Kariibi mere saarte tagaustele koputamas

Kalapüük. Foto on illustreeriv Foto: Erakogu

Siim ja Ene Sillamaa veetsid 36 unustamatut ööd ja päeva Kariibi merel ning Vaiksel ookeanil, tehes kaasa esimese etapi Eesti lipu all sõitva purjeka Martha ümbermaailmareisist.

Kuigi kõigepealt oli Martha osalenud võistlusel, kus purjelaevad sõitsid üle Atlandi ookeani, peetakse ümbermaailmareisi alguseks väljumist Martinique’i saare sadamast 10. jaanuaril 2008.

Nädal aega järjest laevas

Teekond kulges esmalt Kariibi mere saarte vahel ning seejärel suunduti Panama kanali kaudu Ecuadori. Sinna jõudis reisiseltskond 12. veebruariks. Lisaks Sillamaadele olid laevas kapten Hillar Kukk, pootsman Jaanus Kirs ning veel üks lustireisija.

Kogu see aeg ei tulnud neil muidugi vee peal olla: nad tegid teele jäänud saartel hulga peatusi. Mõnikord olid nad laevas ühtejärge 24 tundi, kõige kauem veetsid nad seal aga kuus ööd ja seitse päeva. Mõni päev läks mööda nii, et nad ei näinud killukestki maad ega ühtki teist laeva.

«Nädal aega järjest laevas loksuda oli paras katsumus, sest ega seal ju palju teha ole, aga eestlane on harjunud tegutsema. See-eest pole ma vist kunagi nii kaua järgemööda raamatuid lugenud — peamiselt nautisin reisikirju,» rääkis Ene Sillamaa ning lisas, et samal ajal tuli tal võidelda merehaigusega, mis suurema lainetuse korral välja lõi.

«Vaikset merd oli kogu sõidu jooksul kõigest päeva jagu — enamiku ajast loksutas. Oli ka üks noor torm, mil tuul puhus 22 meetrit sekundis,» kõneles naine. Laevas magamine vajas tema sõnul harjumist. «Vesi loksub kõvasti vastu kajutit ja kõik helid on kuulda.»

Vesi oli olnud sinine nagu postkaartidel ning hästi soolane. Selle temperatuur oli 28-29 kraadi. Loomulikult ei saanud laeval päikest võtta, vaid tuli püsida varjus.

Isemoodi sadamaelu

«Purjetajaid meist muidugi ei saanud. See lihtsalt ei käi nii ruttu — purjedega on ikka üksjagu tegemist. Sadamasse sissesõidul olime aga abiks ja söögivalmistamisel samuti,» rääkis Ene Sillamaa.

Ta nentis, et talle jätsid sügava mulje sadamad ja sealne elu, mis avanes neile sootuks teistsugusena kui tavaturistile.

«Kui tavaturist saabub uude kohta paraaduksest, siis oma alusega sadamasse sõites lähened just nagu hoovi poolt. Sa oled otsekui kohalik,» kirjeldas ta. «Üks variant on see, kui sind viiakse turismireisi ajal laevaga delfiine vaatama, hoopis teine aga, kui sõidad oma laevaga ringi ning delfiinid hüppavad selle kõrval.»

Alles sadamates saab Ene Sillamaa sõnul aru, kui palju tegelikult laevadega ringi sõidetakse. «Purjetajaid on väga suur hulk ja nende seas on rohkesti vanemaid inimesi. Igaühel oma marsruut ja oma asi ajada.»

Ene Sillamaa märkis, et Martha on küll uus, tänapäevastest materjalidest tehtud jaht, kuid ta on valmistatud 1909. aastast pärit jooniste järgi ja mõjub vanamoelisena. «Seetõttu tuldi seda tihti uudistama.»

Kuigi kõik sadamates olevad purjetajad on turistid ja nende taust on erinev, on nad Ene Sillamaa kinnitusel ühtehoidev kogukond — nagu seljakotimatkajad, kes saavad kämpingus kokku. «Laev on nende elu ja pole tähtis, kas see on uhke või tagasihoidlik.»

Keelebarjäär segas suhtlemast

Kokku külastas Martha selle aja jooksul viit iseseisvat riiki või asumaad. Need olid Aruba, Bonaire, Martinique, Panama ja Ecuador. Kaks esimesena nimetatut moodustavad Hollandi Antillid, Martinique on aga osa Prantsusmaast. Seal oli küsimusi esitamata tunnistatud Euroopa Liidu passi ja maksevahendina oli euro aktsepteeritud. Mujal kehtisid kõrvuti USA dollar ja kohalik raha, mis oli enamasti sama väärtusega.

Sillamaad nentisid kahjutundega, et ei saanud kohalikega peaaegu üldse suhelda, sest nood kõnelesid ainult hispaania keelt.

«Kariibi mere saarte ja Panama elanikud pole turistide suhtes ka sugugi pealetükkivad, nagu meie inimene on harjunud Egiptuse- või Aafrika-reisil kogema. Keegi ei tiri käisest, et tule osta midagi. Lapsed ei jookse sabas ega nõua raha. Nad on säilitanud oma väärikuse, annavad raha sendi pealt tagasi ning ajavad sõltumatult oma asja,» jutustas Siim Sillamaa.

Suuremates linnades on tema ütlemist mööda siiski palju turistidele keskendutud, aga et sadamad pole enamasti linna keskel, on seal üsna rahulik.

«Aruba saar oli ainus päris turistikoht: hotellid, kasiinod, sadamas kolm kruiisilaeva...» lisas Siim Sillamaa.

Vaikses ookeanis asuvast La Perlase saarestikust leidsid eestlased sellise valge liivaga ranna, kus inimesed elasid turistidest täiesti sõltumatut külaelu. Isegi sadamat polnud, laev tuli lihtsalt ankrusse jätta.

«Kalapaadid olid rannas ja teismelised poisid tulid metsast välja, kaks kinnipüütud iguaani sabapidi peos — iguaanidest tehakse näiteks suppi,» kõneles Ene Sillamaa.

Mitte ainult jutud piraatidest

Kariibi merel purjetamisest rääkides ei saa muidugi mööda filmitööstuses maailmakuulsaks tehtud Kariibi mere piraatidest. Tegelikult pole nende piraatide juures tänapäeval midagi romantilist — tegemist on kõige tavalisemate kurjategijatega.

Nagu ütles Siim Sillamaa, jutte piraatidest liikus ja

St. Lucia saarel olid kurjategijad, keda internetis piraatideks nimetati, enne nende saabumist ühte purjekat rünnanud.

«Meilgi oli selline juhtum, et ühel hommikul kell seitse ujus mingi kaluripaat meie purjekale külje alla. Äratasin seepeale kapteni üles ja midagi nad seal omavahel kätega vehkides seletasid. Asi lahenes õnneks rahulikult,» jutustas Siim Sillamaa.

Muidu aga polnud saartel, kus nad käisid, tema sõnul peaaegu üldse kuritegevust. Hoiatatud oli neid ainult Panama kanali äärsete linnade eest.

Panama kanal kui Narva piiripunkt

Kariibi merd ja Vaikset ookeani ühendav Panama kanal oli Sillamaade jutu järgi omaette ooper.

«Kui esmapilgul võib tunduda, et kaua see 44 meremiili läbimine ikka aega võtab, siis tegelikkuses kulus selleks koos ootamistega veidi üle nädala,» lausus Siim Sillamaa.

Ta võrdles seda paika Narva piiripunktiga, kus veoautosid kiusu pärast kinni hoitakse ja kunstlikke järjekordi tekitatakse.

«Eesmärk paistab olevat inimesi võimalikult kaua kinni hoida, et nood seal raha kulutaksid ning kohalikud teenida saaksid. Lüüside võimsusest kasutati ära alla poole,» rääkis Siim Sillamaa. «Lisaks tuleb läbida bürokraatia kadalipp ja maksta kõikvõimalikke tasusid, kellaaegadest ja lubadustest seejuures muidugi kinni ei peeta.»

Kapteni selleteemalist postitust soovitas Siim Sillamaa lugeda Martha koduleheküljelt.

ÜMBERMAAILMAREIS

Martha, 1999. aastal valminud Colin Archer 40 tüüpi purjelaeva kapten on Hillar Kukk ja pootsman Jaanus Kirs.

• Martha rännutee algas 2007. aasta jaanipäeval, kui ta lahkus Hiiumaa Orjaku sadamast.

• 25. novembril alustas laev Kanaaridelt Atlandi ületamist ning sihtpunkti Kariibi merel jõudis ta 14. detsembril.

• 10. jaanuaril algas Martinique’i saare sadamast ümbermaailmareis.

• Tagasi Eestisse on plaanis jõuda 2009. aasta juulis.

• Martha ümbermaailmareisile saab kaasa elada internetileheküljel www.marthaworldcruise.com

Allikas: «Sakala»