Uued plaadid: REM, Death In Vegas, Slipknot, Smilers, Ott Lepland ...

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

REM Part Lies Part Heart Part Truth Part Garbage 1982-2011 (Warner)

FOTO: Repro

REM, mitte RAM


Ja ongi REM ühel pool ja meie teisel pool ja see kogumik ühendamas veel, lausa haua veerel. Mul paljud tuttavad alles said aru, et REM on hea bänd, ja läinud nad ongi. Alles siis, kui oled mingist asjast ilma, mõistad tema väärtust...

No see on siin sihilikult loll jutt, REM tegi kõik, mis vaja oli, ja läks laiali täitsa õigel ajal või natuke pärast seda ja ilma pole me millestki: pärand on saadaval. 80ndate kepsakas (ja ikka midagi enamat, alati midagi enamat) noortepopibänd polnud alates 90ndatest enam mingi noortemuusika, kolledžiraadiotest ja indiklubidest oli liigutud MTV primetime’i ja müügitabelitesse ja staadionidele, aga nad ei ole kunagi imalaks muutunud ega kellelegi kaenla alla pugenud.

Muidugi ei suudetud vanemana teha enam nii sakilisi ja minimalistlikke terava plaksuga lugusid nagu «Radio Free Europe» esimeselt albumilt «Murmur», aga rokis pole midagi nõmedamat kui igavese teismelise mängimine ja nagu Psychoterrori albumi «XX» teeb eriti murdjaks just täiskasvanulikkus ja äng, oskas REM kasvada ja vananeda tömbistumata. Loomulikult pole siin albumil kõike, mida REMi-huviline võiks tahta, selleks on nende 15 albumit, mille hulgas on ainult kaks nõrka.

Valner Valme

REM
Part Lies Part
Heart Part Truth Part Garbage 1982-2011 (Warner)

Hinne 4
------------------
Õdus õõv

Jälle üks klassikalise õppega muusik, kes on siirdunud elektroonika plastilistele radadele, ja õigesti tegi, sest Bristolis sündinud, Berliinis elav briti neiu Ema Jolly ehk Emika on aasta põnevaimaid uusi naisi muusikas.

Eks ole, kui ta oma ebastandardsele elektroonikale peale ei laulaks, polekski tähtis, on ta naine või mees või ufo või robot või taldrik, aga Emika intiimne, kahisev, kaeblev, ohklev, sosistav esitus tõmbab kenasti otsad kokku ühest küljest jahedal ja eemalviibival, teisest küljest julgel ja otseütleval elektroonilisel muusikal, kus on geograafilisi jooni: Bristoli künkataguste kummituste saund kohtub Berliini erinevate andergraundklubidega industriaalse keskkonnaga: džäss, techno, dub. Zombi-cartoon-meeleolult võrdne Fever Rayga, aga mitte süntpopi, vaid triphopi (Portishead, Massive Attack) versioonis. Mõtlesin, et jätan ütlemata sõna «dubstep», aga no ei jätnud.

Valner Valme

Emika
Emika
(Ninja Tune)

Hinne 4
---------------
Normaalne toode

Kui asi töötab, pole mõtet turkima minna. Nii ka selle Smilersi plaadiga: kõik on tuntud tasemel. Uusi fänne Smilers sellega juurde ei võida, aga vanu ka ei kaota, sest mitte midagi pole muutunud. Sihtgrupp sai jälle kümnesse. Vihmamärjad tänavad ja nimetu igatsus. Sal-Salleri nasaalne lauluhääl ja veider vokaalivenitamine (atoomitakso ja punasel vaibaal). Heliliselt huvitavamad on lood «Halloo kosmos» ja «Tantsin nagu loom».

Esimeses meeldib ulmefilmilik viu-viu-viu taustal, aga teine on lihtsalt mõnus funk peolugu. Vasegrupp teeb Smilersi saundile ainult head. Plaat kõlab kõige paremini köögisangas ja odavates kõrvaklappides. Küllap on selles süüdi kesksagedusse meisterdatud pirakas muhk, mis normaalse tehnikaga kuulates kipub kesksageduse eluruumist ampsu võtma.

Hendrik Alla

Smilers
Viimane
(Popcorn Productions)

Hinne 3
------------------
Lumekuninganna

53-aastane kõigi eriliste, veidrate, «kiiksuga!» naislauljannade ema Kate on hoogu sattunud ja 2011 on tema tegusaim aasta pärast 1978ndat, kui arvestada plaaditegu. 78 ilmusid talt debüüdiks sensatsioon «The Kick Inside» ja vaid veidi kesisem «Lion­heart», tänavu alustas ta vanade lugude uusversioonidega, nüüd üllatab täiesti uue, üheksanda stuudioalbumiga, mis on nooremaks või vanemaks õeks eelmisele albumile «Aerial» (2005), sõltub, kustpidi võtta.

Muusikaliselt pigem noorem, sest «Aerial» on helikoelt suurejoonelisem, lumesõnade plaat aga kui pisike jõulumuinasjutt: peaosalisteks klaver ja talv, vaiksed ilusad lood, millesse on valatud kuhjaga soojust ja intiimsust, väiksuse ja Bushile omase avaruse kontrast ilmneb talvena aknast vaadatuna, kamin köeb, kõik on liigagi turvaline, Bushi noorpõlve seikluslikkust pole, ekstravagantsus ilmneb tekstides, ja nüüd, kui ta häälega enam ei veiderda, nähtub ka, et lauljana on tubli keskmine. Aga see ei ole tema puhul peamine, muusikuna on ta võimas endiselt.

Valner Valme

Kate Bush
50 Words For Snow (Fish People)

Hinne 4
---------------
Nu-metal’i pärl

Slipknotil on kombeks saamas vanadest plaatidest 10 aasta juubeli kordustrükke reliisida. Kaks aastat tagasi tähistati omanimelist debüütalbumit, nüüd meenutatakse ehk nende parimat plaati. Tegelikult peaks «Iowal» kuulda olema ühe veel noore bändi enneaegne lagunemisprotsess.

Debüüdijärgne tuur ning igasugused isiklikud probleemid olid mahlad nii välja võtnud, et nad üksteist enam ei talunud. Mindi stuudiosse asju fiksima. Kui too nu-metal’iks nimetatu oma Wal Marti emotsionaalsusega ja Lego-klaustrofoobiaga on olnud võrdlemisi tüütu žanr, siis õnnestub Slipknotil teha nii, et seda halba ei panegi väga tähele.

Erinevalt Kornist ei riku Slipknot ka korralikku funk-metal’it lollide refräänidega ära. «Iowa» on hästi välja mõõdetud segu agressioonist, funk’ist ja seksist. Punkt jääb tööle siiski panemata, sest nimilugu, veerandtunnine wannabe-orgasmatron ei vea vaatamata pretensioonile päriselt välja, millest on kahju. Kordusväljaandel nagu kord ja kohus lisaks live-plaat pluss videomaterjalid.

Janar Ala

Slipknot
Iowa
(Roadrunner 2001/2011)

Hinne 4
----------------
Keskküte

Pariislase Blick Bassy muusika viib kuulaja merereisile läbi Senegali, Cabo Verde ja Brasiilia, kuid säilitab perfektse pieteedi- ja mõõdutunde – kodusadamaks jääb ikka laulja-kitarristi-perkussionisti sünnimaa Kamerun. Mahehäälse Bassy taustabändis annavad tooni erinevad löökpillid, akustiline kitarr ja laulva kõlaga bass, sageli ka Lääne-Aafrika võlupill kora.

Erikülaliste seas on Brasiilia staar Lenine ning meilgi hästi tuntud Kameruni mees Richard Bona, kes on jätnud oma maailmakuulsa basskitarri ning mängib hoopis kitarri ja löökpille. «Hongo Calling» pakub malbet, meloodilist, naturaalset, leebelt gruuvivat ja maitsekate kaasaegsete lisanditega afromuusikat. Avalaul «Liké» on mu viimaste päevade lemmiklugu, kõige ehtsam muusikaline päikesepaiste – soojendav, sädelev, sütitav.

Joosep Sang

Blick Bassy
Hongo Calling
(World Connection)

Hinne 5
-----------------
Pisut teistmoodi

Dream Theateri 11. stuudioplaat, esimene uue trummimehega pärast Mike Portnoy lahkumist. Ilmselt ka esimene DT album, kus ludistamise kõrval kuulda tavalisest rohkem sünteetikat ja elektroonikat. Ehkki vokaale esitab James LaBrie, kel oleks ammu aeg endale uus amet otsida, kõlab dramaatiline sündmustepööre üllatavalt värskelt. Vanade fännide käest saab siukse mõtteavalduse eest kolakat, õnneks ma ei kohta neid mujal kui Facebookis.

Mart Juur

Dream Theater
A Dramatic Turn Of Events
(Roadrunner)

Hinne 3
-----------------
Suur biit

DIV oli kunagi big beat. Nüüd on trans-love energy. Tegu tegelikult rühmaga 60ndate USAs, kus bändi mootor Richard Fearless on viimased aastad elanud. Seitse aastat on DIV viimasest plaadist, mis sai jaheda vastuvõtu. Tim Holmes lahkus pundist. Richard tegi garaažibändi, kus päris hästi laulma hakkas. Esmakordselt on DIV laulud kirjutatud kitarriga. Sinna need aastad läksid, mees kahtles, lihvis. Kenneth Anger meeldib Richardile endiselt. Jesus & Mary Chain.

Üüri maksab Andrew Weatherallile. Nii «Black Hole» kõlabki. Külalisesinejaid oli võimatu tuurile saada, ainus külaline on Austria lauljatar Katie Stelmanis. «Your Loft» on Moroderiga psühhedeelkokteili jagav Chicago house, kuhu Katie osavalt uputatakse, hääl nagu instrument, rütm tugev, kuid mitte pulseeriv, ometi püüeldakse valguse poole. 7.30 ennastunustamist töötaks nii peol kui kodus, täitsa kindel. Leinalaulud ja aisha-voodoo figureerivad endiselt, «Witchdance» loomulikult witch house, Stelmanis seekord artikuleeritum. DIV meenutab praegu rohkem Chemical Brothersit kui Chems ise.

Selline enesekindel sõitmise transenergia, nagu «Coum». Kraftwerk, Throbbing Gristle, Steve Reich. Tohutult hoogne meistriteos ei ole, paar täiesti ambientset rada, tegelikult ikka kuulamisalbum. Kui kodus mängib, tähele ei pane, kui rongis kuulata (Richard õppis viimased aastad fotograafiat ja Ameerika otsatuse pildistamine plaadile alateadlikult filmilikku sügavust ka lisas) ... võib tukkuma jääda. Mis on hea. Uni on tähtis.

Märt Milter

Death In Vegas
Trans-Love Energies (Portobello)

Hinne 3
---------------
Päris Ott

Ott läheb muusikat tehes üha enam enda nägu, kujunedes osavast interpreedist andekaks loojaks. Järgmisena tuleks vähem muretseda kõigile meeldimise pärast. Mina kuulaksin meeleldi juba praegu sellist plaati, mida ta alles plaanib – mõtlikku, rahulikku ja mõistagi meloodilist nagu «Sa ju tead», või imekaunis, viiulihelidega täiuslikuks lihvitud «Kuula» sel teisel albumil.

Või hingestatud duett Lennaga. Nagu esimesel albumil, katsetab noor muusik ka siin erinevaid rütme ja laulmisviise, meenutades «Imede öö» refrääni lõõritades suisa Koit Toomet. Ehkki kohati aimub Padari stilisti Danel Pandre kätt, on värske album märksa rohkem päris kui valdavalt teiste autorite lugusid sisaldanud kohustuslik avaplaat eelmise aasta alul vahetult pärast superstaarisaate võitu. Ott pole siin mitte ainult meloodiaid loonud, vaid ka sõnu kirjutanud ja see teeb asja ehedamaks.

Esme Kassak

Ott Lepland
Laulan ma sind
(Crunch Industry)

Hinne 5

Elu24 maksab vihje eest tasu!

SAADA vihje
Tagasi üles