Uued plaadid

Kanye West Foto: SCANPIX

Au Saarele

Mart Saar, keda omal ajal võõristati ja pisut peljati tema uudset laadi rahvusliku helikeele pärast, on sellesama tõttu nüüd suure au sees. Ta on kirjutanud rohkem soololaule kui ükski teine eesti helilooja. Ka soololaulu kui žanrisse on eri aegadel erinevalt suhtutud, kuid oma publik on sel ikka olnud, on ka praegu.

Sel plaadil on 28 Saare laulu, salvestatud 1979–1982, eestvedajaks siis ja praegu väsimatu Vardo Rumessen, kes saadab lauljaid klaveril. Neli lauljat, kes Saare laule esitavad, kuuluvad omaaegsesse eliiti. Maitse-eelistused ja tõekspidamised vokaalkunsti finesside osas on praeguseks veidi teisenenud, kuid kahtlemata on salvestustel, nagu ka Mart Saare lauludel, aegadeülene, igipüsiv väärtus.

Joosep Sang

Kaie Konrad, Urve
Tauts, Ivo Kuusk, Mati Palm, Vardo Rumessen
Must lind. Mart Saare soololaule (Estonian Classics)
Hinne 4
--------------
Glämmipauk

Darknessi uus plaat oli pettumus, Kissi uus plaat üllatab meeldivalt. Darknessi heaks töötab haibimasin, mille haardest pole pääsu isegi hipsterjugendil, Kissi viitsivad hea sõnaga meenutada vaid Margus Pilt ja mõned vanad punkarid. Kusjuures «Monster» ongi päris korralik rokenrollialbum: lärmakas, lõbus ja samas pretensioonitu.

Kõik kiidusõnad, mida tavaliselt öeldakse küpsete bändide kohta, kehtivad ka Kissi puhul. Neil on pikk ajalugu, tohutud kogemused, meeletu pauer ja mis kõige tähtsam – oma nägu, mis tost, et grimmiga tehtud.

Mart Juur

Kiss
Monster
(Universal)
Hinne 4
---------------
Noor soulidiiva

Jossi debüütalbum «The Soul Sessions» tegi piiga kuulsaks ja rikkaks. Aasta siis oli 2003 ning Jossil oli tollal vanust napp 16. Nüüd, üheksa aastat hiljem, tegi ta sellele järje. Kui esimesel kaverite albumil rabas nooruke Stone kuulajaid ebatõenäoliselt küpse vokaali ja perfektse interpretatsiooniga, siis nüüd on reaalne vanus varaküpsusele pisitasa järele jõudnud.

Vahepealsesse perioodi mahub neli üldiselt vastakate tunnetega vastu võetud helikandjat, kuid värskel kuuendal ning isikliku leibeli all välja antud kauamängival pöördus ta tagasi souli ja rnb kaverite juurde ja see tuleb tal välja jätkuvalt autentselt. Kihilist materjali jagub ning kindla peale pole tegu põhjakaabetega. Stone ei vajagi oma talendi rõhutamiseks saatebändi, nagu ilmekalt tõestab minimalistliku kitarrisaatega «Then You Can Tell Me Goodbye». Kõik on niisiis kena, aga kuidagi etteaimatav.

Margus Haav

Joss Stone
The Soul Sessions vol 2
(S-Curve)
Hinne 3
---------------
Tõhus räpilaks

Hiphopi päikesepoiss, kes kuus aastat tagasi oma albumiga «Food & Liquor» tegi tasapisi maheprotesti ning astus välja vulgaarsuse, rõvetsuse, hukatuse ja blingi vastu urban-muusikas («liquor» nimes tähistas elu halba poolust), tuleb pärast kaht vahealbumit oma seni parima plaadi nime juurde tagasi ja lisab nõmedalt, aga tahes-tahtmata tähelepanu äratavalt ennastupitava alapealkirja ning tuleb öelda, et number 2 plaadi pealkirja juures kehtib: see on esimese «Food & Liquori» järel tema paremuselt teine album, kus plaksub uljas elektrobiit, täristavad kirevad sündirifid, sirisevad elektroonilised ritsikad, kärisevad funk-sämplid ja uljas vokaal ... viskab fakki ja bitši nagu vana mees. Kohanemisvõime on üks intelligentsuse tunnuseid kahtlemata. Album ise on lõbus, musikaalne ja ehkki mitte midagi pöördelist ega isegi mitte ülimoodsat, teostuselt varuga üle lati. Ja mis on räpp ilma ambitsioonideta!

Valner Valme

Lupe Fiasco
Food & Liquor II. The Great
American Rap Album Pt. 1
(Warner)
Hinne 4
--------------
Poliitiline hiphop

Kes ütles, et muusika pole peale Public Enemyt või Sex Pistolsit enam poliitiline. Jamie Meline räägib pärast eelmist albumit «Weareallgoingtoburninhellmegamixxx3» (2010) oma lugu edasi ja see peegeldab USA sõdurite masinlikku elulaadi abstraktse hip­hopi keeles, väljendades näiteks Iraagi sõja füüsilist ja vaimset ängi.

«Cancer For Cure» suudab edastada 21. sajandi militaarseid nüansse ameeriklaste beežikatest kamuflaažkostüümidest kaugjuhitavate tankideni, mille üks eksemplar suudaks vabalt terve keskmise küla maatasa teha. El-P muusikaline keel on kümme aastat muutumatu – olles välja kujundanud ainulaadse Brooklyni radikaalse hiphopi vankumatu joone, kasutades kõrgtehnoloogiat, pärisinstrumente ning eelkõige äärmiselt talendikat ja hea kuulmisega intellektuaalset inimressurssi. Bass: James McGnew, kitarr: Little Shalimar, miksinud: Joey Raia, produtseerinud: El-P. Midagi, mille nimel elada.

Risto Kozer

El-P
Cancer For Cure
(Fat Possum)
Hinne 5
--------------
Rag Doll Krall

Kanada laulja-pianist Diana Krall näitab end uue külje pealt: eelmine plaat viis bossanova rütmide valda, seekordne aga 20ndate–30ndate mõjutustega salongibluusi juurde: 11. stuudioalbumi produtsent on T-Bone Burnett ning on tunda intiimsust, huumorit, nostalgiat ja uudsust.

Viimast lisavad Kralli tiimi uuemad liikmed – trummar Jay Bellerose, bassist Dennis Crouch ja kitarrist Marc Ribot. Plaadi kaas on julge ja moulinrouge’ilik, kuid kaugeltki mitte odav. Kuulaja ei pea olema paadunud džässifänn, plaat on kergelt kuulatav ja fragmendid jäävad juba pärast esimest kuulamist kummitama.

Saund on mõnusalt suitsune ja suurlinlikku üksildust peegeldav, samas muhe kuulamine vihmase argipäeva pärastlõunal. Paaris loos leidub ka kantrivaibi, aga seegi jääb hea maitse piiresse. Plaat paneb igatsema live-džässi baare. Kralli uus nägu on meeldiv ja elegantne. Pärliteks on «We Just Couldn’t Say Good­bye» ja «Lonely Avenue». 

Greesi Langovits

Diana Krall
Glad Rag Doll
(Verve)
Hinne 4
--------------
Kuldsed 60ndad jne

Beach Boysi diskograafia on masendav. Ainuüksi põhiperioodil, 1962–1971, debüütalbumist «Surfin’ Safari» plaadini «Surf’s Up» vorbiti 17 albumit järgnevate kümnendite indipopile ja üleüldse popile ühe tugevama aluse pannud kõrgete vokaalharmooniatega, kihilise produktsiooniga sümfoonilist päikesemuusikat.

Ja kuna albumite tegemist ei ole lõpetatud, tänavu ilmus neilt, tõsi, pärast 16-aastast vahet, 29. stuudioplaat täpselt vanas vaimus, siis kogumikud on muidugi abiks. Iseasi, kui ülevaatlik saab sellise albumi- ja hitipagasi juures olla üks CD. Ja millist kogumikku valida?

Siin on tegu bändi 50 aasta juubeli kollektsiooniga, kontseptsiooniks oli valida 20 säravaimat Beach Boysi briljanti. Muidugi leiame nende seast «Good Vibrationsi», «California Girlsi», «God Only Knowsi», «Surfin’ USA» jm igihaljad meloodiad, tänapäeval on BB-d kuulates põhihuvi aga leida need kullasooned, mis sunnivad kriitikuid üle maailma igas kolmandas arvustuses nimetama Beach Boysi nime. Võib-olla on see bänd pisut ülemüstifitseeritud, aga ei saa eitada nende lookirjutuse taset ja oma aja järgmist astet bändimängus ja produktsioonis.

Valner Valme

The Beach Boys
Greatest Hits
(Capitol)
Hinne 4
-------------
Selgrootu rokk

18 kuud tagasi küsis The Vaccines: «What Did You Expect From The Vaccines?» Mõned kriitikud nimetasid neid kitarrimuusika päästjateks ning uueks Arctic Monkeyseks. Nagu meil nende kloone juba vähe oleks! Võib-olla tõesti Vaccines teeb seda natuke paremini kui teised, kuid sellegipoolest on see tera kulunud. Vaccinesi teine album ei tekita merel palju laineid, nende stiil on liiga monotoonne, selle ja esimese albumi vahe on äärmiselt õhuke.

Kui kuulaja otsib substantsi, siis siit ta seda ei leia. Oleks äge, kui see ongi nende filosoofia – teha kõike irooniliselt, kõik see muusika on nali. «Come Of Age» ei too britrokki midagi uut, kõik on juba varem proovitud. Tal puudub püsivus ka, album on tujukas nagu teismeline tüdruk, kes elab läbi suhteprobleemid, viva-la-revolucion perioodi ja kõik muu.

Elu on lihtne, kui sind on lihtne vaadata, ütleb Justin Young laulus «I Wish I Was A Girl».
Oleme pealiskaudsed olendid, kes eelistavad ilusaid asju, kõlab loogiliselt. Mida see keskpärane lad-rocki album meile andis? Nagu poliitik, kes üritab saada võimule, portreteerides end ühena meie seast, tahab Vaccines rohkem raha!

Florian Wahl

The Vaccines
Come of Age
(Columbia)
Hinne 1
------------
Ässade paraad

GOOD Music on räpi megakontserni Def Jami tütarettevõte, mille boss on laia joonega hiphopikunstnik Kanye West. «Cruel Summer» on GOOD leibli kogumik. Pea igas loos on Kanye käsi mängus, tema vokaal on läbivaim, ta on ka plaadi tegevprodutsent. «Cruel Summerit» oodati algul juba suveks. See on nõrgim album, mille kaanel ilutseb Kanye Westi nimi. Ei tasugi segi ajada tema viie sooloalbumiga.

Sellist värskust nagu «College Dropoutil» (2004), absoluutsust nagu «Late Registrationil» (2005), pop-lõbu nagu «Graduationil» (2007), žanriuuendust nagu «808s And Heartbreakil» (2008) või psühh-pompi nagu «My Beautiful Dark Twisted Fantasyl» (2010) siit ei leia. See on lihtsalt normaalne klassikalise 21. sajandi ­meinstriimhiphopi kogumik. Miljonäriräpi ülbuse positiivset, kreatiivset, loominguliselt külluslikku poolt esindavad tumedalt maniakaalne «Mercy.1» Clipse’i mehe Pusha T-ga ja hip’is trap-võtmes «Creepers» Kid Cudiga. Neile kahele loole maksimumpunktid. Üldiselt ülevaatena informatiivne.

Valner Valme

Kanye West Presents
GOOD Music Cruel Summer
(Def Jam)
Hinne 3