Uued plaadid

CeeLo CeeLo’s Magic Moment (Warner) Foto: Repro

Jõulud, hopp!

Atlanta kunagise radikaalse räpprühma Goodie Mob liikme, seejärel soolokarjääri kümme aastat tagasi särava, hullu ja eksperimenteeriva soulhop-albumiga «Cee-Lo Green And His Perfect Imperfections» alustanud ja duos Gnarls Barkley koos Danger Mouse’iga tabelitippudesse kärgatanud CeeLo konventsionaalne jõuluplaat ei üllata: nii selge, sirge ja ülespidi on olnud ta tee meinstriimi, ja viimatine sooloalbum «The Lady Killer» (2010) on sile, aga väärika produktsiooniga popsouliplaat. Nüüd ports hooajalisi klassikuid Irving Berlinist Mariah Careyni, The Muppetsitest Joni Mitchellini traditsioonilise estraadiorkestriga. Pompoosne Ameerika jõul täies säras ja tavas! Asutuse jõulupeole sobib kindlasti paremini kui halvad bändid, odavam ka.

Valner Valme

CeeLo

CeeLo’s Magic Moment

(Warner)

Hinne 2
----------------
Juubeliväljaanne

Üks Jethro Tulli võtmealbumeid «Thick As A Brick» (1972) kuulub klassikaliste progeplaatide hulka, siin leiutas Ian Andersoni ansambel lõplikult oma ainulaadse stiili ja saundi, miksides loova hullusega folki, klassikat ja progressiivset rokki. Kõiki järgmisi Tulli plaate võrreldi «Brickiga». On ilmunud mitu uusväljaannet, albumile kirjutatud järg («Thick As A Brick 2: Whatever Happened To Gerald Bostock»), kätte jõudnud juubeliaasta. «40th Anniversary Set» koosneb CDst, DVDst ja raamatust: palju pilte ja juttu, lisaks originaalmiksile leidub veel kolm uut, tehtud Steven Wilsoni usinate kätega. Suur töö on ära tehtud, kuid tõeline audiofiil paneb mängima vana vinüülplaadi ja on rahul sellega.

Mart Juur

Jethro Tull

Thick As A Brick.

40th Anniversary Set

(Chrysalis)

Hinne 4
-----------------
Christina uus lootus

Stiililiselt on plaadil tantsupopp ja power-ballaadid, mida vürtsitavad mõned väheke huvitavamad palad. Natuke põnevamad on «Make The World Move» mõnusa vanakooli biidiga ja «Sing For Me», kus laulja avab oma südame, ning mässumeelne ja käre «Circles». Plaadilt leiab ka koostööd Cee Lo Greeni ja Blake Sheltoniga. Lood räägivad üheöösuhetest, raskuste ületamisest ja vihkajatele koha kätte näitamisest.

Lõpus kutsutakse kuulajaid üles ka rahvusvaheliselt armatsema («Around The World»). Christina on kahtlemata ääretult andekas ja võimsa häälega artist, kahjuks ei käi suurepärane hääl ja anne alati muusikalise stiilitajuga käsikäes. Selle plaadi puhul on tegu tugeva potentsiaali ja ande raiskamise ning ka suures osas minu kui kuulaja aja kulutamisega. Kuid nagu öeldakse, lootus sureb viimasena.

Viivika Reintam

Christina Aguilera

Lotus

(RCA)

Hinne 3
----------------
Balti potents

Eesti rokkbändi Sibyl Vane debüütalbum koosneb õhust ja armastusest. Õhus on ju nii palju ja selle võtab albumi pealkiri kenasti kokku. Lüürikaski on tunda kirge, mitte pelgalt kohustuslikku sõnade kokkuklopsimist. Raadiohitt «Supersonic» pole, jumal tänatud, plaadi parim lugu. Seal on veel üht-teist, kusjuures nii mahlakat ja kiireloomulist, et äkki ongi plaaditäis lugusid nagu kärestik merre voolanud.

Tuleb uuesti jooksma panna. Igavuseni ei jõua. Grunge ja klassikalise roki vahemaid traaviv, mitte pessimistlik, vaid kelmikas, traditsioonilisusega determineeritud, aga toore jõuga kombo. Ja üks võimekas neiu selle vulkaani otsas häält tegemas – Sibyl Vane’il on potentsiaali. Juba see avaldab muljet, kuhu grupp paari aastaga jõudnud on. Hetke kõrgeim püüne on olnud Riias, soojendades legendaarset Garbage’it. Üldse on Sibylil Lätis minekut, ollakse ju ka Läti plaadifirma I Love You hõlma all.

Mari Pihl

Sibyl Vane

Love, Holy Water And TV

(I Love You)

Hinne 4
-------------
Une asemel

Magamistoapopi üks praegusi esileedisid Julia Holter ei suhtu magamistoapopparitesse hästi, nimetades enamikku neist laisaks: külitavad voodis ja ümisevad mingit sousti mikrofoni, algeline arvutiprogramm vulksub kõrval ja tekitab «ulmelisi» laineid taustaks (Holteri algidee, minu sõnastus – VV). Ta ise on tööloom ja perfektsionist ning järgmiseks, kolmandaks albumiks «Gigi» tahab toast välja stuudiosse murda ja päris muusikud appi võtta. Holter võib ülbata, sest tema enda muusika ei kõla põrmugi vaeglahendustena ega tähenda «sügavamõttelist» hõllandust, vaid peaaegu täiuslikult teostatud popprojekti, kus iga heli on valitud ja põhjendatud ja boonusena isegi pühitsetud.

Lihtne on muutuda tõsise ja ilusa asemel vesiseks ja valusaks sel alt-popi alal, mida iseloomustavad naiselik tunnetus, eeterlik helikeel ja kõrged kunstilised eesmärgid, aga Holter valdab peamist vahendit:  helilooja oskust komponeerida; arhitekti käed. Ehk mõni käik võiks värvilisemalt välja kõlada, igatahes üle tavalise indipopi ja folktroonika. Plaat ilmus Rvng Intl. alt juba märtsis, nüüd aga Domino kaudu üle ilma laiemalt ja ka Eestis.

Valner Valme

Julia Holter

Ekstasis

(Domino)

Hinne 4
---------------
Krutskiga tantsumusa

Photeki üle 12 aasta uus album on huvitava ülesehitusega. Tunda on, kuidas mees stuudios oma kontseptsiooni üle itsitas. Plaadil on palju igavat täidet, neid monotoonseid kulgemisi võib tõlgendada prelüüdideks. Kahjuks ei vasta teostus ideele. Vahepalad mõjuvad demolikult ja klišeelikult ning kõlavad tavalisest sämpelpakist kokku klopsituna. Muidugi pole tegu dnb-plaadiga, sellest on Rupert Parkes näpud puhtaks limpsinud. Kuigi mõni kuu tagasi esitas ta täispikkuses oma vapustava debüüdi «Modus Operandi» (1997) – tõsine maamärk ja revolutsiooniliselt furoorikas dnb-plaat. Käesolev teos on aga kaleidoskoop ja õpik tänapäeva tantsumusast, mis voolab vahemikus 70–128 bpm.

Õnneks või kahjuks mõjuvad kõige paremini vokaali ja meinstriimima puutega rahategemise lood. Eriti «Sleepwalking», mis dramaatilise klaveri ja amatsoonliku vokaali koosmõjul põrmustab kõik ülejäänud dubstep-hitid sel aastal ning säilitab ikkagi Photeki intstrumentaalse ja ideelise võimekuse. Algupära on loos «Pyramid»: 90ndate trummid tänapäeva trap-fluidumis, garneeringuks lähisida unenäolisus. Paraja krutskiga album tõesti, kes jääb uskuma, kes mitte, maagiat ka nüüd väga palju pole, see, mis on, on usutav.

Niilo Leppik

Photek

Ku: Palm

(Photek)

Hinne 3
---------------
Hull vanamees

Jaanuaris 70 saav kunstpopiikoon on pärast karjääri aktiivsemat osa 60ndail ja 70ndail (perioodi algul ja lõpus The Walker Brothersi koosseisus) teinud ühe albumi kümnendi kohta: viimati «The Drift» (2006), ja järjest imelikumaks tema plaadid lähevad. Mees, kes on mõjutanud popi erilisimaid, vabamõtlevaimaid tüüpe (David Bowie, Marc Almond, Jarvis Cocker), aga ka meloodilisi traditsioonikindlaid rokikutte nagu Alex Turner, Miles Kane või Richard Hawley, tõestab nüüd piiride puudumist «pop»muusikas. Õige ka, helide maailm ulatub ju kaugele kosmose taha, kuigi vaevleb sageli žanriliste ettekirjutuste vangis.

Ses mõttes seljatab Walker ka samuti etableerunud mõisted nagu «avangard», mis on mingi kohustuslik silmamoondamine, «eksperimentaalsus» – otsingud võiksid ikkagi leidmisega lõppeda jne. Ei noh, siin on trummid (Can’i Jaki Liebezeit oli siinse Ian Thomase kõrval traditsiooniline rokktrummar) ja kidrad ja klahvid, ent rohkem ühist Schönbergi ja Cage’i kui The Last Shadow Puppetsiga. Mängus on maailmajälestus, mis ei väljendu aga mitte ootuspärases psühhedeelses eskapismis, vaid psühhootilises läbi-, isegi läbi-ja-lõhki-elamises, mis pole mitte helidesse tõlgitud, aga helides elabki.

Valner Valme

Scott Walker

Bish Bosch

(4AD)

Hinne 4
-----------------
Kümnendik vaikust

Godspeed You! Black Emperor kannab poliitilist sõnumit. Selleks ei kasuta nad sõnu, vaid postrokki, mis on žanr, kus kasutatakse rokkmuusika elemente, keskendudes tekstuurides loomisele. Eelmisest stuudioalbumist on kümme aastat, seega uudishimu oli suur ja ootused laes. «Mladic» alustab võõrastaval toonil. Helimaastikul hakkab tibutama kõrgeid vihmapiisku meenutavaid kidranoote, mis viitab peatsele padukale.

GY!BE’le iseloomulikult lõputult kulgev progressioon joonistab taevasse pilvi juurde. Nad sulavad aegamisi tormiseks tornaadoks. Ahelad purunevad, tempokad crescendo’d, see on Godspeedi käekiri! Loo kulminatsioonis saab tormist võimsa sammuga titaan – muusikaliselt kujutab seda kick- ja crash-trummi ning keelpilliarmee sünkronisatsioon. «Their Helicopters Sing» on lühem, kuid tiheduselt kasvav.

See muusika on seisund, millesse mõni ei jõua kunagi, mõni ei proovigi. Lase muusikal kasvada ning peagi kasvad ka sina. «We Drift Like Worried Fire» kõneleb eelnevatest inimlikumalt. Meloodiad on traagilisemad, kuid nagu inimeselgi, on tal lootus. Peagi kerkivad sõjatrummid ja ambitsioonikad kitarrid, võitlus elu ja surma nimel, isegi kui šanss ellu jääda on imepisike. Viimane lugu on tumedaim neljast. Apokalüpsis on lähedal!

Florian Wahl

Godspeed You!

Black Emperor

Allelujah! Don’t Bend! Ascend! (Constellation)

Hinne 5
---------------
Leebed, lembed laulud

António Zambujo on portugali laulja, kelle sooja, südantsilitava tämbriga hääl paneb kuulama, kõnetab ning mõjub lähedaselt, lohutavalt ja usaldusttekitavalt. Täisakustilise albumi (nagu nimi ütleb, on see Zambujo viies) dominant on fado, aga leidub ka viiteid brasiilia muusikale ja lusofoonsele ehk portugalikeelsele maailmale laiemalt. Saatebändi keskmes on portugali kitarri kaunis tilin, kuid olulisel kohal on ka bassklarnet ja brasiilia pill cavaquinho.

Nagu fado kaanon nõuab, vaatab Zambujo maailma asjadele nukralt naeratades, leppides ja loobudes. Mitu lauluteksti on esmaklassiline poeesia ja üldilmelt on «Quinto» romantiline, kuid see romantika on orgaaniline, ilma suhkru ja siirupita, muusikalistest E-ainetest rääkimata. Brasiilia legend Caetano Veloso võrdles Zambujo laululaadi João Gilberto lähenemisega bossanoovale. Gilberto on minu bossanoovaetalon ja Zambujo parim meessoost fado-laulja, keda olen kuulnud.

Joosep Sang

António Zambujo

Quinto

(Universal)

Hinne 5