Evelin Ilves selgitab, kuidas tema koer Vanalinnas hulkuma sattus (2)
19. september 2018, 17:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/09/04/11381535t1h7645.jpg)
Endine esileedi Evelin Ilves võttis vaevaks ja selgitas Facebookis, kuidas tema koerake Vanalinnas hulkuma sattus. Tema kutsub seda «Schuberti kadumise ja leidmise looks».
Oleme avaldanud Evelin Ilvese postituse muutmata kujul.
«Kuna nii paljud elasid kaasa meie koera rännakutele, võlgnen seletuse, mis siis eile tegelikult juhtus.»
«Meie Pika tänava koju saabus kokku lepitud ajal Rahvusringhäälingu võttegrupp, et salvestada viimane osa minu pikemast intervjuust. Sel ajal, kui 7 meest hooviväravast tehnikat sisse tassisid, olid poole tunni jooksul nii maja uksed kui väravad lahti, sagimist ja inimesi palju. Nii ei märganudki keegi, kui Schubert välja jalutas. Olin tal just enne nii kaelarihma kui traksid ära võtnud, sest uskusin end olevat järgmised 6 tundi kodus. Telefoni palus saatejuht kohe lennurežiimile panna. Nii juhtuski, et Schubertit esimesena kohanud peaaegu naabrimees, kes mulle FB-sse foto saatis koos küsimusega, on see ikka minu koer - minult vastust ei saanud. Ega saanud ka teised. Nii läks mööda tunde, enne kui taas levis olin ja mu telefon laadis alla kümneid küsimusi ja sõnumeid. Kuna koer oli ilma ühegi rihmata, ei saanud keegi tuttavatestki temast kusagilt kinni haarata, et koju tuua. Nii olla helistanud üks venekeelne naine Viljandi mnt varjupaika, kes Schuberti sinna viis.»
/nginx/o/2018/05/16/7847663t1h0b15.jpg)
«Sellest hetkest kerkis õhku palju küsimusi ja mind külvati üle õudust tekitava infolaviiniga: «See kõik on üks suur äri!. Nad püüavad tõukoeri kinni selleks, et suurt lunaraha küsida või sootuks maha müüa! Viljandi mnt varjupaigal pole mingit õigust kesklinnast koeri püüda, neil on territooriumid jagatud ja Lai tn kuulub hoopis Paljassaare varjupaiga alla!» jne jne jne...Tagatipuks ei antud koera mulle ka õhtul kätte, kuigi samas asuv kliinik oli avatud. Niisiis elasime meie kodus ja Schubert kusagil puuris äärelinna varjupaigas koos kuuekümne saatusekaaslasega üle enneolematu öö.»
«Hommikul sain oma kalli sõbra elusa ja tervelt tagasi. Viljandi mnt varjupaik oli puhas ja korras ning töötajad sõbralikud ning viisakad. Keegi minult midagi välja ei pressinud, tolle veedetud öö eest oodati vaid annetust varjupaigale. Mis on loomulik. Nii et kõikide halbade asjade kokkulangemine lõppes lõppude lõpuks hästi või isegi õnnelikult. Võtan üleelatut kui õppetundi ja loodan, et ka Schubert sai selgesti aru, et ta pole enam Hiiumaal, kui võib vabalt ümber maja ringi jalutada.»
«Ma tänan südamest kõiki, kes infot jagasid ja meile kaasa elasid ning Schuberti taas koju aitasid. Sügav tänukummardus teile!»