Uued plaadid: Amy Winehouse, Paul Simon, Blink 182, Jacaszek ...

Amy Winehouse Lioness: Hidden Treasures (Island) Foto: Repro

«Uus» plaat

Oli kuulda, et Amy sai enne surma uue albumi valmis. «Lioness» see igal juhul ei ole ja vaevalt seda «päris» plaati ka enam tuleb. «Lioness» on kokku klopsitud. Sellisena ometi armas. Siin on vaid kaks uut pala, ülejäänud on kaverid, versioonid ja jäägid.

Kui öelda, et keegi teeb aeglase pop-ska-versiooni Ruby & Romanticsi 1963. aasta doo-wop-hitist «Our Day Will Come» või kopeerib The Shirellesi esitust Carole Kingi 1961. aasta hitist «Do You Still Love Me Tomorrow», siis ei saaks asja mõttekusest aru, aga Amy laul (ja eks ikka ka Salaam Remi ja Mark Ronsoni produktsioon) õigustab pea iga materjali valikut.

Siin on isegi Jobimi «The Girl From Ipanema». Imestama paneb aga hoopis see, kuidas selline hääl tillukesse räsitud kehasse ära mahtus. Uued lood nagu «Bet­ween The Cheats» ei kuulu plaadi ega Amy lühikese karjääri tugevaimate hulka.

Muusikaliselt jääb tema hauaplaadiks esimene ja parim album «Frank» (2003): mahlane moodne soul; popvõimekuselt aga üks maailma populaarseimaid albumeid «Back To Black» (2006): 60ndad nullindate saundiga.

Valner Valme

Amy Winehouse
Lioness: Hidden Treasures
(Island)
Hinne 3
-----------------
Tehtud ja lauldud

Nagu ikka popmuusikas asjad tiirude kaupa ja viidete järgi käivad, tõusis sel sügisel 70 saanud Paul Simon noorte kumiiriks uuesti kolm aastat tagasi USA indibändi Vampire Weekend esimese omanimelise albumi ilmumise järel. Too plaat sai nimelt otse mõjutust Simoni parimalt albumilt «Graceland» (1986) ja vampiirid kuulutasid seda meedias igal sammul.

Afropopp, olgugi et väga valge, oli jälle kuum. «Songwriter»-seeria 32 pala kahel CD-l tõestavad, et Simon on kirjutanud ja laulnud ka ülimalt palju muud ilusat ja kohati ka uuenduslikku. Kohal on lisaks kolmele laulule «Gracelandilt» näiteks neli toonaselt jätkuplaadilt «The Rhythm Of The Saints» (1990), mil autor sõitis inspiratsiooni järele Lõuna-Aafrika asemel Lõuna-Ameerikasse, ning palu aastast 1964 («The Sound Of Silence» Simoni esimeselt sooloalbumilt «Songbook») kuni tänavuse albumi «So ­Beautiful Or So What» kolme looni.

Esindatud pole koos Art Garfunkeliga töötatud periood. Mitte igal sammul geenius, aga geenius on temas olemas.

Valner Valme

Paul Simon
Songwriter
(Legacy)
Hinne 4
-----------------
Hitid!

See elektroonilise tango punt on teinud eduka muusikaskene-välise karjääri, sattunud lugematute filmide ja sarjade heliribadele («Oceans 11») ja isegi pesupulbrireklaamidesse ning mõnel maal «Tantsudesse tähtedega».

Bänd neile, keda lummavad akordionihelid ja käteplaksu- või biidisämplid segatuna tüüpilise Argentina tangoga ja kes tahavad avastada end suitsuses Lõuna-Ameerika lokaalis, kandmas ülišikki ülikonda, kaabu viltu peas, tantsitamas kirglikult mõnd selle baari jõhkraimat püssi. Mõte hurmab, kuigi ennast ma seal ei näe. Aga ma ei olegi vist paremat best of’i kuulnud: äärmiselt sujuv tervik.

Niilo Leppik

Gotan Project
Best Of
(iYa Basta!)
Hinne 3
-------------------
Tavade kandja

90ndatel suitsuse, happelise kollaaž-souliga (Up, Bustle & Out, Coldcut), veidra poolsümfoonilise jazz/triphopiga (Amon Tobin, Cinematic Orchestra) ja sillerdava retropopi sämplitel õõtsuva hiphopiga (Herbaliser, Mr. Scruff) esile tõusnud Londoni cool elektroonikaleibel Ninja Tune otsib viimasel ajal uusi suundi ja identiteete (Emika, Toddla T), aga mitte Loka.

See viieliikmeline Liverpooli bänd (siinsel teisel albumil koosneb asutajaliikmest, süntide ja sämplerite võlurist Mark Kyriacoust ja abilistest, kellest ühe hoole all on laul, teise sektsiooniks on rütm, kolmanda omaks brass ja neljanda omaks elektroonika) kannab edasi kõiki eelnimetatud tavu ja litsub «omalt poolt» veel tubli annuse leiblikaaslaste Norrast, Jaga Jazzisti proge-jazz’i otsa.

Klassikaline Ninja-artist, mitte midagi üllatavat selle firma sõpradele, võib-olla liiga ilulev-tõsine lähenemine võrreldes masuurikatega nagu ­Scruff või Tobin, aga selle muusika ajatu iseloom ja voogav elu päästavad plaadi kastist «ebatrendikas».

Valner Valme

Loka
Passing Place
(Ninja Tune)
Hinne 3
------------------
Uued aastaajad

Elementide süit teeb tuju heaks ja on efektselt mängitud. Meenutab rokkooperit või teatraalset progealbumit, koos on jazz, funk, bluus, india raga ja klezmer, klassikast rääkimata. Nigel oli 70ndatel-80ndatel kiidetud imelaps ja briti viiulimuusika esitäht, aga pööras siis pühalikkusele selja ja tõi tänavaelu kontserdisaali.

Kennedy šokkis frakkide ja smokingite maailma punkarisoengu ja maneeridega, aga tõmbas magnetina ligi uut publikut, klassikakontserdile trügisid teismelised tüdrukud ja 1989 ilmunud Kennedy Vivaldi «Aastaaegadega» plaadist sai üks enim müüdud klassikaalbum läbi aegade. Aastad pole võtnud võimet kütkestada suurt publikut. «The Four Elements» on Kennedy püüe luua oma, 21. sajandi «Aastaajad» ja kontserdil esitab ta väikse orkestriga oma tsüklit Vivaldi kõrval.

Kennedy süidis on ürgelementide muusikalised pildid: õhk, maa, tuli, vesi. Tümpsu teeb siin Massive Attacki ja Goldfrappi abiline Damon Reece. Algul tümistamine ehmatab à la hooked on classics, kuid biitlite «Norwegian Woodi» töötlus räägib kuulaja ära. Kennedyl on võime luua lisaks kasutatud klassikale lihtsaid geniaalseid meloodiaid. I-le täppi pannes jorutab Kennedy encore’iks punklaulu.  

Tiia Teder

Nigel Kennedy
The Four Elements (Sony)
Hinne 4
------------------
Peaaegu rokib   

Blinkarite kuuenda albumi asemel pakuks analüüsi jaoks rohkem ainest trummar Travis Bakeri rikkalikud tätoveeringud. Bändi eelmisel, endanimelisel 2003. aasta plaadil püüdis trio näida tõsiseltvõetavam kui varem, tekitades fännides segaseid tundeid.

Pärast pikemat pausi ja kõrvalprojekte pöörduti tagasi noorpõlve poppungi riffide juurde, kuid ka uute lugude lüürika on mornivõitu ja vokalist Tom DeLonge’i esitusmaneer meenutab tele­evangelistide hala. Kui suudad sellest üle olla, siis mõni pala peaaegu rokib, näiteks singel «Up All Night».

Lauri Leis

Blink 182
Neighbourhoods (DGC)
Hinne 2
-----------------
Klassikakompott

Kuidas seda plaati hinnata? Topeltkogumikul esinevad interpreedid ja nende esitatavad teosed on kahtlemata klassikalise muusika crème de la crème: lauljad Maria Callas, Angela Gheorghiu, Natalie Dessay ja Joyce DiDonato, pianistid Marta Argerich ja Leif Ove Andsnes, tšellist Truls Mørk, viiuldaja Renaud Capuçon, dirigendid Antonio Pappano ja Simon Rattle jt.

Kahe salvestusega on esindatud ka Paavo Järvi. Valdavalt romantiline ooperi- ja kontserdimuusika peab arvatavasti looma särava uusaastatunde ja küllap loobki, kuid arusaamatu põhimõtte järgi (või üldse ilma selleta) koostatud kogumik on tervikuna häirivalt kirju ja kaootiline nagu suur taldrik, kuhu on läbisegi kuhjatud parimad gurmeeampsud ja ükski maitse ei tule puhtalt esile ega kesta kaua.

Joosep Sang

Eri esitajad
Classical 2012
(Virgin)
Hinne 4
------------------
Kannel + kitarr

Intrigeeriv duo – Tuule Kann arhailisel kandlel ja Jaak Sooäär elektrikitarril – võib tekitada vastuolulisi tundeid. Rahvamuusika ja rokkiv džäss? Justkui oleks kaltsuvaipa kootud traati ja juhtmeid? Loomulikult ei tee sellise muusika kuulamisel halba avatud suhtumine. Just Sooääre puhul on see oluline, sest turvalisust mees ei armasta.

Ta eelistab ebastandardseid lahendusi, temas on käredus ja karedus, samas võib üllatada maheda ja heakõlalise palaga. Kummaline energia tekib Tuule lihtsa laulu ja maskeerimata pillimängu ning keerulisema isiksuse Sooääre tunnetuste ühinemisel. Tuule esitab rahvalaulu puhtalt, autentselt, Jaagu puhul on tunne, et ta tahab intrigeerida, visata väikest vimkat või vähemalt tempokamate rahvalugude puhul täiel rinnal rokkida.

Kaunid palad, kus kannel ja kitarr harmoneeruvad sulavalt, meenutavad Eesti Keelte kõla. Ühisosa on kuulda ning pärimus- ja džässmuusiku teineteisemõistmine nauditav. Siis aga lähevad nad jälle oma teed, jäädes ühises muusikas endaks. Eesti rahvalaulud vaheldumisi Sooääre kompositsioonidega liidavad aegu ja stiile. Rahvalaululike pealkirjade («Labajalavalss Vigalast», «Tutu-lutu») hulgast jääb silma ingliskeelne lõpulugu «Happy End», ilus ja õnnelik lõpp.

Hedvig Hanson

Tuule Kann
– Jaak Sooäär
Teisele kaldale (Estonian Public Broadcasting)
Hinne 4
----------------
Uus Bach

Jacaszek on poola eksperimentaalmuusik, kelle stiilis segunevad klassika, electro-ambient ja eksperimentaaldžäss. Avalugu kõlab, nagu keeraks Fennesz mitu müravinti peale barokiajastu õukonnamuusikale. Klavessiinid, nailonkeeltega kitarr, klarnetid segunevad elektroefektidega viisil, mis kõlab tänapäevaselt, ent ka ajatult. «Evening Strains To Be Time’s Vast» areneb müraks, aga feedback on siinkohal kasutatud orkestraalse crescendo’na.

Jacaszeki stiil on üks viis, kuidas klassikaline muusika võib areneda: kasutada sülearvutit salvestamaks oma mõtteid sarnaselt vanade heliloojate nootide seadmisega paberile üksi oma toas. See ei ole moodne klassika kontserdisaalide mõttes, jääb vaid ette kujutada, mida teeks Bach, kui tuua ta oma ajast tänapäevaste võimaluste manu.

Erkki Hõbe

Jacaszek
Glimmer
(Ghostly International)
Hinne 4