Maailma rikkaimas riigis valitseb vaesus

Tee-ehitus Delhi moodi. Foto: Aarne Mäe

India on väga rikas riik: seal on rikkalikult rahvast, rikas kultuur, kuid kõige rikkam näib India olevat vaesuse poolest.

Ma ei räägi loendamatust hulgast kerjustest, kes turistidelt ülipealetükkivalt almust paluvad. Kerjuseid võib näha ka Brüsselis ja New Yorgis, isegi Rakveres.

Ma ei räägi mõistagi nendest arstidest, IT-spetsialistidest või advokaatidest, kelle üksikud villad üldise kõntsa sees säravad.

Ma räägin miljonitest inimestest, kes pingutavad 40kraadises kuumuses naeruväärsete ruupiate eest velorikšat vändates, naturaalmajanduse korras kitsi karjatades või arhailisel moel tänavaid ehitades.

India on nii suur riik, et pole olemas üht sõna, mis kogu riiki iseloomustab, iga piirkond on teisest veidi erinev. Kui Rajasthanis näeb tänavatel kaamelirakendeid, siis Varanasi ümbruses veavad vankrit kõhetud setukad. See on kõige labasem võrdlus, mis meelde turgatab. Kuid isegi rikšad on eri piirkondades erinevalt mukitud.

Palav ja lärmakas

Mida me üldse teame Indiast? Teame, et seal asub üks maailmaimedest - Taj Mahal - suurim ja kauneim hauamonument maailmas, nõukogude ajast mäletame ka India kaheseerialisi naiivseid muusikalisi filme. Teame, et India on oma miljardilise rahvahulga juures Hiina kõrval suurim riik maailmas, teame samuti, et see kubiseb usunditest, kuhu paljud ennast leidma lähevad.

Ütlen kohe välja, et India vastas peaaegu täielikult minu ettekujutusele: palav, palju lärmi, õudne liiklus, räpased teed ja tänavad, kipakad majad ...

See kõik oli väsitav, kuid põnev. Õieti tulebki siin täpsustada, et mina käisin kaemas kultuuri Delhi ümbruses, vaatasin Rajasthani piirkonna kauneid ajaloolisi losse, imetlesin Kahjurajo sõbralikke inimesi ja imestasin Varanasis Gangese jõe ääres inimeste usule pühendumise üle. Ja maitsesin mõne päeva jooksul elamist ka tükikesel Nepalist, selles tillukeses naaberriigis, mis asub oma Himaalaja kõrgustiku ja 8848 meetri kõrguse Mount Everestiga maailma katusel.

Ma ei soovinudki vedeleda Goas ookeani ääres palmide all, kolada tiigritega võidu Kesk-India džunglites ja vaadata Bombay tornelamuid.

Indias algab turismi kõrghooaeg oktoobrist, mil mussoonid on möödas ja ilm põhjamaalasele vastuvõetavam, kuid suve lõpus mineja saab tunduvalt odavamalt ja turiste pole samuti nii palju jalus.

Mugavalt ja lihtsalt

Reisile minekuks on olemas mitu varianti: võib osta pileti ja minna omapäi, täiesti metsikult, mis teeb ettevõtmise suhteliselt ebaturvaliseks ning võib venitada mõnes kohas asjatult aega; võib võtta turismipaketi, mis on mugav, kuid kallis. Mina kasutasin kolmandat võimalust - ostsin Finnairilt kampaania ajal odava pileti, otsisin Internetist välja kohaliku reisibüroo ja lasin teha neil pakkumise eeldusel, et tahan paari nädala vältel näha India pealinna, selle lähedal nn kuldsesse kolmnurka jäävaid vaatamisväärsusi, kuid lisaks veel Gangese jõge ja naaberriiki Nepali.

Suhtlemine oli kiire ja sõbralik, kooskõlastasime ruttu marsruudi, leppisime hinnas kokku, võtsin kolm sõpra kaasa ja polnudki muud muret, kui lennukisse astuda ja kuue ning poole tunni pärast sealt maha.

Ülejäänu korraldasid kohalikud, kes vedasid meid konditsioneeritud maasturiga punktist A punkti B, tassisid kohvreid ja olid giidi eest. Kui vahepeal tuli võtta vahemaad lennuki või rongiga, siis ootas meid "lapsehoidja", nõnda me oma abilisi kutsusime, juba vastavalt lennu- või rongijaamas ees.

Lend Indiasse kestab üsna lühidalt, kuid selle aja jooksul näeb paljut. Näiteks, kui ma Kabuli kohal aknast öist Afganistani silmitsesin, pidin äärepealt stjuardessi toodud mahla kurku tõmbama - mägedes käiski sõda, vahetpidamata vastas valgussähvatus ühe mäe tagant valgussähvatusele, mis tuli teise mäe juurest. Ja seda suvalisel reedel õhtul kella kümne ajal. Õnneks nad üheteistkümne kilomeetri kõrgusel lennanud Boeinguni ei ulatunud.

New Delhi lennujaamas võttis meid vastu 35kraadine leitsak, ja seda kella ühe ajal öösel. Kahe Indias veedetud nädala jooksul siiski 40kraadist õhutemperatuuri kogeda ei tulnud ning kardetud mussoonvihmadestki pääsesime. Vaid korra poole tunni jooksul saime Varanasis tunda sadu nagu oavarrest. Nõnda võisime unustada enne reisi India kohta loetud uudised suurtest üleujutustest.

Kuldne kolmnurk

Põhja-Indias käies läheb kohaliku eluolu ja kultuuriga tutvuja nn kuldsele kolmnurgale, mis hõlmab teekonna pealinnast Delhist Jaipuri ja Agrasse.

Paarisaja kilomeetrine sõit Jaipuri on elamus omaette. Sellist saginat, mis tolle tee peal näeb, võib ette kujutada vaid väga elava fantaasiaga inimene. Suurte rekkade kõrval vuravad teedel tsiklid ja rollerid, millele mõnigi kord on mahutatud ema, isa ja kõik kolm last. Suurte autode tagakastil on kirjas "Palun anna signaali!". Loomulikult võetakse seda palvet täita ja see pidev tuututamine kaigub kõrvus veel nädal pärast koju naasmist. Oleksin ebaaus, kui väidan, et see ei käinud närvidele.

Kuid lisaks tehnikale kohtab teedel ka loomi. Seda, et pühad lehmad selle suure möllu sees kõikjal suurima rahuga segamatult rohtu mäluvad, pole vaja vist öeldagi - teatakse niigi. Aga lehmad on mõnel pool koha sisse võtnud suisa kaupluses. Kuid India teedel võib näha veel fauna teisi esindajaid: kaamelirakendeid, elevante, eesleid, pisikest kasvu hobuseid, kitsekarju, pühvleid, tohutul hulgal ahve parkides ja majakatustel, aga ka musta karva sigu tänavaprügis tuhnimas.

Jaipuri linn on tagasi mõeldes üks kenamaid paiku oma punasest kivist ehitistega.

Kõik teavad seda laste sõnademängu "Osta elevant ära!". Ja Rajasthanis ongi võimalik elevante osta. Nimelt neid elevante, kes turiste mäe otsa Ameri kindlusesse sõidutavad. Maksab umbes 300 000 krooni ja tasub ära paari aastaga, kui arvestada seda tohutut turistide hulka, kes sealt läbi käivad.

Jaipurist edasi viib kuldne kolmnurk Agrasse, linna, kus asub maailmaime Taj Mahal - see on armastuse monument, mida ehitati 22 aastat, see on hunnituim hauakamber, mis on ühele inimesele kunagi tehtud, tõeliselt suur ja ilus, mille marmor helgib päikese käes iga nurga alt. Taj Mahal osutub vääramatuks kontrastiks nende miljonite hurtsikute kõrval, mis seal Indias on.

On tõsiasi, et seda imet käib vaatamas 20 000 inimest päevas, kõrghooajal isegi 30 000. Ja uskuge, seal on, mida imetleda ja mille üle imestada.

Vahepõikena võib lisada, et Taj Mahaliga seoses meil vedas, sest täpselt nädal hiljem toimus Agras inimohvriga intsident politsei ja mässajate vahel, mistõttu suleti Taj Mahal turistidele ning üldse soovitati külalistel linnast lahkuda.

See polnud mõistagi ainus ärev noot tolles ebastabiilses piirkonnas. Samal ajal sai terrorirünnakus surma 30 inimest, kuid meie teekonnast jäi see pikad miilid lõuna poole. Küll aga võis siin-seal templite juures näha valvamas pika püssiga sõjamehi, sest terroristid olid ähvardanud nende kallale minna.

Püha Ganges

Et reisil olles keskendusin sealsete inimeste jälgimisele, siis ei hakka ma siinkohal tegema põhjalikku ülevaadet Indias levivatest uskudest, igaüks teab, et põhiliselt levivad seal hinduism, budism ja islamiusk. Võin kohe lisada, et pühak Sai Baba juures ma samuti ei käinud, kuid Buddha tuletas end kõikjal meelde.

Iseäranis Varanasis, seal Gangese jõe ääres. Paljud, väga paljud inimesed India eri paikadest, aga ka kõikjalt mujalt maailmast tulevad sinna palverännakutele.

Varanasis on kolme miljoni elaniku kohta tuhat templit või templikest. Seal asub stuupa, kus Buddha pidanud oma esimese kõne. Ütlemata on selge, et see stuupa ehk kivist torn on nüüd püha koht - see paik on kujunenud paljudele palverännakute sihtkohaks. Näiteks võis seal näha üleni valges srilankalasi oma värviliste lipukestega.

Kuid see, mis toimub Gangese jõe ääres, on kümme korda hullem kui Paunvere väljanäitus.

Tõeline laadamelu juhib sind jõe äärde, kuhu on tulnud värvikaid usufanatte, kohalikke lihtsaid inimesi, muteerunud kerjuseid, turiste, turiste, turiste ...

Gangese pühas vees ujutakse, sealsamas kõrval roojatakse. Üksnes paati istunud, saad veidi rahu. Aga mitte kauaks, juba tulebki paadi külje alla teine, kus kohalik poiss järjekordset vidinat müügiks pakub.

Paadist näed kaldale. Ja kaldal näed lõkkeid. Neis põletatakse lahkunuid. Sada laipa päevas saab Gangese ääres tuleroaks ja nende tuhk heidetakse pühasse jõkke, mis viib inimesest allesjäänu allavoolu.

Meie pilkudele avanebki vaade krematooriumile, kus neli laipa ootele pandud. On näha, kuidas üks kohalik kremeeritava varbaid toika abil lõkkesse lükkab.

Igal õhtul tänatakse pika tantsu- ja laulukavaga kõigekõrgemat õhtusse jõudnud kordaläinud päeva eest.

Festivale on üldse sealkandis palju, igatahes rohkem kui aastas päevi.

Kuid Gangese kaldal käib melu hommikulgi. Inimesed voorivad juba kell viis jõe äärde, et päikesepaistel päeva tervitada ja pesta end seal erinevaid rituaale kasutades.

Sealne religioon pakub muudki huvitavat. Kui Nepalis võib näha templeid, kus inimesed ootavad järjekorras, et mõni oma lind või loom ohverdada, siis Kahjurajos on võimsad templid, mida kaunistab peen pornograafiline näputöö, kus kivist on välja nikerdatud sajad kamasuutrapoosid ning kus on äratuntav nii loomaporno kui ka grupiseks.

Võiks veel rääkida, kuidas me tund aega Kathmandu kohal lennukiga tiirutasime, sest ei saanud kehva ilma tõttu maandumisluba. Või kuidas mu punane särk mägikülas lehma kraavi ehmatas ja me teda siis välja aitasime; kuidas me igal pool käsi pesime ja esimesel päeval ikkagi McDonaldissse sööma läksime, et mitte kohe kardetud kõhuhätta jääda; kuidas me taimetoidurestoranis liha tellisime.

Või kuidas me lastele hotellišampoone kinkisime, et nad nõustuks pildile tulema; kuidas mind ründas viis-kuus korraga kaubapakkujat ja ma kõigilt mingi mõttetu vidina ostsin, sest muidu neist lahti ei saanud; kuidas meid rikšaga alatasa järjekordsetesse kaubamajadesse viidi, kus ühe ja sama stsenaariumi järgi vaipu, kalliskive, käsitööd, teed ja sarisid pähe määriti; kuidas restoranis vool ära läks ja selle peale generaator käima tõmmati. Või kuidas ma sitaripoes pooletunnise kontserdi andsin.

Võiks rääkida, kuid kõike niikuinii ei jõua.

Kuidas ma velorikšaga Indias avarii tegin

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis sai asi alguse juba Jaipuris. Rikšamehed kuuluvad seal kõige madalamasse kasti ja nad on väga kõhetud. Kui poiss mu peale võttis, hakkas mul temast õige kahju, Mina suur mees, ja tema väntab elu eest, ise aeg-ajalt higi pühkides ja ühest puusast kinni hoides.

Tegingi talle ootamatu pakkumise - las ma sõidan ise, saab kiiremini ja mul ka huvitav. Poiss hüppas rõõmsalt minu koha peale, mina võtsin aga hoo sisse ning kohalike imestuseks ja teiste rikšajuhtide kadeduseks tegin uhke tiiru linna peal.

Järgmisel korral kordus peaaegu sama Kahjurajos. Aga selle vahega, et nüüd oli juba pime ja jalgrattal puudusid pidurid. Võtsin jälle hoo sisse, kuid ootamatult läks tee allamäge ning hoogu ma enam maha ei saanud. Esmalt sõitsin ühe rattaga üle tee peal pikutanud lehma saba, siis riivasin mingit reklaamsilti ning kõige hullema vältimiseks põrutasin vastu kivimüüri.

Rikšajuht lendas põõsastesse kõrges kaares ja ratas oli katki mis katki. Eks tuli see asi omavahel ära klaarida, nõnda jäin 500 ruupia võrra vaesemaks. Eesti rahas teeb see ligi 200 krooni, kuid loodan, et sellest piisas rikšale uue kahvli ostmiseks.