Uued plaadid

Testament Dark Roots Of Earth (Nuclear Blast) Foto: Repro

Ehe Ameerika vimm

Kaljumäestiku juurte all ärkab tühja kõhu korina peale draakon. Vihast vahutava Maaema kehastus. Olles veidi segaduses – keegi ajas ta üles ja peab maksma! –, pahandab ta kliimasoojenemise pärast ja on verine Ameerika valitsuse peale. Ning kui piisavalt kõvasti jalgu trampida, pursata plasmat ja kõrvetavaid riffe ning tiibadega rahulolematuse orkaani kokku lehvitada, siis äratab ta tahes-tahtmata tähelepanu ja aukartust. Igati meistriklassist küte. Aga... Kurat. Eelmine album «The Formation Of Damnation» (2008) oli parem.

Vanadus? 30 aastat juba hagu antud. Ei – energiat on küll. Aga gruuvi ja hullust, mis ka kivinägudel kurja geeniuse irve mollile tiriks, tahaks rohkem. Seepärast närib mind kahtlus, et nad suudaksid tegelikult veel paremini. Aga hea üritus.

Andro Urb

Testament

Dark Roots Of Earth

(Nuclear Blast)

Hinne 3
--------------
Prantsuse tantsused

Thibaut Berland ehk Breakbot on prantslane. Ning kui mõelda prantslaste peale, siis minul tulevad esimesena pähe Daft Punk, Justice ja Air. Thibaut pole nii agressiivne kui Justice. Breakbot on nagu toatemperatuuril Nutella, saiale määrimiseks valmis. Mees kasutab ära 80ndate biite ja sünte, lisab veel 70ndate funki ja ekstralisandina peaaegu Michael Jacksoni vokaali. Häält teevad Ruckazoid ja Irfane.

Mitte päris Hall & Oates, aga need mehed peaksid kadedad küll olema. Albumi žanriliigitus on «nu-disko». Daft Punki teise albumiga «Discovery» (2001) saaks paralleele vedada. Breakbot ei häbene fakti, et teda võiks kümne prantsuse artistiga segi ajada. Ta teeb musa võimalikult hästi, püüdlikult mallist välja tahutud produktsiooniga. Väga juustune üldmulje, veidi kitš, aga ega kitš alati halb pole.

Niilo Leppik

Breakbot

By Your Side

(Ed Banger)

Hinne 4
--------------
Aegumatud lood

Kel on vaja eemale saada möllust tänastes raadiojaamades, siis siin on ideaalne lahendus, mida autos keerlema panna. Plaadil on artistid, kes jätnud meie mällu mingi noodi, nagu folk-jazz’i daam Norah ­Jones, maherokkar KT Tunstall, 90ndaid meenutab Mazzy Star, soul-jazz-naine Corinne Bailey Rae, muhedat 50ndate jazz’i esindab Fats Domino, siia alla klassifitseeruks ka melanhoolne Julie London.

Dramaatilisusest jõuame lõbusa 50ndate inglise popini: Alma Cogan. «Red Red Wine» kõlab inglise reggae/pop-bändilt UB40 80ndatest. Jõudes tagasi nüüdisaega, vääriks nimetamist kindlasti Lily Allen ja albumi finišis ootab surematu Dean Martin. Eri ajastud, erinevad stiilid, kuid neid kõiki ühendab meeleolu, ja ei saa väga eksida, kui on põimitud sellised talendid!

Liisa Koppel

Eri artistid

Dinner Party Songs

(EMI)

Hinne 5
------------------
26 aastat hiljem

Popklassika taasväljaanne. Sobib nii vanadele kui noortele. Endise Genesise laulja viies sooloalbum tähistas paljude tema tollaste üliintellektuaalsete fännide jaoks minemist kergemat popiteed, aga kas see oli kergem? Ei, muidugi. Omas ajas kõlas «So» uuenduslikult ja et 80ndate keskel said lood nagu «Sledgehammer» ja «Don’t Give Up» edetabeleisse, iseloomustab oma aega hästi.

Täna kostab Gabrieli valgesse masinlikku funk’i ja progetaustaga kunstpoppi rüütatud teatraalne ja melanhoolne esitus ajakohasena, sest noored New Yorgi ja Los Angelese produtsendid on Gabrieli taasavastanud ja ta kumab läbi näiteks Daniel Lopatini või Daniel Rosseni helitöödest.

Valner Valme

Peter Gabriel

So

(EMI)

Hinne 4
------------
Kõik pole veel läbi

Kujutage ette, kui tüütu on rügada päev otsa laboris ning hoida erksana punast juuksevärvi, nagu seda Loss Paranoiase esinaine iga päev teeb. Mitte vähem tähtsaid argimuresid on teistelgi bändiliikmetel. Ja nagu sellest veel vähe oleks, lubati aastal 2012 maailmalõppu. Okei, see lükkuvat nüüd edasi, kuid eestlastel on alati põhjust muretseda ja viriseda või lihtsalt kuri olla. Selle vastu astub Tartu tööinimeste ansambel, kelle debüütalbum sisaldab rock’n’roll-positiivsus-botox’it eeskätt bänditegijaile endale. 

Maailmalõpualbumi plussiks on sisukas sõnum ja healoomulised meloodiad. Näiline lihtsus see võti ongi, mis kontsertidel vähemalt tartlastest publiku kaasa elama paneb. Kollektiivi sünergiat on õrnalt tabada ka albumil. Viimase loo «Paranoia» lõpus kuuleb veel meeleolukat a capella jauramist. Muusikaliselt siin midagi uut, eksperimenteerivat ja revolutsioonilist ei pakuta, ikka turvalist ja armsat, tillukese salapäranoodiga, millest annab märku ka šeff plaadikujundus. Igal juhul püsib maailm me jalge all veel kindlalt.

Mari Pihl

Loss Paranoias

Maailmalõpp on lähedal 

(Loss Paranoias)

Hinne 3
--------------
Härrade gruuv

New Yorgi bänd Steely Dan oli 70ndatel selline tore rühm, kes võttis sutsukese souli, näpuotsaga funk’i, pisut leebet jazz’i, veidi rnb’d, kübekese pehmet rokki ja tegi sellest ühtaegu irooniliselt ja romantiliselt kõlava kauni art-pop’i, mis sai ka päris popiks. Rolling Stone on neid nimetanud «perfektseteks antikangelasteks 70ndatele». Täpsemini ei anna öelda. Grupi üks kahest põhimehest, juhtlaulja Fagen võttis pärast Steely Dani esimest ja aktiivsemat perioodi ette soolokarjääri.

Ta on mees, kes teeb albumi kümnendis. 80ndatel «The Nightly», 90ndatel «Kamakiriad», nullindatel «Morph The Cat» ja kümnendatel «Sunken Condos». Harmooniad ja käigud kuuluvad pop-jazz’i, aga tavapopist eristab sensitiivsem materjalitunnetus ja jazz’ist kontrollitud detailsus: eksinud nootide asemel kuuleme täiuslikku masinavärki, mis markeerib mõnusat lõtva olekut. Perfektsionisti aeglased tantsud laboris, kus iga küünarnuki taha võib jääda mõni kolb. Vastupandamatu.

Valner Valme

Donald Fagen

Sunken Condos

(Reprise)

Hinne 5
----------------
Johnotune Art Brut Cale

Album, mille plaadikaane udusesse kujundusse on peidetud nõukogude multikate superkangelane Potsataja, pole John Cale’i diskograafias parim näide. Mees, kes tegi nime Velvet Undergroundis ning produtseeris The Stoogesi esimese albumi, tegutseb alates 70ndatest omapäi. Kui Franz Kafka tekstide kohta öeldakse kafkalik, siis Cale’i loomingu puhul võib julgelt öelda cale’ilik. Kuigi käesolevasse albumisse on palju 80ndate Depeche Mode’i ja Cabaret Voltaire’i peidetud, võib siin ka moodsamat produktsiooni kuulda.

«December Rains» on üles ehitatud tavalisele populistlikule tümpsule ja autotune’ile, meenutades viivuks Snoop Doggi. Samas, mida oodata artistilt, kes on aktiivne olnud 50 aastat, töötanud maailma tähtsaimate rokkansamblitega ning andnud välja 39 albumit ja terve hunniku EPsid. Siiski leidub plaadil lugusid, milles on veel seda kirjeldamatut särtsu. Motoorse biidi ja sündimüraga kütkestab «Mothra», mis «Sügisballi» filmist purjus Maureri taidlevat yakuza-tantsu ning seda saatvat sünkroonist väljas taustabändi meenutab. Prioriteetide hulka kuulub ka funky wah-wah-ga «I Wanna Talk 2 U» koostöös Danger Mouse’iga.

Kui mees laulab «mul on neli seina ja katus, panen katuse peale, mul on klaasi ja aknaraame, meil on nüüd aknad, millest välja vaadata – see on elu» («Living With You»), kas see on vanadus või mingi art-brut-semantika, millega igaüks sina peale ei saa, igatahes tekitavad Cale’i tekstid küsimusi.

Risto Kozer

John Cale

Shifty Adventures In Nookie Wood

(Double Six)

Hinne 4
---------------
Saaremaa sarimõrvar

Üks omanäolisemaid viimasel ajal Eestis esile kerkinud räppareist on Saaremaa Okym Riim, kodanikunimega Meiko Umal. Peale selle, et tal käib «ö» nii «ö» kui «õ» kohta, on ta muusika täis paranoiat ning ürgseid instinkte. Instinktidele allumine tähendab oma sisemise looma puurist lahtilaskmist, mida meie ühiskond ei tolereeri. Esimeses loos «Esimene veri» avalduvad mitmed albumit läbivad motiivid.

Okym kritiseerib teisi Eesti räppareid, mulle tundub, et see skeene on üks surnud ring, kõik vihkavad kõiki! Ei, «eliit» saab omavahel hästi läbi, kuid uusi sõpru nad ei otsi. Igatahes mõnitab Meiko neid nn gangstereid, kritiseerib neid, sest nad on «feik», tema on palju tumedaid teid läbi käinud! Mulle meeldivad Okymi mõtted ning meil on veel midagi ühist – madal tolerants pealiskaudsuse ning tavapärasuse suhtes.

«Brodmani 14» pole esteetiliselt ilus, vaid eneseimetlejatele löök vastu hambaid, maa peale tagasi toomine. Sa pole ilus ega eriline, me oleme kõik vaid orgaaniline mass. Instrumentaalid täidavad eesmärgi, kuid ei üllata. Võibolla oleme UK grime’iga ära hellitatud? Okym Riimil on barbari energia, kuid šamaani mõttemaailm, mis seis on, ah?

Florian Wahl

Okym Riim

Brodmani 14

(Legendaarne)

Hinne 3
---------------
Kidramehe klahvilaks

Vaevu vaibuvad hüüded, et J Mascis on sündi mängu võtnud, kui kostavad juba uued ehmunud karjed: ta on sündi mängu võtnud. Natuke meenutame, kes see Mascis ja tema Dinosaur on. Pigem Birthday Partyst ja Black Sabbathist kui biitlitest ja Beach Boysist kärina kitarri sisse saanud elupõline indirokkar Mascis, alternatiivikute südametunnistuse kehand, vastuvoolu ujuja, on saanud külge mõneti paradoksaalsel moel ortodoksse puritaani sildi, sest ei tule teine kaasa moodsa musa ja saundiga.

Seda kõvem šokk tõsiverelistele, et natuke tuleb. Bändi kümnes album kasutab analoogsünti ja klaverit, aga see on lisaturbo. Sest Mascise kähe-helisev voks ja toores kidralõikus on alles, nagu ka rütmigrupi Lou Barlow ja Murphi kividel hüppav volkse. Valdav olemiseviis on seljatoele nõjatuv, ent intensiivsus, maania ja feedback annavad kaunile popalbumile Dinosauri parimate päevade sädeme.

Valner Valme

Dinosaur Jr.

I Bet On Sky

(PIAS)

Hinne 4