Uued plaadid

Bruno Mars Unorthodox Jukebox (Atlantic) Foto: Repro

Erinevad stiilid ja tujud

Kõik teavad, kui mitte peast, Bruno 270 miljoni ringis Youtube’i-vaadatavusega lugu «Just The Way You Are», mis 2010. aasta suvel masse hullutas. Sealt alates on Mars tõusujärjel, Hawaii muusik teab koode, millega leida tee tabelite tippu. Haaravad refräänid, hingestatud sõnad, meeldejäävad meloodiad – tema teine album võib pakkuda mitmeid edukaid singleid.

«Young Girls» räägib lootusest lihtsale elule, mis aga Bruno elustiili puhul tundub võimatu. Kui popmuusika räägib üldiselt armuvalust, seksuaalsusest või lõbusast elust, siis Brunos on kõik see, aga lisaks julgus ebaõnnestumistest rääkida. Teda on süüdistatud teadlikus vanade popikoonide kopeerimises, küll aga ei saa välistada Marsi vokaalset annet ja võimet kohaneda erinevates stiilides.

Liisa Koppel

Bruno Mars

Unorthodox Jukebox

(Atlantic)

Hinne 4
-------------------
Rohkem sünte

Graafiline disainer Chaz Bundick tegutseb Toro Y Moi nime all aastast 2010, kui ilmus debüüt «Causers Of This». Aasta hiljem tuli chillwave’i laineharjal ratsutav «Underneath The Pine», mis üllatas kontseptuaalsuse ja julgusega, eksperimenteerides akustiliste voogude ja funk-käikudega. Nüüd on chillwave aktuaalsuse minetanud ning Toro Y Moi on seda mõistnud.

Uus album on popilik ja kristalne. Samas pole tegu kardinaalse muutusega, fooniks on ikka chillwave-udjamine, lisaks on Chaz pannud sündid huugama. Mõjutusi on hiphop/rnb tandrilt ja diskost. «Cake» püüab laia publikut neonindianliku sündi ja M83 alatooniga ning lüürikaga, mis sobiks teemalt Justin Bieberile, ühesõnaga igav vanale fännile. Ent albumi kontekstis viib voo otse kosest alla, et sisse juhatada lõpunire. Kindlasti läbimõeldum kompott kui eelmised albumid.

Niilo Leppik

Toro Y Moi

Anything In Return

(Carpark)

Hinne 4
---------------
Hea tuju hümnid

Islandi ndifolgibänd Islandilt lendas selle debüütalbumiga heleda tähena rahvusvahelisele muusikaorbiidile, eelkõige tänu esiksinglile «Little Talks», mis suudab  kaasa elama panna ka kõige külmasüdamelisema kuulaja. Iga lugu plaadil on kui hümn, kandes ülevat emotsiooni tänu rütmidele, meeldejäävatele meloodiatele ja hüüetele «lalala» ja «hei». Kaasa ­aitavad magusad harmooniad ja hingega laul.

­OMAMi meinstriimedu juures on tore, et nende lüürika pole vaid tühi «ma-armastan-sind-sa-armastad-mind», vaid õhkub põhjamaist maavillast soojust, millele õnneks on veel kohta popmuusikas. Album loob mõnusa positiivse atmosfääri, milles viibides on hea tuju garanteeritud.

Liis Kippar

Of Monsters and Men

My Head Is An Animal

(Island)

Hinne 5
----------------
Igihaljas Eros

12 aastat tagasi Tallinna väisates polnud hurmuri staatuses itaalia laulja Erose juustesse hõbehalli kuigi palju siginenud. Controvento restorani õhtusöögile olid palutud ka ajakirjanikud ning oh sa poiss, milliseid sädemeid mustad silmad tema ümber kiibitsevatele kohalikele blondiinidele heitsid! Oli ka Erose ainsa abielu lagunemise aeg.

Kuigi tänavu 50-aastaseks saaval lauljal on elus ette tulnud mitmeid uperpalle (millest mees oma 320-leheküljelises biograafias kindlasti juttu teeb), on tema muusika ja stiil jäänud endiseks. Need on enamasti pisut rokilikud, kirglikud, kauni meloodiaga igatsevad laulud, mis isegi itaalia keele mittemõistjale korda lähevad. Väärib tublit «nelja» – endaks jäämise eest. Ja teadmiseks daamidele: hallipäine Eros on endiselt tegus – ühes laulus lööb kaasa isegi endine Pussycat Dollsi liige Nicole Scherzinger!

Verni Leivak

Eros Ramazotti

Noi

(Universal)

Hinne 4
--------------
Vilistage kaasa

1920ndad, džässiajastu. Ameeriklased ja eurooplased lõbutsesid, püüdes unustada Esimese maailmasõja pori ja verd. Üürike Belle Epoque enne uusi kriise ja sõdu, tema kuldne kaja elab kirjanduses, kunstis, filmis ning loomulikult muusikas. Džäss kõlas tantsusaalides ja raadioaparaatides, populaarsust nautisid solistid, orkestrid ja orkestrijuhid. Just orkestrijuhiks kehastub plaadi produtsent, rock-muusika gentleman Bryan Ferry, jättes tegeliku töö siiski spetsialisti, kogenud arranžeerija ja dirigendi Colin Goodi hooleks.

Isegi solistina ei astu mister Ferry seekord üles, «Jazz Age» on puhas instrumentaal­album, kus stiilses džässiseades kõlavad lood Roxy Musicu ja Bryan Ferry soolokarjääri kullafondist. Retroga muidugi on, nagu on – antud juhul enamasti ikka on ja kohe vägagi. Ootamatult leiab kuulaja end viisijuppe kaasa vilistamas, kõlagu siis «Avalon», «The Bogus Man» või «Slave To Love». Muide, plaadiga tähistab Ferry üht «väikest» juubelit: eelmisel suvel möödus 40 aastat Roxy Musicu esimese albumi ilmumisest. Miks mitte panna sel puhul moosekandid rügama ja ise pisut loorberitel pikutada? Palju õnne ka meie poolt.

Mart Juur

The Bryan Ferry Orchestra

The Jazz Age

(BMG)

Hinne 4
-------------
Skandinaavia stiil

Esmapilgul minimalistlikuna tunduv Skandinaavia köök on maailmas viimastel aastatel gurmaanide hulgas olnud eriliselt hinnatud. Umbes sama võib väita Skandinaavia džässi kohta, mille üks tõestusi on taanlasest kitarrivirtuoos ja džässiilma tõusev täht Torben Waldorff. Oma kuuendal, New Yorgis salvestatud plaadil on ta loobunud saksofonist ja astunud kitarriga esiplaanile.

Kõik palad on võrdlemisi pikad kompositsioonid, tasakaalus meloodiate ja kõrvupaitavate harmooniatega. Improvisatsioonist lugu pidav Waldorff armastab pikki soolosid. Kitarrisoolod kui sellised suudavad pahatihti oma eputava egoismiga lämmatada muidugi mis tahes muusikastiili.

Seda juhul, kui need pole suurepärased. Waldorffil näiteks on ja tuleb tunnistada, et tervikut rikastav soolo on tõesti midagi üpris unikaalset. «Wah-Wah» on funk ja fusion, saateks trio isikupärastest muusikutest ning tulemus on delikaatne ja õhuline, kuid absoluutselt veenev karge isikupärane džäss. Tegelikult siiski mitte ainult džäss – lõpulooks valitud ja kindlasti üheks albumi naelaks olev «Country And Fish» on täiesti stiilipuhas juurte­bluus öisest pooltühjast baarist.

Margus Haav

Torben Waldorff

Wah-Wah

(Linedown)

Hinne 4
----------------
Neopsühhoretro

Teine album Austraalia rokkprojektilt ehk Kevin Parkerilt, kes on kontrollifriigist perfektsionist, lindistab kõik instrumendid ise. Alles pärast loomingulist protsessi transformeerub Tame Impala bändiks. Ülejäänud liikmed realiseerivad end ühes teises tuntud bändis Pondis, kus Kevini asemel laulab Nick Allbrook.

Väljapaistvaim lugu on energiline «Apocalypse Dreams», kus shuugeizivad kitarrid ning lo-fi-trummid tekitavad tundeid moonutava reaalsuse. Loo keskel on moment, kus tekib vaakum ning sekundi pärast plahvatus, mis viib su raketiga kosmosesse. «Lonerismil» on analoogsaund, lennonlikud vokaalid, tuules lehvivad kitarrid ning ekslev bass ...

Kui see väsitavaks muutub, tuleb mängu kosmiline sünt, millega Kevin plaadil julgelt ringi käis. Kõik elemendid sulavad üheks psü-pop-hitiks, eriti hästi kuulda palas «Feels Like We Only Go Backwards». Kontseptuaalse poole inspireeris psühhedeelne kultuur, muusikalised mõjud pärinevad 60ndate ja 70ndate psühhrokist. Algselt oli enamik «Lonerismi» lugudest Kevini jaoks naljaga tehtud klišeepopplood, hiljem alles avastas ta, et need on tegelikult päris head!

Florian Wahl

Tame Impala

Lonerism

(Modular)

Hinne 5
---------------
Metafüüsiline LA indie

Üks väheseid plaate, mille arvustamisel ei pea rääkima muusikast. Empaatilisi helimaastikke kuulates muutub praegune kohatu ja pime aastaaeg tühiseks ja pea täitub jumaliku valguse ja kujutelmaga. Ümbritsev aegruum muutub omaette aktsiooniks, mille tekstikeelt suudab tsiteerida vaid autor ja ta muusika.

Vastuolulise maailmavaatega Vinyl Williams ehk Lionel Williams on noor LA kollaažikunstnik. Häirib vaid fakt, et uute ja peavoolust tugevalt eristuvate muusikutega võib tihti juhtuda see kapitalistlikult valus trikk. Niipea kui muusikamaailmas midagi ainulaadset sünnib, sureb see peagi välja.

Kunstnikuhingega Williamsi isa oli 80ndatel raskelt romantilise popansambli Air Supply trummar ja vanaisa John Williams «Star Warsi», «E.T.» ja «Indiana Jonesi» filmimuusika ­autor. Loomingulist suursugusust on «Lemnis­cate’il» ka tunda, juhtides meid sarnaste ekstsentriliste muusikute aeda nagu Ariel Pink, Toro Y Moi ja Stereolab, kes on samuti 80ndate tele- ja popkultuuri virvendusest mõjutatud. See plaat on metafüüsilise ja kvantitatiivse uuspsühhedeelia kaasaegne helipiibel, mis samas tunnistab elu ajutisust. Kuid enne, kui see otsa saab, proovige, jagage ja vaadake, mis saab.

Risto Kozer

Vinyl Williams

Lemniscate

(No Pain in Pop)

Hinne 4
----------------
Pool PiL-i

Nad on erinevad – Wobble’it õpetasid Sisters of Mercy (mitte bänd) ja Birkbeck, Levene õppis The Clashis ja The Flowers Of Romance’is. Aga täiustavad teineteist – Levene on muusikalise haridusega ilmselt, kuna ta eesnimi on Julian, aga ta ei ole lugude algataja, algatab proletariaat, Wobble. «Yin» on nende esimene koostöö pärast PiL-i «Metal Boxi» (1979). Kui palju PiL nende lahkumisega kaotas? Võiks ju öelda, et nii head lugu kui «Rise» ei kirjuta nad kunagi, aga Jah asjad Sinead O’Connoriga olid väga lähedal. Iseasi, kas nad tahavadki – Island Records vaatas Jah plaati William Blake’ist sellise näoga, nagu Wobble vaatab Jehoova tunnistajaid. «Y&Y» on kaugel «Metal Boxi» alumiinium-Canist.

Ei ole enam 70ndate lõpp, kui Inglismaa oli hall, pubid pandi vara kinni ja kõik mehed kandsid ülikonda. See on moodne, mürtsuv ja värvikas plaat. «Struti» bass kõmiseb, tümiseb ja võbiseb nagu kumm. Jah puhub täis eredad diskobassiõhupallid ja Levene saeb need nii kriipivalt meloodiliselt katki, et Edge plaksutab kodus käsi. See on peaaegu džäss. «Fluid», mille trompetist kõlab nagu ameeriklane Londonis, ongi. Muidu üsna korralik laulja Jah on otsustanud aga kraaksuda, ja ka teine vokalist Johnny Rotter töötab paremini dub’is. 

Märt Milter

Jah Wobble & Keith Levene

Yin & Yang

(Cherry Red)

Hinne 3