Uued plaadid

Eri artistid Just Tell Me That You Want Me. A Tribute To Fleetwood Mac (Hear Music) Foto: Repro

Albatross ja teised

Kellele ei meeldiks Freetwood Mac? Neil on palju fänne, paljud fännid on ise bändimehed. Tribuutplaadil astub üles kirju koosseis noori ja vanu: Lee Ranaldo ja J Mascis, Antony, Billy Gibbons, Marianne Faithfull, Lykke Li, Bonnie «Prince» Billy, The Kills, MGMT – nimetades vaid tublimaid. Ranaldo ja Mascise versioon «Albatrossist» on parim, hästi lõikab Gibbonsi töötlus «Oh Well» ning Faithfulli «Angel». Ülejäänutega kukub välja kord nii, kord naa – hea laul ja hea esitaja kohtuvad ikkagi vaid ideaalses maailmas. Päriselus saeb MGMT «Future Gamesi» ning teha pole midagi, tuleb ära kannatada.

Mart Juur

Eri artistid

Just Tell Me That You Want Me.

A Tribute To Fleetwood Mac

(Hear Music)

Hinne 3
--------------
Ajaviitebluus

Tuntud bluuskitarrist, nüüd juba viie Grammyga pärjatud Robert Cray esines 1989. aasta Rock Summeril, leevendades oma stiilse mängumaneeriga kõrvavalu, mida puritaanidele valmistas samal üritusel mürarohke ülesastumise sooritanud The Jesus & Mary Chain. «Nothin But Love» pakub kvaliteeti à la Cray: selged toonid, veatud noodid, lihvitud kitarrisoolod, parimas soulitraditsioonis vokaal. Albumi tuumaks võib pidada 8-minutist ballaadi «I’m Done Crying», ehkki Cray esituses on rohkem higi- kui valupisaraid. Plaat sobib ideaalselt koduse stereosüsteemi testimiseks ja seadistamiseks.

Mart Juur

Robert Cray Band

Nothin But Love

(Provogue)

Hinne 3
--------------
Kodutute hiphop

Abstraktse hiphopi grupp on kari nüüdseks kodustatud hunte. Death Gripsi fenomen algas miksteibiga «Exmilitary», aprillis saime outsider-hop-albumi «The Money Store» ja nüüd juba teine stuudioplaat! Kuid vapustus on üle läinud, nad ei ole enam nii hirmsad, kui algul tundusid. Läbipekstud hundi noor veri on kuivanud ning keelega limpsates jääb suhu vaid mõru maitse.

Muusika on kitsamaks tõmmatud, lood on lühikesed ja tabavad, ideed rafineeruvad tibake. Šokiteraapia element on alles. Ka sel plaadil kasutatakse palju agressiivset distortion-efekti. Tahaks kakelda. Uimased, kuid steroide täispumbatud süntpopibiidid on robustsed ja rasked nagu telliskivid. Maniakaalne vokalist MC Ride kõlab nagu kodutu skisofreenik, kes öö läbi pidutsenud. Elagu hobocore!

Florian Wahl

Death Grips

No Love Deep Web

(Epic)

Hinne 4
--------------
Džentelmeni hevi

British Lion on tegelikult bändi nimi. Aga kui oled kampa saanud kellegi Iron Maidenist ja teised on mehed metsast, siis on igati mõistlik tema nägu ette lükata. Basskitarr on miksis muidugi prominentsel kohal. Kuid kindlasti pole ketta peal ainult Harrise bassitärin + saatebänd. Kuigi ta on kõigi lugude kaasautor, tuleks käesolevat vaadata pigem kollektiivse ponnistusena.

Briti lõvi on sobiv nimi kirjeldamaks muusikat – hard rock koos stiff upper lip’i väljapeetusega. Lood on meloodilised ja raadiosõbralikud, malbed ja jõulised ühtaegu. Vokaal jääb kohati hädiseks, aga veab ikka välja. Hulpides klassikalise briti roki ja hevi järellainetuses, mõtisklevad härrased mööduva elu üle ja kritseldavad ääremärkusi. Midagi konkreetselt viga nagu pole, aga kokkuvõttes võib tuua ühe häiriva miinuse – puudub kliimaks, puudub orgasm.

Andro Urb

Steve Harris

British Lion

(EMI)

Hinne 3
------------
Täht teejuhiks

Vahest peaksin häbenema, et ei teadnud varem, kes on EL James, kes end igasuguse tagasihoidlikkuseta selle kompilatsiooni koostajana esitleb. Nüüd tean – erootilise bestselleri «Fifty Shades Of Grey» autor. Kogumik on varjamatu turundus­trikk stiilis «staar soovitab», bartertehing, kus võidavad mõlemad pooled – plaadifirma, kes saab end kuulsa nime paistel soojendada, ja briti kirjaneitsi, kes kasutab võimalust end ja oma raamatuid promoda.

Plaadi muusikat ma mõistagi tean, siin on reas klassikahitid barokist impressionismini: Bach, Verdi, Chopin, Rahmaninov, Debussy jne; klaveri- ja kirikumuusika, ooperiaariad ja orkestriteosed läbisegi, kuid väga heas esituses. Kuidas seda kõike koondhinde alla mahutada? Muusika on väärt palju, selle pakendamine ja presentatsioon ülivähe.

Joosep Sang

Erinevad esitajad

Fifty Shades Of Grey.

The Classical Album

(Capitol)

Hinne 4
--------------
Nüüd pandavaba

Lätlaste menukas electropop-duo on osanud end turustada. Instrumenti sisenes Eestisse paari aasta eest pandamaskides lihtsakoelist sündipoppi mängides. Pandamaskid on kadunud, nende sündipopp on aga jätkuvalt paljude jaoks pandav. Üheksa looga debüütalbum «TRU» sai kodumaal kärmelt kuldplaadi staatuse. Jānis Šipkēvicsi falsett saadab muusikat, kus poppi on oluliselt rohkem kui elektrot.

Albumi eredamad hetked on närviliselt pulseeriva rütmimasinaga, kuid kulminatsiooniks rahunev «Freaked Out» ning parimas lõkkefolgi traditsioonis tehtud «Born To Die», kus häälest ära kitarre asemel kasutatakse hoopis 8-bitist elektroonikat. Ingliskeelse albumi erand on Instrumenti emakeeles lauldud glamuurne «Pieturi mani sev klat». Selles on ehtsat emotsiooni ja siirust, mida ülejäänud materjalis paraku vajaka jääb.

Margus Haav

Instrumenti

TRU

(Instrumenti)

Hinne 2
---------------
Pervomuusad

Prantsuse elektropoppari Tellier eelmine üllitis «Sexuality» (2008) oli introvertsem salamõtete mõlgutus, seekordne kauamängiv läheb ekstravertsemaks, abiks estraadlikkus, nagu Tellier’ loomingus ikka (eurolaul «Divine»), ja eepilisus («La Ritournelle») ning nagu avapala «Pepito Bleu» videost näha, lubatakse kuulajale seiklusi fantaasiamaal või vähemalt osa saada Sebastieni palveist ja unistustest keset sinises pakis Pepito küpsistega palistatud argimiljööd.

Sebastienile omane sensuaalsus ja paroodilisus jääb, ühtlasel albumil eristub ainult «Cochon Ville» diskobiidi poolest. Muidu on boonuseks elektrikitarr, mille kõla ei jää nilbuselt saksofonile alla. Eriti oskuslikult on seda kuulda loos «Yes, It’s Possible», kus kidrasoolo oponeerib turtsuvale orelile. «Russian Attractions» väljendab lüüriliselt kurjakuulutava koorilaulu ja dramaatiliste mürtsude saatel vastakaid tundeid Venemaa (kaunitari) vastu. Selliseid, aga vaoshoitumaid nukrakõlalisi ballaade on albumil veel, üks melanhoolsem kui teine, kõlalt paiguti lähenedes tänapäeva vene popile. Kena süntees. Sinise albumi pervomuusad saavad ka seekord pai.

Mari Pihl

Sebastien Tellier

My God is Blue

(Record Makers)

Hinne 5
--------------
Etteaimatav, kuid täiuslik

Põhja-Iiri trio teise albumi saund ei erine debüütalbumi omast, kuid sisu on sügavam ja emotsionaalsem. TDCC areneb tasapisi ja kogub isikupära. Muusika kulgeb loomulikult, midagi ei ole pillidest jõuga välja pigistatud või ebaloomulikku. Kõik on nagu peab – rütmikad lood kutsuvad tantsima ja haaravad kaasa, ettearvatavad meloodiad kutsuvad kaasa ümisema. Iga noot kõlab enesekindlalt ja julgustavalt.

Albumi esimene pool on kindlasti huvitavam kui teine, üldiselt kombineeritakse lõbusa elektropopi melanhoolsete alatoonidega. Parimad tükid, avalugu «Next Year» ja 80ndatest inspireeritud «Sun», räägivad armuvalust ja koduigatsusest – need teemad läbivad albumit. Lood on osavalt üles ehitatud, neis on õhku ja erinevaid dimensioone. Olgugi et album ei pruugi esmamuljel meelde jääda, ei ole sellega tutvumine kindlasti maha visatud aeg, sest iga kuulamisega muutub mulje aina sügavamaks.

Malle Jõgeda

Two Door

Cinema Club

Beacon

(Kitsuné)

Hinne 4
------------------
Urbanistlik meelelahutus

Brooklyni funky kollektiivi Friends debüütalbumi avasingel «I’m His Girl» pakatas enesekindlusest ning kunstipärased videod ja julged laulud teevad neist kindlasti tulevikutähed. «Mind Control» sai BBC raadio kuumima pala tiitli. Palavust jagub kogu albumil: «Ruins» koosneb toredatest tempovahetustest ja õrnadest kriisetest. Laulja Samantha Urbani mängib oma välimuse, hääle ja olekuga nii, et see paneb aina juurde tahtma.

Teatraalsus ja mängulisus jätavad kõrvu kikitama lugude lõpuni. Inimesed on hingega asja juures ning meelelahutus on osa muusikast, antud juhul jõuab see ülielavalt kuulajateni. Vimkasid ja loomingulisust on plaat täis, igale elevust otsivale olevusele peaks see piisavalt mõtlemisainet pakkuma. Iseasi, kas katsetav loomus laseb tekkida bändi kindlal mustril.

Liisa Koppel

Friends

Manifest!

(Lucky Number)

Hinne 5