/nginx/o/2012/12/07/1474050t1hfc30.jpg)
Liisi Koikson ja Vaikne Esmaspäev
Liisi Koikson ja Vaikne Esmaspäev
(Tonoscope)
Hinne 4
Nädala plaat: uutmoodi esmaspäev
/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
8. detsember 2012, 08:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle endassevaatava albumi taga on kolm inimest – parasjagu Londonis õppiv sarmikas Liisi Koikson, Tartusse naasnud Ardo Ran Varres ja Viljandi kultuuriakadeemiat juhtiv Anzori Barkalaja. Mitmekülgne Barkalaja oli tuntud peamiselt laulutekstide kirjutajana ning tema käesoleva albumi aluseks olev debüütluulekogu «Lohelausuja» oligi tegelikult esimene avalikkuse ette jõudnud näide autori jalutuskäigust keeleradadel muusika aitava toeta.
Muusika aga oli tema luule looduspiltide metafoorikardinate taga peituvate kihtide taga lihtsalt nii ilmne, et ei saanud märkamatuks jääda ei Varresele ega Koiksonile, kes pidasid parasjagu plaani luua üks rahulik ja vaikne akustiline album kvaliteetsele emakeelsele poeesiale.
Näitleja, muusik ja helilooja Ardo Ran Varres on loonud muusikat nii teatrietendustele, teleseriaalile, raadiokuuldemängudele ja kunstinäitustele, kirjutanud kontserte ja muusikat klassikalistele instrumentidele, teinud folki, rokki ja džässi ning vahel välja jõudnud üpris avangardsetele heliväljadele. Tema on Barkalaja tekstidele loodud muusika autor ja ühtlasi bändi ellukutsuja. Muusika seadis Varres 11-liikmelisele akustilisele ansamblile, kus kõlavad löökpillid, kontrabass, klaver ja keelpillid. Kui päris korrektne olla, siis üks elektriline instrument siiski on: umbes poole sajandi vanune, vahva saundiga elektriklaver Rhodes, mida mängib Varres ise.
Ajastu märgina on plaat osalt välja antud rahastamisplatvormi Hooandja toel ning küllap on see kodanikuühiskonna tore ilming sisendanud plaadi autoritele võimalikelt kuulajatelt nii eneseusku kui ühtlasi lubanud jääda iseenda peremeheks.
Malbe oleku, kuid tugeva karakteriga Liisi Koiksoniga sobivad hiilgavalt just seda masti mõtliku sõnumiga karged laulud ning albumi nüansirikas helikeel harmoneerub loomulikult ja sujuvalt lauljatari olemusega. Liisi on piisavalt õppinud nii meil kui mujal ja tabanud midagi üliolulist – ta laulab äärmiselt puhtalt, kuid samas lihtsalt ja salapäraselt ning mis peamine, suudab panna kuulaja lauldavasse uskuma.
Niisiis plaat, kus nii tekst, muusika kui vokaal on harvakuuldavalt ja mõnusalt kooskõlas.