Nädala plaat: sinised ekslemised popis

Sinine Foto: promo

Sinine

Dreams Come True

(Accession Records)

Hinne 4

Mauno Meesiti ehk Sinise unistused on vist tõesti tõeks saanud, nagu plaadi pealkirigi lubab. Juba Sinise eelmise, 2009. aastal ilmunud albumi «Butterflies» ilmumine oli sündmus nii muusikas kui meedias, nii Eestis kui kaugemal. Ports kohalikke auhindu ja nominatsioone, viis nädalat Saksamaa Trend Chartsi edetabeli esikümnes ning koht Mart Juure raamatus «101 Eesti popmuusika albumit» oleks saavutus ka pikema karjääri puhul, rääkimata siis debüütalbumist.

Üsna täpselt kolm aastat pärast debüüti on Sinine tagasi ning seljatamas keerukat teise ja vähemalt sama hea albumi ilmutamise ülesannet. Teise albumi helipilt on lihvitum ja läbimõeldum, iga sekundimurdosa ilmselt tuhandeid kordi poleeritud ja paika sätitud. Debüüdi tumedast ja darkwave’isest kõlast on Sinine Meesiti juhtimisel edasi liikunud avarama ja popilikuma helipildi suunas. Ja mitte ainult liikunud, vaid ka kohale jõudnud, see on stiilipuhas popalbum.

Avalugu või intro «February» Ann-Mari Thimi unenäolise vokaaliga ning sellele järgnev «I’m Dreaming» annavad albumile rahuliku ja tasakaaluka, kuid siiski ülimalt võimsa avalöögi. «I’m Dreaming» on vaoshoitud, kuid peidab endas ürgset jõudu ning perfektselt muusikaga kokku kõlav Meesiti vokaal annab aimu, et oodata võib midagi väga erilist.

Kuigi ka edasi kulgeb «Dreams Come True» sarnases rütmis, jäävad esimeste lugude lubadused kahjuks katteta ning edasine albumi kulg muutub veidi kohmakamaks. Just see, mis Sinise muusikale suure osa oma erilisusest annab, on siin pisut tagaplaanile jäetud, just Meesiti vokaali tahaks rohkem kuulda.

Erinevate naishäälte kasutamine Meesiti kõrval või asemel võiks ju helipilti rikastada, tihti aga hoopis killustab ning segab seda. Kui albumi muusika on täiuseni lihvitud, siis külalisvokaalid kõlavad liigagi tihti kohmaka ja üleliigse lisandina, mille asemel ihkaks taas kuulda Meesiti juba harjumuspäraseks saanud, kuid siiski üdini erilist eristatavat häält või lasta muusikal üldse ilma vokaalita oma lugu jutustada.

Just puhtad instrumentaallood on albumi säravaimad pärlid, tumedad ja salapärased, vaikselt naha alla pugevad. Tipuks ning väärika punkti panijaks jääbki viimane lugu: Arvo Pärdist inspireeritud «Highlands», mis varem ilmunud ka kogumikalbumil «Külmkõla». Alles siin näitab Sinine oma võimete ja tunnetuse tõelist ulatust.

Kuigi album kõlab külalisvokaali ja veidi ebaloomulikuna kõlavate ekslemistega dubstep’i-radadel pisut kohmakana, on tegu siiski tugeva tööga. Ei tasu ainult oodata raju alternatiivalbumit, see on popp, puhas ja kvaliteetne, õige pisut nurgeline.