. «Order» näitab grupi peidus poolt, mis on siiski tuttav Talk Talki viie albumi omanikele: see kogumik näitab, kui veider, aga ometi hõlpsalt kuulatav see bänd oli oma ambientses neoklassitsistlikus avangardis, eriti hilisemal perioodil.

Valner Valme

Talk Talk

Natural History 1982–1988

(EMI)

Hinne 4

Natural Order 1982–1991

(EMI)

Hinne 5
----------------
Minimaalsed pingutused

Mul On Temakese kolmeteistkümnes album on malbem võrreldes nende pea 30-aastase staaži eksperimentaalsemate ettevõtmistega ja viimati (2009) ilmunud agressiivsema amplituudiga albumiga «Popular Songs». Kuigi pillavalt ekspressiivsed pole nad iial olnud. Paraboolne «Fade» püüab kuulajat vahepeal meditatsiooni kaasata.

Malbuse pinna all pulbitseb geniaalne dünaamika ja suhteliselt väljakujunenud ideestik, mis on Yo La Tengole aastaid fänne kogunud ja neid hoidnud. «Fade» algab folgilike hoogsamate tuuridega, õigemini paari tuuriga ja paarituuristiil vajutab protsessiosalised albumi keskel päris unne («Two Trains»). Aga plaadi lõpus äratavad brassid jälle üles ning rütmipartii süstib saundi ja kuulajaisse eluvaimu.

Soojadele toonidele lisavad hagu alla fungid klahvid ja igavikuline džässilik kitarrisõrmitsemine. Ira Kaplani unematihääl on vastuoluline, kellele meeldib selline instrumentaariumisse mattumine, kellele mitte. Georgia Hubley sekundeeriv naisvokaal on konkreetsem ning lõpetab albumi väärikalt. 

Mari Pihl

Yo La Tengo

Fade

(Matador)

Hinne 4