Nädala plaat: rahunemise raamat

Janar Ala
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pedigree
Pedigree Foto: promo

Pedigree

Satanic Disappointment

(Pedigree Sonic Underworld)

Hinne 4

Pedigree saab järgmisel aastal 20-aastaseks. Täitsa tore on sellise asja peale mõelda. Nii et juba vanemad mehed, ütleksin. Uue plaadi pealkirjas on sõnad «saatanlik» ja «pettumus». Võib arvata, et tegu on mõtteviguriga ehk oksüümoroniga, kuna need kaks sõna justkui välistavad teineteist. Kolme aasta tagune «Skeletal» oli suurejooneline ja eri suundadesse ideid pilduv aparaat. Mõne arvates läks see üritus lõhki, mina nii ei arva.

Pean lugu ka «Satanic Disappointmentist». Nüüd on energia kompaktsem ja plaadi edenedes saab Pedigreele omasest rahutusest hoopis rahu. Selline nagu vanema mehe tarkus, kantrimehe tarkus. Plaadi algul kõik suunakoodid klapivad – vana hea Pedigree. «Failed Again» ja «Learning To Die» on suurepärased lood, aga kui plaat olekski selliseks jäänud, siis võtaks arvustaja ka rääkida vanu häid jutte Eesti industrial’i lipulaevast jne.

Kolmas lugu «Skullfuck Dub» liigub dub-territooriumile, kus Pedigree samuti käinud on. Neljandast loost «Bully» aga algavad muutused, ehkki see pole plaadi parim pala – natuke wannabe Johnny Cash või Willie Nelson on (wannabe Johnny Cash või Willie Nelson olla pole iseenesest ju halb, lausa hea on, aga Pedigree sel hetkel kõige paremini ei funka).

Kuid siis, kallis lugeja, kuid siis ... tuleb viies lugu. «Angels On Shit». Eepiline «apocalypse now»-laadis taevaste põlemise muusika ja kõik muu. Tuha taevast alla kukkumise muusika ja kõik muu. Silmade korrapäratu pilkumise muusika ja kõik muu. Ja sealt edasi teeb bänd juba, mida tahab. «Bullyga» alanud Ameerika-momendid, cool-momendid, kulmineeruvad lõpuloos – Charles Bukowskilt laenatud häälega «Dinosauria, We’s» poeet räägib oma juttu ja bänd peksab tema ümber aeglaselt tolmu üles.

«Lava Falls» on üks üliõrn moment, kus refrääni laulab Jaan Pehk. Õhkan koolitüdruku moodi, et Jaan Pehul on ikka väga ilus hääl. Üks ilusamaid. Tagasi pealkirja juurde. «Satanic Disappointment». Kui seda nüüd plaadi läbikuulamise valguses üle vaadata, siis võib öelda, et nimi peab paika. Vastab tõele. Pettumus ei olnud kaugel, teda oli näha, tema siluett paistis, kuid seda võimsam sai plaat. Budistlikku tarkust ka arvustuse lõppu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles