/nginx/o/2009/06/29/199515t1h6c20.jpg)
Enne kui Utah´sse jõudsin sai korraks ka Arizonas olla, sest I15 lõikab Arizona loode nurga enne kui tuleb Utah. Aga enne kui see va Arizona vastu tuli oli huvitav moment. Nimelt sõidad mööda seda igavat kiirteed mõtetesse vajununa ja siis avastad, et ees on mäed. Nii paremal kui vasakul ja otse ees ka.
Loomulikult tekkis küsimus, mis moodi siis nendest mägedest mööda või läbi saab, sest ühtki aimatavat lahendust ei paistnud olevat. Vaevalt et üle minema tuleb hakata, sest see ei vasta Interstate loogikale.
Ümber ka ei sõida, kuna see tähendaks mingit mõttetut ja megapikka ringi, järelikult speab läbi minema. See viimane vastus oligi õige ainult selle vahega, et ma arvasin mingi tunneli seal olevat, kuid üsna mägede lähedal olles sai selgeks, et seal on selline paras pragu kus kaudu siis kiirtee läks.
Päris kena moment oli seal sõita, ütleks et üks lahedamaid lõike kiirteel üldse, sest enamasti on Interstate maanteed kõige igavama vaatega üldse.
Ehkki kui meenutada siis mõned momendid I 40 peal ja jällegi Arizonas olid kah suhteliselt nauditavad. Aga need on absoluutsed erandid.
Jõudsingi Arizonasse ning pärast miskit paarikümmet miili sai jõutud mormoonide pessa nimega Utah. Veider, aga see ettekujutus Utah´st nagu punase maastikuga kohast vastas vähemalt esialgu tõele, sest mäed muutusid punasemaks ning liiv/kruus samuti. Pagan seda teab miks, aga nii see oli või vähemalt mulle sedasi tundus.
Üks asi tegi mulle muidugi muret: kui enne tundus, et aega igal pool kolada on rohkem kui küll, siis praegu oli seis juba selline, et ega ikka polnud küll ja plaan jõuda vähemalt Salt Lake City´sse jääb seekord ära.
Väike lootus muidugi oli, aga see tundus suhteliselt ulme olevat, sest kuna tahtmine näha Grand Canyon´i oli suurem, siis lihtsalt tuleb see tee ette võtta mõni teine kord. Kuigi tol hetkel päris kindel veel ei olnud ning plaan oli Grand Canyoni vaadelda põhja poolt ning siis sõita jälle tagasi põhja poole.
Seega sai siis suunda hoitud Washingtoni poole ning sealt edasi läbi Zioni rahvuspargi kuhugi Kanab´i kanti, et sealt juba lõunasse minna ning järgmine hommik kanjonisse jõuda.
Ilus plaan oli.
Tegelikkuses läks aga sedasi: pärast Washingtoni (olgu mainitud, et see linnake, millest praegujutt käib, asub Utha´s) keerasin maanteele number 9, mis siis pidi mind Grand Canyoni´le lähemale viima.
Tõenäoliselt oleks ka lühemat teed pidi jõudnud aga see tähendanuks aga Arizonasse naasmist, aga seda ma ei tahtnud.
Nii kulgesin siis vaikselt mööda maanteed kuni ühe väikse külani enne Zioni parki. Sihuke vesterni stiilis ning päris armas nägi ta välja. Edasi jõudsin kohta nimega Springdale ning see oli üks ilusamaid väikelinnasid üldse, mis selle hetkeni nähtud. Kogu ilu seisnes selles, et linna asus justkui kanjonis ning on seetõttu välja venitatud. Läbi linnakese viib siis (vist) üks tänav kuna eriti rohkemaks ruumi ei jagu, sest sisuliselt on mõlemal pool püstloodis kaljuseinad. Ääretult kena koht.
Lõbusam moment oli veel see, et bussijaama platsil otsustasid ka ühed loomad (ju mingit sortki kitsed) einet võtta, laskmata end häirida seal liikuvatest inimestest.
Edasi aga tuli juba Zion´i park, milesse sisenemise eest nõuti teatavat rahahulka. Nagu seal mail kombeks makstakse auto, aga mitte inimeste pealt. Ühtmoodi on see hea kui auto rahvast täis, aga üksinda olles tiba kallis ehk. Seekord siis 25 dollarit.
Aga samas on seal üks boonus ka juures. Nimelt ei ole need rahvuspargi piletid ühekordsed vaid nädalased ehk kui sealkandis rohkem tiirutamist, siis maksad korra selle raha ära ja võid seal nädalakese sisse välja voorida.
Mida selle Zioni kohta öelda. Kuna läbisin ainult selle mööda maanteed siis juba see oli absoluutselt ilus vaatepilt. Igatahes koht kuhu minna kui seal kandis olla. Väike kirss asja juures on see, et sinna juurde käib ka väike serpentiin mööda kaljuserva ning ka tunneli läbimine. Vot meeldib kohe see mägedes tiirutamine:).
Kahjuks aga oli aeg jälle sealmaal kui päike oma tööpäeva lõpetas, nii et viimane lõpp seal möödus juba hämaras.
Edasi sõitsin Kanabi poole ja eks sealt edasi siis juba...
Seal tegin siis otsuse, et liigun rohkem itta ning unustan ära, et lähen Salt Lake City´sse ning Grand Canyonile lähenen ikkagi lõuna poolt. Kui hästi läheb, siis proovin Utah´i kagunurgaga veel tutvust teha või natuke rohkem Coloradoga tegeleda.
See aga tähendas seda, et kuidagi tuli jõuda vähemalt kohta nimega Page, et siis hommikul ca 180 miiline tee Crand Canyonisse ette võtta.
Ennetavalt võib muidugi mainida, et tagasi Utah´sse ma ei jõudnudki, kahjuks.