ELU25 Peeter Espak: näpud eemale Eesti lastest! (2)

Peeter Espak
, orientalist, usundiloolane, kuulehe KesKus autor
Copy
Peeter Espak
Peeter Espak Foto: Margus Ansu / Postimees

Mõni aeg tagasi kirjutasid Tallinna Ülikooli kasvatusteadlased Maarja Tinn ja Meril Ümarik essee pealkirjaga „Eesti noored loobuvad ühiskonnas kaasa rääkimast“. Teksti peamiseks järelduseks oli asjaolu, et poistele polevat „demokraatia“ sugugi enesestmõistetav. Peeter Espak uurib, mis jama see esse on.

Mõni aeg tagasi kirjutasid Tallinna Ülikooli kasvatusteadlased Maarja Tinn ja Meril Ümarik essee pealkirjaga „Eesti noored loobuvad ühiskonnas kaasa rääkimast“.

Teksti peamiseks järelduseks oli asjaolu, et ühe rahvusvahelise kodanikuhariduse uuringu (ICCS 2022) tulemuste kohaselt tekitavat muret, et poistele polevat „demokraatia“ sugugi enesestmõistetav. Ainult kolmandik õpilastest tundvat huvi ühiskonnas toimuva ja poliitika vastu. Kõigest 19% meie kooliõpilastest peab meeldivaks poliitilistel ja ühiskondlikel teemadel tehtud veebipostitusi ja kolm protsenti on neid ise teinud ja jaganud.

See kõik pidada toimuma ajal, kui Euroopas olla demokraatia sattunud rünnaku alla ja just haridus peab neile ohtudele reageerima. Vajaliku koolitusmehhanismina nähakse aga kodanikuharidust, mis ei pea tagama mitte ainult teadmiste kujunemist, vaid suunama ka demokraatiasse ja võrdõiguslikkusesse puutuvaid hoiakuid.

Eesti poisid on Rumeenia poisid?

Eriti suure murena tuuakse välja asjaolu, et Eesti poiste hoiakud meenutavat rohkem Rumeenia poiste omi. Samal ajal kui aga tüdrukud olla justkui Põhjamaadele omase võrdõiguslikkuse kontseptsiooni omaks võtnud. Selle tõestuseks olla asjaolu, et ligi pooled poistest leiavad, et mehed sobivad poliitikasse liidriks rohkem kui naised ja ligi veerand omakorda nõustub seisukohaga, et naised peaks pigem poliitikast kõrvale jääma.

Ligi pooled poistest leiavad, et mehed sobivad poliitikasse liidriks rohkem kui naised ja ligi veerand omakorda, et naised peaks pigem poliitikast kõrvale jääma.

Eriti märgiliseks võib pidada aga järelduste tegemist Rumeenia ja Põhjamaade omavahelisel võrdlemisel ning Eesti toomist vastavas kontekstis näiteks kui Euroopa pahast poisist. Kummalisel kombel ei tule aga järelduse tegijad kordagi selle peale, et meie noorte väärtusarusaamad ei pruugi just sellised olla mitte seetõttu, et meie haridus või noorte olemus oleks kuidagi vale või teistsugune. Vaid resigneerunud või mõnede meelest lausa tagurlike seisukohtade (nagu väitis üks Päevalehe juhtkiri) sarnasuse taga Eesti ja Rumeenia või ka Poola vahel võiks hoopiski olla sarnasus poliitilise eliidi elustiilis ja käitumises.

Kuna oman just Rumeeniaski rohkelt teaduslikke kontakte ning olen sealsete uurijatega koostanud mitmeid eri koostööprojekte, siis paratamatult kandub ikka jutt ka sealsele poliitikaelule. Näiteks küsimuse peale, et kuidas Rumeenias suudetakse õlle hind restoranides ja ka poodides nii madalal hoida, vastas üks tuntud naisprofessor otsekoheselt, et kui see ennast valitsuseks nimetav korruptantide kamp veel ka õlle hinda tõstaks, siis tõuseks rahvas lihtsalt üles ja ajaks nad hangudega laiali. Lisades täpsustusena, et vähemalt midagigi korruptandid mõistavad. Nimelt seda, et rahvale peab jääma kogu toimuva jama taustaks ka midagi, mis igapäevaselt kavõi pisikest õnne pakub.

Korrumpeerunud kena naine ja vanamehed

Ühtede valimiste ajal oli sealsetel tänavatel kohata ka rohkelt naeratavate ja kindlust sisendavate nägudega valimisplakateid. Ikka tekkis tahtmine uurida kohalikelt, et kas see kena naisterahvas siin plakatil on vähemalt aus poliitik? Või siis hoopis äkki too vanahärra?

Soost ja ilmavaatest sõltumatult tegid kohalikud teadlased ja ka muud inimesed mulle selgeks, et eriti korrumpeerunud olla just mu osutatud kena naisterahvas. Aga lisaks temale ka kõik need teised vanamehed või ka nooremad isandad eri plakatitel. Pisitasa pidada siiski kohale jõudma ka euroopalik veidi ausam asjaajamine, kuid see kõik pidi toimuma üliaeglaselt. Lääne demokraatiat sümboliseeriv Euroopa Liidu lipp mastis pidi olema ikkagi veel ka kattevari „idamaisele“ rahva kulul elatumise süsteemile.

Soost ja ilmavaatest sõltumatult tegid kohalikud teadlased ja ka muud inimesed mulle selgeks, et eriti korrumpeerunud olla just mu osutatud kena naisterahvas.

Nüüd aga küsimegi endalt, et ei tea küll miks nii Rumeenia kui Eesti noored võiks omada mingites küsimustes sarnaseid seisukohti? Mis on see, mis meie noortele meelde jäänud meie enda poliitikute või ka ametnike viimaste aegade tegudest. Kõikjal avalikkuses fundamentaalprogressivistliku maailmavaatelise moraliseerijana ning mõistmatu rahva siunajana esineva endise presidendi T. H. Ilvese poliitikukarjäär seostub rahvale ja lastelegi enamasti vast tema püsivaid muresid täis eraeluliste skandaalidega. Kuid kõige intensiivsemalt ehk ikkagi maksumaksja abil üles vuntsidud Ärma taluga ja muude kasutatavate hüvedega.

Kui sinna üldise „moraalselt kaheldava“ juurde lisada veel ka ajalehes roppude sõnade kasutamine, kõige muu peale enda kitsa maailmavaate halvaks pidamine (sh meie meedia, eriti Postimehe ja ERRi), üldine virisejalik olek ja pahurus koostoimes vanusega, saamegi kokku kuulsa Onu Heino ürgkuju või prototüübi oma kõige ehedamal lihakssaanud kujul.

Meie oma korruptandid

Meie kõrge euroametnik Hendrik Hololei käis äsja meediast läbi maailma ühe äärmusluse ning korruptsiooni lipulaeva Qatari rahade eest kahtlase lendamisega. Meie avalikkus on aastaid olnud täis uudiseid pankade kaudu toimunud hiiglaslikest läbi Eesti kulgenud rahapesu juhtumitest. Igale põhikooli õpilasele on selge, et see kõik ei saanud toimuda nii, et mitte keegi meie kohalikest asjapulkadest asjast teadlik või ka osaline ei olnud.

Üks meie endine naissoost haridusminister aga on uudistes sageli maksumaksja kohvimasina töölt koju kaasavõtmise tõttu ning kogu riik on täis uudiseid tema selgituste kohta, et miks ta oma sünnalaua eest hoopis Eesti rahval maksta lasi. Kõik lapsed ju teavad samuti, et nende klassiõhtule või oma sünnipäevale peab söögid-joogid ikka ema ja isa raha eest kaasa võtma. Õpetaja peres peab aga ka ise asju ostma. Ei saa ju näiteks lastele mõeldud toitu või ka köögitehnikat koolist omale lihtsalt koju tassida!

Paljud lapsed, kes kindlasti vaatavad vanemate kõrvalt telekast ka uudiseid, teavad seda, et nende emme ja issi ei tangi oma autot (üheaegselt diislit ja bensiini) mitte barrelite arvestuses, vaid ikka liitrites. Sedagi üldiselt säästlikult iga liitri puhul eestlaslikult konservatiivselt kalkuleerides. Iga laps on tõenäoliselt oma vanematelt ka jutu sees ikka kuulnud (töötagu nad siis vallas lumelükkajana, ülikoolis professorina või kuskil avalikus asutuses ametnikuna), et karjääriredelil edenetakse avalikes asutustes ikka enamasti mitte võimete või oskuste ja inimese päris potentsiaali kaudu, vaid läbi truuduse ja pugemise olgu õigele kollektiivsele ringkäenduslikule meelsuskonnale või ka mõnele maailmavaatele. Ning muidugi eks ole ka palju neid lapsi, kes praeguste riigikogude kooseisude ülevaatekaadreid televiisorist nähes kuulevad olgu isa, ema või vanaisa poolt lauset „Ennäe – see kümne-miljoni-mees on ikka pukis!“

Küsimused lastelt stiilis „Issi-issi miks meil jälle elektrit ei ole?“ või „Emme, miks enam maal üldse buss ei käi?“ on tõenäoliselt sagedased suures osas Tallinnast väljas olevates kodudes.

Küsimused lastelt stiilis „Issi-issi miks meil jälle elektrit ei ole?“ või „Emme, miks enam maal üldse buss ei käi?“ on tõenäoliselt sagedased suures osas Tallinnast väljas olevates kodudes. Ning eks lapsed teegi paralleele justnimelt uudistes näidatavate kolmanda maailma failed-state’ide olukorraga ka Eesti puhul. Tuntud „korruptant“ räägib televiisoris ammugi ebaõnnestunud ja paratamatult läbi kukkuvate kliimaeesmärkide täitmise vajadusest, kus Eesti olla maailmale teenäitajaks. Kuid sageli ei saa laps isegi seda udujuttu telekast lõpuni vaadata ega ka sotsiaalmeedias mille iganes üle protestida, sest vool läks ära.

Kitsas ideoloogiline diktatuur

Viis aastat tagasi kirjutasin Postimehes Aleksandra Moorasti arusaamale ülikoolist kui noorte progressivistliku ja liberaalse maailmavaate indoktrineerimiskeskusest vastu järgmist:

„Demokraatia ongi halb riigivalitsemise vorm. Tema kaudu saab rahva valikute läbi võimule meeletus koguses rumalust, ametisse oma ala kõige ebakompetentsemad eksperdid. Kuid see tekitab lollide vaheldumise, kaitstes meid omakasupüüdlike poliitikute igavese võimulejäämise eest ega võimalda ühe kitsa ideoloogilise diktatuuri absolutiseerimist teisi alla surudes. See on siiani ainus võimalus ligikaudu vabalt mõtleva ja tegutseva ühiskonna olemasoluks.

Demokraatia on aga kriisis just seetõttu, et üks kitsas ideoloogiline diktatuur koos oma tuhandete ülalpeetavate-klientidega, kes päriselus mitte midagi ei oska ega ka suuda, jäi liialt kauaks võimule ilma selleks mingit legitiimsust omamata. Oma maailmavaatelise diktatuuri täielikus läbikukkumises nii Eestis kui ka mujal maailmas süüdistataksegi mõistmatuid kodanikke, sõnavabadust austavat meediat ning loodetakse ülikoolidest ja kogu pedagoogilisest süsteemist päästerõngast mõistmatu kodanikkonna õigele ideoloogilisele teele tagasiviimisel.“

Täna olemegi me tunnistajaks selle sama soovi veelgi intensiivsemale ellurakendamissoovile. Paratamatult maailma erinevalt nägevate poiste ja tüdrukute riiklikku indoktrineerimist ning koolitamist ühe maailmavaate ainutoetajateks põhjendatakse taas sõnaga „demokraatia“.

Rahva raha eest elav söödik

Poisid riskialtimatena ja rohkem konkureerivamatena ning tüdrukud sageli ka konsensusele või autoriteetidele (sh riigivõimu poolt öeldavale) alluvamana või „tublimatena“ on paratamatult loomuomaselt erinevad. Nende mõlemi eluvaateid saab aga eelkõige kujundada mitte indoktrineerides ja käskides, vaid meie riigivõimu juhtfiguuridepoolse isikliku eeskuju näitamisega.

Põhjamaade vussiläinud poliitilist süsteemi ja ka maailmavaatelisi koolitusmehhanismie, mille võrdsusideaalid pole muide suutnud poisse ja tüdrukuid mitte üksteisele sarnasemaks, vaid hoopis erinevamaks ja isegi mõnede uuringute kohaselt hoopis evavõrdsemaks kasvatada, tuuakse aga ideaalina meile kui mandunud aborigeenidele mingist õiglasemast maailmast. Just sel perioodil kui Põhjamaades ja kogu läänes üldiselt hakataksegi aru saama, et sotsialistlik ning kultuurimarksistlik projekt kukkus haledalt läbi.

Eelpoolkirjeldatud seltskonnast „poliitikutest“ või „ametnikest“ oleks Põhjamaades neil poliitiline karjäär alles ainult tabloidide huumorinurgas või rahva anekdootides.

Siis kui mujal juba tegeletakse normaalsuse taastamisega, on aga Eesti taaskord justnimelt provintsikolkale iseloomulikult üle võtmas neid samu üle terve läänemaailma kollapseerumas poliitilisi ideid ja woke-maailma pahesid.

Põhjamaade presidendid, ministrid ja parlamendisaadikud aga tõepoolest ei elatu oma rahva kulul nagu pärismaalasi riisuvad koloniaaladministraatorid 19. sajandil. Nad ei ehita ega remondi oma suvekodusid rahva raha eest. Nad söövad, tangivad ja lendavad moel, mis on rahvale arusaadav ja ka inimlikult vastuvõetav. Ning vihaste ja õelate kõikjal ühiskonnas lõhesid tekitavate naispoliitikute või raevu täis ning kibestunud Onu Toomaste asemel leidub seal mõlemal poolel ideoloogilist spektrit ikkagi enamasti selliseid, kes oskavad oma rahvale lahkelt naeratada ja jätta inimestele mulje, et isegi nemad on samasugused nagu meie kõik. Meie tüdrukud väärivadki paremat karjääri ja ametit kui minna samasse seltskonda korrumpeerunud vihaste ja õelate naistega, kellest osad on veel seotud ka Putini Venemaal äri ajamisega.

Eelpoolkirjeldatud seltskonnast „poliitikutest“ või „ametnikest“ oleks Põhjamaades neil poliitiline karjäär alles ainult tabloidide huumorinurgas või rahva anekdootides. Ehk ideoloogid ja poliitikud – jätke palun Eesti lapsed rahule ja tehke meie demokraatia korda! Teie asi pole mitte laste kallal inimkatseid läbi viia ja neid ära muuta, vaid esmalt iseennast muuta. Siis lapsed saavadki aru, et televiisoris näidatav tädi ja onu ei ole mitte tema emme ja issi raha eest elatuv söödik, vaid inimene, kelle sarnane tahaks väike poiss või tüdruk suureks saades ka ise olla.

Tagasi üles