Viis mõrkjasmagusa satiiriga naerutavat filmi tänavu PÖFFil
/nginx/o/2016/11/03/6033625t1h1027.jpg)
11. november 2018, 22:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/11/11/11566424t1h9284.png)
Hea nali jõuab tihti sinna, kuhu sulaselgelt välja öeldud tõde ei söanda minna. Järgnevad filmid on südikas näide sellest, kuidas satiiriline filmikeel on suudetud lihvida niivõrd teravaks, et sellel õnnestub lõigata läbi ka kõige tardunumatest konventsioonidest meie ümber.
/nginx/o/2018/11/11/11566435t1hab8a.jpg)
Millest kõigest see jalgpall siis lõppkokkuvõttes parem on? „Diamantino” annab vastuseid ja pillub ühtlasi ka humoorikaid kilde nii poliitikute kui ka elu harjumuspäraste tõekspidamiste vastu. Kõike seda teeb „Diamantino” aga nii absurdse seguna, et see voolab oma fantaasiaga otsapidi sci-fi-maailma. Tegemist on niivõrd isenäolise ja julge tükiga, et film tegi ilma ja pälvis ohtralt tähelepanu ka Cannes’i filmifestivalil.
/nginx/o/2018/11/11/11566436t1h0019.png)
„Lajko: mustlane kosmoses” viib vaataja külma sõja aegsesse kosmose võidujooksu telgitagustesse, et keerutada korralikuks naljaks kõik senini kinnistunud ajalooteadmised ning anda alust alternatiivsetele faktidele, millest üks on kurioossem kui teine. Ühe värvikaima tegelasena kohtab selles filmis ka eestlast Ilmari, kes enne Gagarini kangelastegusid kosmosevallutusteks teed sillutas ning omamoodi ajalugu tegi.
/nginx/o/2018/11/11/11566424t1h9284.png)
Varasemalt fotograafina tuntust kogunud Richar Billingham paneb oma esimese filmiga pildid liikuma ja kõnelema väga intiimsel moel. Film portreteerib Billinghami lapsepõlve Thatcheri-ajastu Inglismaa töölisklassi peres, mida saatsid nikotiini hääbumatud pilved, alkoholivine ja brittidele omane kuiv huumor, mis on selles filmis väga isikupäraselt välja toodud. Hoolimata erinevates kultuuriruumidest jagub nostalgilist äratundmist kindlasti ka siinsel publikul ning loodetavast ka oskust leida sellest absurdsusest paras ports huumorit.
/nginx/o/2018/11/11/11566440t1hb711.png)
"Elektrišoki taoline rapper, mis võiks oma otsekohese ja nahaalse B-filmi esteetikaga kadedusest roheliseks ajada selle žanri suurkuju Quentin Tarantino enda, on „otse vasaraga pähe ja silmade vahele“ stiilis jõhker verepulm, kus 29-aastane debütant-lavastaja Kirill Sokolov ei hoia millegagi tagasi. Ja õigusega, miks peakski? Praktiliselt ühe eluruumi piirides toimuv linateos algab nagu iga teine „tavaline“ film. Noormees ilmub ühel õhtul pruudi palvel äiapapa ukse taha, ainult et… Mis selles satiirilises komöödias aga edasi saab, peab vaataja juba ise kinos kogema." - Helmut Jänes
/nginx/o/2018/11/11/11566460t1hb82a.png)
"Naljakas ja nukker meestefilm või hoopis film meestest. Autorid määratlevad oma filmi õigesti, see on tõepoolest komöödia, aga samas ka draama – kaasaegse ühiskonna draama. Edukalt võrdõiguslikkuse poole liikuv elukorraldus pole samal ajal meestelt ära võtnud ühiskondlikku survet olla edukas. Ning mehed murduvad. Väga vajalik film." - Mihkel Möölman