Uued plaadid

Tim Hecker & Daniel Lopatin Instrumental Tourist (Software) Foto: Repro

Meediummuusika

Kokku saavad kaks elektroonilise muusika visionääri, Canada glitch-ambientar Hecker ja Ney Yorgi elektrooniline droner Lopatin, kel lisaks ultramodernsele rontsüntide taaskasutuskeskusele Oneohtrix Point Never riiulis unelmate electro-funk-duo Ford & Lopatin.

Hecker & Lopatin ulmlevad aga struktureeritud, sekundiga mõistetavast argipopist ja ka mõlema mehe tavakõladest kaugel eemal, aimates mitmekesise instrumentaariumiga sitarist saksofonini ning vintage-süntidest lapsteel’ini järele seisundeid ja meeleolusid, mille meediumid nad on stuudios Linnale, Võrgule, Kosmosele ja inimkärjele.

Ning toovad tulemused esile improvisatsioonide käigus, kuhu on kootud Üksik, Kordumatu, hetked. On egoistlikke momente, kus muusikud jäävad naudisklema voogamisse, harilik ambient, need on igavamad kohad.

Valner Valme

Tim Hecker & Daniel Lopatin

Instrumental Tourist

(Software)

Hinne 4
-----------------
Bon Jovi kidramees

Sambora on Bon Jovi kitarrist ning koos Joniga pea kõigi nende hittide autor. Aga kui Bon Jovi pole rusikas sinu silmaauku, ei maksa siiski heituda. Richie sooloalbum on tõsiseltvõetav, hingestatud ja maitsekas tund bluusilikku poprokki, mille tugevus on arranžeering ja ladusus. Kui paar klišeed välja jätta, kohtame stiilseid soolosid ning kohati kadestamisväärt vokaali, eriti loos «I’ll Always Walk Beside You».

Sambora on arhetüüpne rokkstaar – rikas, päevitunud, käreda häälega, paranev alkohoolik ja lahutatud pereisa. See punt lugusid on eneseteraapia. Aga halast on asi kaugel. Lood tekitavad sooja tunde ja jätavad ausa mulje. Ning sa laulad juba kaasa.

Andro Urb

Richie Sambora

Aftermath Of The Lowdown

(Aggressive Music)

Hinne 4
--------------
Pastoraalne electropop

Brightoni duo proovib teisel albumil saavutada analoogset efekti Eurythmicsiga, kes tõi 80ndate hakul kompuutrid karjamaale lehmade vahele, ning see tuleb Grasscutil hästi välja. Elektroonikat on millegipärast peetud võõrandumiseks elusast muusikast vaatamata sellele, et sünteeshelides on sageli oluliselt rohkem elu ja hinge kui mõnes vilepilli ja kitarrega karvases trubaduuris.

Tehismaailma tänuväärsed leiutised ning naturaalne eluviis ei välista teineteist. Andrew Phillips ja Marcus O’Dair on electropop’i ajalooga kursis ning sestap andekate inimestena aus hoidnud varase OMD eksperimenteeriva meloodilisuse ning samas ka Philip Glassi rahutu vaimu. Poeetidest ja paikadest inspiratsiooni ammutanud albumi iga pala peidab ka kodeeritud sügavamaid sõnumeid, mida esimese korraga ei pruugi tabada, nii et avastamisrõõmu jagub. Intelligentne ja inspireeriv algusest lõpuni.

Margus Haav

Grasscut

Unearth

(Ninja Tune)

Hinne 4
----------------
Idaekspress

Sama seltskonna mullune plaat «Aria» meeldis mulle väga, tänavune mitte niivõrd. Algmaterjal on iseenesest põnev – India, Türgi ja tatari päritolu keerulistes taktimõõtudes vintsked viisid. Ka paljudes (eriti Jaak Sooääre) soolodes on sädet. Ent tervikuna mõjub plaat veidi üheülbaliselt, vaheldust ja värve on vähe. Bändi mängulaad gruuvib rokilikult, aga stuudiosalvestus surmab osa pauerist, suurel määral ka plaadi mageda, üheplaanilise saundi tõttu.

Traadise kõlaga elektrikitarri ja viiuli põimuvad liinid ning orientaalne materjal viivad mõtte korraks Mahavishnu Orchestra radadele, aga John McLaughlini jazz-revolutsiooniga meie muusikute ettevõtet kõrvutada muidugi ei saa. Olen kindel, et kui arvustaksin plaadi asemel sama kollektiivi kontserti, oleks mulje hoopis eredam.

Joosep Sang

Mustonen, Sooäär, Remmel, Ruben

A Tempo

(AVA Muusika)

Hinne 3
------------------
Armumine mõjub põlvedele halvasti

Aerosmith on tahtnud nii väga Rolling Stonesi ahvida, et Steven Tyler laseb veel 64-aastaselt laval liibukates ringi ja head näevad nad välja. Mida kõike nad on üle elanud. Brad Whitfordi parim enne on läbi saanud, aga peamine dude, kes näeb välja nagu lady, õitseb mitme eest. Eks me võlgne selle plaadi Tyleri puhkusele saates «American Idol», kus ta hindas osalejaid nii meelalt, et Jimmy Kimmeli saade sai rubriigi «Tyleri seekordne perversne külgelöömine».

Pausi põhjustasid ka Tyleri jalad – armumised panevad põlvedele põntsud –, aga Tyler on seksimasin ja masinad ei peatu. Uus plaat on korralik, Joe Perry kitarr on eksimatult Perry, Tyler rokib salli ja soovitab «love three times a day», see hoiab haigused eemal. Perry on torssis, tahab pappi, on kirjutanud paar lugu omapäi, laulab neis ja Perry pole ju laulja.

Tom Hamiltoni «Tell Me» on üllatavalt eepiline ja üksildane, nagu poolpikas rohus keset välja seisev Nimeta mees, kaabu näpus, ja «Out Go The ­Lights» – seitse minutit rämedat karvast 70ndate Aerosmithi, kus Perry lõhnab koerapissi järele ja okseplekkidega kaetud Tyler skätib «if you wanna take a lookie, cookie, tonight might be your lucky nighty night». Pisiosades Julian Lennon, Mia Tyler, Johnny Depp ja Carrie Underwood.

Märt Milter

Aerosmith

Music From Another Dimension

(Columbia)

Hinne 3
-----------------
Paide rnb

Pärast debüütalbumit «Homewrecker» (2011 CD, Umblu), osalust prestiižsetel kogumikel ja hunnikut digitaalseid ja vinüülseid EPsid tuleb Paide ulme-rnb-, ma tahaks öelda täht Kali Briis ehk Alan Olonen teise, vabalt allalaaditava albumiga, mis on mõjutatud kõigest maavälisest või siis mingis mõttes maapealsest, aga sel juhul nähtamatust.

Välja tuleb ilus jõuluplaat neile, kes armastavad elektroonilist rnb’d, «Kolmanda planeedi saladust» ja helilisi müstifikatsioone, mis oskavad püsida popmuusika universumis ega haju liigses ebamäärasuses udukogudena laiali. Dam-Funki Alan eeskujude seas ei nimeta, aga sarnast teravuse ja sumeduse vahel põiklevat süntfunki siin leidub ning loomulikult nende vaime, keda Alan tõesti eeskujudeks nimetab: Pink Floyd, Daft Punk, Chemical Brothers, Yes, Herbie Hancock.

Lauluga lugude seas on loomult hitte («Love Train (Intermission)», «Hello (Show Me Your Lights)»). Mõnes palas jääb kogu potentsiaal avamata (enam produktsioonilist sidusust teeks «Future Shock»’ilikust «My Computerist» murdja ja «Future Electric (Evolution Of Alan)» vajanuks toimetamist, teisalt on ebakõla, kõikumised ja häired autori stiil, millega on kerge leppida, sest lookirjutuse, vokaali ja tekstuuriga loob Kali Briis ligitõmbava aegruumi.

Valner Valme

Kali Briis

The Moon Ghost

(Eesti Pops)

Hinne 4
---------------
Ajarändurid tsepeliinis

Robert Plant on alati häälekalt väljendanud vastumeelsust LZ kokkutulemise suhtes. LZ andis viis aastat tagasi esimese ja seni viimase kontserdi pärast 80ndaid. Selle kontserdi 18 000 on ilmselt keskmine publikuarv, LZ on esinenud palju suurema publiku ees. Zep võttis bluusistandardid ja Little Richardi «Keep A Knockini» ja tegi need enda omaks, ja sama kaugel LZ albumitest on kontsert.

Enim lugusid, neli, tehti neljandalt plaadilt. Tundub hittidest pakatav ühene andmine, kuid siin on puhkekohti, «No Quarteri» proge näiteks, milles John Paul Jones näppab Pink Floydi külmade lõikude laualt. Ühest küljest tobe, kuidas Plant laseb «Black Dogis» rahval kaasa laulda ja Jimmy Page ei võta kõiki noote välja. Need laulud ei tohiks kedagi vahele lasta, on hermeetiliselt produtseeritud oma täiuses. LZ ei ole palagan.

Oh, kui hea on kuulda, kuidas LZ võtab Puffy ja Tom Morello käest «Kashmiri» tagasi, kuulda ridu «oh let the sun beat down upon my face /.../ I am a traveler of both time and space». Tollal 59-aastase Planti hääl hoiab hästi ja plaadil veidi kõledad beibi-beibitamised saavad kontserdil inimliku varjundi. «Sa pole parim laulja, Planty, aga sa näed hea välja,» ütles John Bonham, ja ka Plant on öelnud, et ta hääle soojus avaneb laval.

LZ mänedžer Peter Grant kiskus kord publiku seast välja mikriga mehe ja lasi teda udjada. Selgus, et mees oli valitsuse palgal ja mõõtis valjust. Arvatakse, et LZ kaotas piraatsalvestistega miljoneid. 2007. aasta kontserti jäädvustas telefonides 14 000 inimest. Bänd võtab nüüd oma, võtab tagasi.

Märt Milter

Led Zeppelin

Celebration Day

(Atlantic)

Hinne 4
-------------
Tugev ameerika naine

Keegi ei tea enam, mis rnb on. Kas Adele või The Weeknd või interneti järgmise nurga tagant välja kargav määramatu esoteerik, kellest saab järjekordne meinstriimprodutsent. Žanri surm on hea asi, Žanr on fiktsioon ja parem on mõelda kastist väljas. Aga mida peavad tegema endised MOR-neiud nagu Alicia Keys, kui mitte just klassikalist souli tänapäevaste stuudiovahenditega?

Alicia viies album tundub olevat tabanud kuni neljanda rajani ilmutuslikult õiget, etteaimamatut, ebastandardset, intuitiivselt musikaalselt, kavalalt vormistatud niiti. Õhulise, sensitiivse, tavalisest erinevates värvides (ma ütleks, hall ja roosa, must taustal) atmosfääri on loonud Jamie XX, Swizz Beatz, Darkchild – õige valik; ja Alicia laulab nagu vaim. Kõike uut deklareerivad ka sõnad, aga see on nõrk koht ja ülenämmutamine.

Siis aga tuleb tüüpiline Alicia-röökimine «Girl On Fire», millele järgneb hulk õhklev-sosistavat tava-rnb’d ja pingutatud klaveriballaade, mille seas on hetki ja mis pole otse paha, aga mis kahjuks lükkavad plaadi hiilgava alguse kummuli.

Valner Valme

Alicia Keys

Girl On Fire

(Yoda)

Hinne 3
---------------
Orkestrimanöövrid juubeli puhul

Näidake mulle rokkmuusikut, kes ei taha salvestada koos sümfooniaorkestriga, ja ma võtan harulduse looduskaitse alla. Võimalus seista frakkides moosekantide ees ajab hulluks isegi bassimehe. Rokkarite salasoovide rahuldamisele spetsialiseerunud kompleksivabu orkestreid leidub igas suuremas linnas.

Varemgi sümfoonikute seltsis mõnusalt aega veetnud Tori ühines Hollandi kuulsa Metropole Orchestraga, et tähistada 20 aastat debüütplaadi «Little Eartquakes» ilmumisest. «Gold Dust» on kogumik, kus kõlavad Amose parimad laulud ja häid lugusid on sel andekal daamil rohkem, kui ühele kettale mahub.

Seaded on diibilt kunstipärased. Noorpõlves tuuritas Amos mööda Ameerikat, kaasas odav klaver ja paar kleiti, unistades päevast, mil saab laulda orkestriga. Need päevad on nüüd käes, palju õnne. Miskipärast meenub hiina vanasõna, mis hoiatab kahe asja eest: kui sa elad huvitaval ajal ja kui su unistused täituvad.

Mart Juur

Tori Amos

Gold Dust

(Mercury)

Hinne 4