Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ära järele tee! Blogija kirjeldas, millise Bondi-plaaniga ta tasuta Weekendile sai

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Madis Sinivee

Blogija SokkoStar kirjeldab Facebookis, kuidas ta Weekendile tasuta sisse sai.

«Ilus paduvihmaline reede õhtupoolik, siis kui rummikokteilid alles hakkasid mõjuma ja Weekendi melu pani jalakarvad võdisema, olime meie naisega juba ammu linna pääl.

Külastades ja otsides paiku, kes meid suudaks võõrustada sel suvisel rannailmal, pidime pettuma, sest kogu see suurejooneline rahvamass oli Weekendil sopas põlvini jalga keerutamas.

Suurema mõtlemiseta tuli pähe see James Bondi plaan, sest pilet osta Weekendile oleks liiga kerge. Kuidas siis saada Weekendile tasuta ja seiklusrohkelt? Tuli välja, et lahendus oli kergem, kui me kõik arvasime... Kergem, kui titelt lutsukomm ära krabada.

Nii me siis seisime Weekendi väravate ees pärast inimtühja Kuursaali külastust. Esialgu tundus plaan võimatu olevat, sest inseneriharidus ütles kohe ära, et ronida üle topelt värava on piltlikult öeldes enesetapp. Väravate taga on tonnide viisi turvamehi ning liiga palju silmi. Kohalikud kaamerapoisid oleksid kohe kõik rikkunud ja üllatusmoment jääks ära.

Aga ega mina ole papist poiss. Igas ketis peab olema nõrk lüli, nagu seda oli Jüri Ratas meie Eestimaal. Tuleb see «Jüri» ühesõnaga üles leida ning sutsata nii kuis tagant tuleb.

Küll vaatasime siit, vaatasime sealt, kuid lahendust kuskil ei peitunud. Eksperiment võis alata.

Esialgne plaan oli lihtsalt rahvamassiga peaväravatest sisse marssida, sest ronida väga ei raatsinud, kuid seal oli kontroll liiga jõuline. Katsuti ja kontrolliti kõik kaenlaalused üle.

Vaikselt peasissepääsu juurest tagasi kõndides paistis telgi-ala. Telgi-alale oli kaks sissepääsu ja täiesti kontrollita. Üks tädi küll seisis oma sauaga teist pool teed, kuid tema väga huvi ei tundnud. Ei tea, kas turvapoisid läksid suitsu tegema või oli neil hoopiski midagi targemat teha telkides, aga iga teine võis vabalt sinna sisse jalutada. Ja nõrk koht oligi leitud. Nõrgaks lüliks osutusid need samused «alaealised» turvamehed, kellel on tegelikult täiesti ükskõik, mis hüljes tuleb suure «spordikotiga» või kurat teab millega veel.

Telgialast edasi oli juba vormistamise küsimus, kuidas saada Weekendile. Ees seisis küll jällegi ühekordne värav, kuid rekkaga saaks ka nende väravate alt läbi sõita. Väiksed kükid, väiksed ninja-võtted ja tere Weekend. Mina läksin küll värava alt, aga naine tahtis veel originaalsem olla ja lohistas värava juurde suure Ragn-Sellsi prügikasti. Ja vuhas nagu rohutirts üle värava. Samuti siin kohal tahaks ära märkida, et turvamees kõndis samal ajal just sealt mööda ning nähes meid, keeras ruttu otsa ringi ning läks oma teed. «Tema ei näinud midagi» stiilis.

Aga võta näpust, ees ootas järjekordne takistus, värav. Õigemini mitte värav, vaid kõrvuti paigutatud ühisvetsudest värav.

Suurema jõupingutuseta tõstsin ühe ühiskempsu kasti eest ära ja voljaa. Tere õhtust. Ühesõnaga, kel täna plaan minna, siis algul telgialasse, seejärel värava alt ja tõsta üks kemps kõrvale. Kogu moos. Keskeltläbi kulus selle peale kümme minutit, plaani haudumine kaasaarvatud.

Aga egas midagi. Eksperiment õnnestus meie jaoks, kuid ebaõnnestus Weekendi jaoks, sest tegelikult on väga kurb mõelda, et kes tahab suurüritustele «nalja» tegema tulla, see ka tuleb. Ei peata ei turvaväravad ega alla meetri turvamehed, kes midagi ei näe ega kuule.»

Tagasi üles