Kirsti Timmer oskab karmat kiirendada: mul on nendest kibestunud kurjadest kahju
30. november 2013, 13:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raadiohääl Kirsti Timmer on oma elus kogenud nii head kui ka halba ning tõdeb, et karma põhjuse ja tagajärje seadus toimib sajaprotsendiliselt.
Kirsti tunnistas Buduaarile seda, et tal on elus ette tulnud olukordi, mil karma seadust on tulnud nii-öelda kiirendada ehk siis halbadele inimestele tasu ise tagasi suunata.
«Karma põhjuse ja tagajärje seadus on mulle väga tuttav teema juba lapsepõlvest. Minu vanaema õde on terve elu huvitunud nn vaimumaailmast ja ma kuulasin-õppisin neid tõdesid juba päris väiksena, ajal mil meie riigis nendest avalikult eriti ei räägitud. Kas ma usun karmasse? Loomulikult. Olen alati uskunud ja kui kõik inimesed elaksid tõe järgi «mida teed teisele, tuleb alati endale tagasi», oleks maailm palju parem paik,» nentis Kirsti.
Palume Kirstil tuua näiteid karma kehtivuse kohta tema enda elust.
«Näiteid? Jah, ehk kõige inetum lugu oli mu vanaisa poolt lapsendatud naisterahvaga väikeses kohas Karksi-Nuias. See proua varastas ära minu isale ja tema vennale jäänud suure rahalise päranduse ja rumal inimene kasutas seda raha oma poegade heaks. Ei läinud kaua, karistus tuli, aga kahjuks kannatasid just pojad. Karma «seadus» ütlebki, et iga inimene on ise oma õnne sepp, ehk siis saad seda, mida teistele annad. Bumerangijutud ja muu,» tõdes Kirsti.
Vahel kipub karma seadus aga liiga aeglaselt toimima, seega on Kirstil tulnud elus ette olukordi, mil ohjad tuleb enda kätte võtta.
«Ma olen õppinud seda karmat ehk ka natukene kiirendama, sest kahjuks on olemas ikka nii pahasoovlikke inimesi, kes oma negatiivsust väga tugevalt läbi vihkamise saadavad, siis tuleb osata see neile tagasi suunata. Võin öelda, et saan sellega hakkama ja mul on nendest kibestunud kurjadest kahju,» tunnistab Kirsti.
Mis aga saatusesse puutub, siis Kirsti leiab, et mõnes mõttes on see kindlasti paika pandud, kuid mitte lõplikult ja oma ebaõnnestumisi selle kaela ajada on rumalus.
«Saatus on paljude arvates nii ettemääratud, et selle kaela on hea oma ebaõnnestumisi lükata. Muidugi usun ma saatusesse, aga nii mõndagi saab inimene ka ise oma saatuses muuta ja määrata. Näiteks ei ole kellegi saatus elada vägivaldse mehega ja saada päevast päeva peksa. See on õppetund, millele peaks järgnema valikud. Kas jäädki peksukotiks või lähed minema, saad tugevaks, õpid jalul seisma. Selliseid valikuid teeb ikka inimene ise, mitte saatus. Saatuseks nimetan näiteks Estonia hukku või lennuõnnetust - seal oli palju ühise saatusega inimesi, nende saatust ühendas surm. Ja tean inimest, kes tõsteti Estonialt sadamas enne väljumist maha, sest ta oli nii purjus. See oli saatus,» tõdeb Kirsti.