Kodutud hoiavad ühte, võimu näitavad vangist tulnud

Pärnu kodutu oma elupaigas. Foto: HENN SOODLA/PRNPM/EMF

Mõnda aega tagasi vapustas pärnakaid kahe kodutu mehe julm mõrv kesklinnas Rüütli tänava äärses tühjas majas. Pärnu Postimees vestles kahe kodutuga, kes rääkisid asotsiaalide elust ja omavahelistest suhetest.

Meeri ja Anton (mõlema nimed muudetud) arvasid, et asotsiaale tapavad julmal viisil pigem mitteasotsiaalidest noored julmurid, kes peavad nendesuguseid rämpsuks, kel polegi maailmas mõtet ega õigust elada. Sel nädalal võetigi vahi alla kaks noorukit, keda kahtlustatakse kodutute surnuks peksmises.

"Oleme küllalt sellise mõtteviisiga kokku puutunud, isegi varaliselt kannatanud," tunnistasid nad.

Meeri ja Anton, kes jäid kodutuks põhjusel, et hakkasid jooma ja nad jäeti lõpuks oma elupaiga ukse taha, leidsid teineteist prügikastidest pudeleid korjates.

"Mäletan, et Anton juhatas mind: "Mine selle prügikasti juurde, seal on alati taarat." Olin väga imestunud, et keegi aitab mind ja pole konkurent. Tavalisem on, et meie kui prügikollid peletame teisi eemale ega lase oma teenistusel välja surra," meenutas Meeri algust, kui tal tekkisid head suhted Antoniga. Nüüd on nad "tööl" koos juba kaks aastat.

Naaber põles sisse

Nii Meeri kui Anton mäletasid kahte õhukese vaheseinaga vana kuuri Pärnu jõe ääres, kus suvel oli mõnus magada. Ja teadsid seal juhtunut.

Teises kuuris elas üksik mees. "Odekolonni panija," täpsustas Anton.

Mees oli valdavalt pahuras tujus, aga kui pudelike sees, rahunes ja muutus jutukaks. "Ta oli niisugune huvitav kuju, et rääkis rahulikult, isegi tasa, kuid ta sõnad olid väga teravad. Peaaegu alati oskas ta midagi solvavat öelda. Meil käis kuurides sõpru külas, aga ega keegi pahandanud. Olime harjunud ega lasknud end häirida. Suhted omavahel olid head. Kõige tähtsam kodutule on sõbratunne, et keegi üldse sinu kõrval istub," jutustas Anton.

"Ja sõpru ei reedeta," lisas Meeri.

Ükskord olid mingid noored kutid jõekaldale kuuride lähedale lõkke teinud. Kui Meeri ja Anton oma "koju" jõudsid, oli naabrimehe kuur maani maha põlenud ja nende oma suitses, pool seinast vaid püsti. Meeril oli kahju oma pesuhilpudest, mis veel headest aegadest pärit. Ta hakkas nutma.

Anton avastas lõkkeplatsi, mille ääres oli pidutsetud. Tühi taara ja muu kraam, mis maha jäetud, viitas noorteseltskonnale.

Kui nad naabrimehe kuuri uurima läksid, oli ehmatus suur: mees lamas, riided seljas ja kehaosad põlenud. Meeri ja Anton ehmusid nii, et panid jooksu.

"Kartsime, et kui jääme, hakatakse meid süüdistama. Meie teada jäigi see juhtum avastamata. Oleme kindlad, et naabrimees tuli noori hurjutama - teravasõnaliselt, nagu tal oli kombeks -, ja talle tehti ära," rääkisid mõlemad.

Üldjoontes valitseb vabaduses viibivate kodutute seas kreedo: vabadus on kallis aare ja seda tuleb kaitsta.

Ka territooriumi, kus sa parajasti pesitsed.

Staažikate kodutute kõige ägedamad kaaslased on vangist vabanenud kodutud, kes tahavad küll kambas olla, kuid püüavad vanglas õpitud reegleid võimukalt maksma panna.

"Nad tulevad ja istuvad, ajavad juttu ja joovad-söövad koos meiega," jutustas Anton. "Siis aga hakkavad norima: "Kuule, kas sa ei tahaks minna ja jões end pesta - sa haised." Isegi käsipidi on nad kallale tulnud ja tahtnud vette tirida. Aga nad jäävad pärast seda üksi ja mõne aja pärast tulevad paluma, et neid "seltskonda" tagasi võetakse. Nad on lihtsalt sunnitud oma suhtumist muutma, sest on vähemuses ja näevad, et meist on neile sõpradena suuresti abi. Vanad olijad teavad hästi, millise restorani-kohviku prügikastist hommikul korralikku toitu saab ja kuhu taarat visatakse."

Anton meenutas lugu kahe vangist vabanenu ja ühe "vana olijaga". Koos võeti viina ja ühel hetkel leidsid endised vangid: "Kuule, vana. Sul on juuksed peas, aga meil mitte. Mis õigusega on sul juuksed peas?"

Vanal pea paljaks

Siis nad võtsidki kätte ja ajasid žiletiteraga vana juuksed maha. Veri voolas mööda pead ja nägu alla - purjus mehe käsi pole enam osav, lõigati sisse. Et tehtut parandada, võeti vanapapi õunamoosi purk ja määriti pea kokku. Teine endine vang õngitses katkisest padjast peotäie sulgi ja pani moosile peale: "Noh, papi, nüüd oled meie moodi ja küll need haavad ära paranevad. Võtame tõelise sõpruse terviseks!"

Meeri nimetas kõige sagedasemateks omavahelisteks tülideks neid, mille põhjustanud laenamine. Kes laenas raha, kes tikke, kes suitsu. Kui tagasi ei maksta, hakatakse ette heitma.

"Võib kakluseks minna, aga mitte kunagi selliseks, et keegi maha lüüakse," kinnitas Meeri. "Ninast on küll veri voolanud ja silm on sinine olnud, aga see on kõik. Reegel, et laen tuleb võimalikult kiiresti tagasi maksta, on püha. Au sees on seegi, et kui keegi meestest käib naisega, siis sinna vahele kolmas ei trügi. Juhtub, et see naine meeldib veel kellelegi, aga ta pannakse paika. Mõni ägedam võib kakluse korraldada, kuid see on ka kerge lööma, millel pole teab mis raskeid tagajärgi."

Nii Anton kui ta kaaslane Meeri, kes jutustasid ajakirjanikule ülal kirjapandu vahetult pärast Rüütli 53 majas toimunud jõhkrat mõrva, ei suutnud uskuda enne kahe nooruki kinnipidamist levinud versiooni, et keegi asotsiaalidest teised sellisel viisil tappis.

"Oma elukogemusi arvestades ja asotsiaale tundes - me ei usu seda. Mõrvad ei kuulu meiesuguste elustiili hulka, pigem hoiame ühte ja kaitseme üksteist," olid nad kindlad.