Boliivia on looduseuurijatele tuhande võimaluse maa

Tõnis Tasane ja Allan Erm valmistuvad järjekordseks unetuks püügiööks. Foto: Erakogu

Tartu ülikooli bioloogiateaduskonna teisel kursusel õppiv Pärnust pärit tudeng Tõnis Tasane käis entomoloogilisel retkel Boliivias ja tõi koju tuhandeid liblikaid.

Noormees unistas Lõuna-Ameerika reisist juba ammu, sest ürgsed Amazonase vihmametsad pakuvad looduseuurijale rikkalikku saaki ja avastamisrõõmu. Valik langes Boliiviale, sest seal pole Tasasele teadaolevalt ükski Eesti liblikapüüdja veel oma püüniseid laiali laotanud. Pealegi saab elamiskulude poolest Boliivias üsna kokkuhoidlikult hakkama - tegemist on Lõuna-Ameerika kõige vaesema riigiga.

Odav elu, vähe turiste

Koos kahe teise tudengi, Allan Ermi ja Mikk Mathiseniga, alustati reisi lennuga Peruusse, kust lennati Boliiviasse. Noored valisid maandumiskohaks pealinna La Pazi (3500 m) asemel tunduvalt hubasema ja madalama Santa Cruzi (500 m), et vältida kõrgushaigust, mis tekib kõrgmäestike tingimustes.
Et tudengid soovisid omal käel liikuda, loodust avastada ja kohalikke putukaid püüda, rentisid nad auto. Vahepeal kasutasid kohalikku imeodavat transporti, näiteks sai Santa Cruzis 10 krooni eest ükskõik kuhu linna otsa sõita.

Boliiivias elab ainult 15 protsenti valgeid inimesi, enamik kohalikest on indiaanlased. "Kohtasime kuu aja jooksul vaid nelja-viit valget," rääkis Tasane. "Valgeid ei sallita, sest ajalooliselt on nad indiaanlastele palju kurja teinud. Inglise keelt ei räägi keegi, meie õppisime veidi hispaania keeles suhtlema. Maal on inimesed üpris võõrastavad ja umbusklikud, kuid rohkem jutule saades väga toredad."

Siiski tuli Tasase sõnade järgi vahel kõhe tunne peale, kui näiteks öösel ilmusid nende telgi juurde kohalikud etteaimamatute kavatsustega süngeilmelised mehed. Õnneks läks seltskonnal kõik hästi, ometi sai nende Boliivias veedetud kuu jooksul seal õnnetult hukka kaks valget turisti. Linnades võib kohata libataksojuhte ja -politseinikke, kellele pahaaimamatu turist nii raha kui elu kaotada võib.

Indiaanlaste lemmikpõõsas

Boliivia Nokia on kokapõõsas, mille ühest tonnist lehtedest saab kaks kilo kokaiini. Et Boliivia on maailmas kolmas kokaiini valmistajariik, võib selle meelemürgiga üsna kergesti kokkupuuteid tekkida, kuid neid tasuks vältida: karistus kokaiini omamise eest on kaheksa aastat vangistust.
Kokaiiniga kaubitsemine on loomulikult keelatud, aga kokapõõsaste kasvatamine on legaalne ja kokalehti kasutatakse siin-seal maksevahendina. Lehed pidid väidetavalt leevendama kõrgushaigust, nendest tehakse teed ja kohalikku jooki inca-koolat. Eesti rändurid päästis nii mõnestki sekeldusest ja probleemist targu kaasa võetud kott kokapõõsa lehtedega.

"Võõral maal ööbimisega tasub ettevaatlik olla, sest kohalikud ei pruugi alati väga mõistvad olla," rääkis Tasane. "Kui tahtsime kellegi hoovis või maal ööbida, küsisime alati luba ja andsime natuke raha või kokalehti. Pärast seda muututi tavaliselt väga külalislahkeks."
Külades on majad lihtsate muldpõrandate ja bambusseintega, peal palmilehtedest katus ja keskel väike lõkkease toiduvalmistamiseks. Süüakse põhiliselt riisi ja kartulit, mõnes kohas kasvatatakse maisi ja puuvilju. Farmides süüakse kana- või loomaliha, aga ka kõike, mida kätte saadakse, piraajadest ja vööloomadest kaimaniteni.

Haruldused, streigid ja muda

Talupojad peavad tihti huvitavaid koduloomi, näiteks üritati eestlastele maha müüa oravat. Ühe koka tagahoov oli täis rohelisi papagoisid. "Kokk oli väga imestunud, et Eestis polegi papagoisid, ja üritas kõik oma linnud meile müüa," muigas Tasane.
Nagu paljudes teisteski Lõuna-Ameerika riikides võib Boliivias näha poodides kaimanitopiseid (krokodill) ja anakondanahast rahakotte, mis maksavad vaid mõnikümmend Eesti krooni, Trinidadis kaunistasid paljude kohvikute seinu jaaguarinahad.

Looduskaitsealuseid liike ei tohi küll küttida, kuid neist valmistatud tooteid müüa ei keelata.
Veel jäi reisisellidele meelde boliivlaste streigi- ja protestilembus. Näiteks rekka'd jäeti keset teed seisma ja öeldi, et võtmed on kadunud. Nii näidati protesti valitsuse vastu. Tööpäeva lõppedes leiti võtmed üles.
Mägedes seigeldes tuli eestlastel hakkama saada ilmvõimatute teeoludega. Vihmaperiood kogus hoogu ja mutta jäid lootusetult kinni nii autod kui suured bussid, mis mitu päeva oma sihtkohta hiljaks jäid. Mutta kiilus isegi üks meeleheitlikult sireeni andev kiirabiauto, haige sees.

"Meie sõitsime korra öösel teelt välja jõkke ja teine kord jäime öösel põhjalikult kinni," meenutas Tasane. "Kaevasime mitu tundi külast laenatud labidaga, ise kõrvuni mudased, lõpuks tuli pool küla meile appi, aga auto ei liikunud ikka paigast. Õnneks tõmbas meid väikese tasu eest välja möödasõitnud buss, mis pärast seda ise kinni jäi. Kaevasime autot mitu korda, kuni lõpuks jõudsime linna. Iga natukese aja tagant elektrit andev dušš tundus siis tõelise õndsusena."

Looduseuurija paradiis

Amazonase vihmametsa mainimine paneb loodusehuviliste silmis tulukese särama. Vihmametsad ja mäestikes asuvad pilvemetsad on täis kõige mitmekesisemat faunat ja floorat. Näiteks võib Boliiviast leida maailma suurima ööliblika (T. agrippina), kelle tiiva siruulatus on 23-30 cm, peopesasuurusi helesiniseid liblikaid (Morpho), keda võib kaugelt vaadates vabalt linnuks pidada, ning kuni 18 cm pikkusi herkules-mardikaid.

Boliivia 150 maoliigist nägid matkajad seitset. Hollywoodi filmide kägistavaid anakondasid ja pahaaimamatuid turiste hommikueineks neelavaid kaimaneid rännumehed ei kohanud.
Tasane pajatab verd tarretama paneva realismiga lugusid hoopis piraajast, kes pannile panekut vältida üritades suutis mehe sõrmest arvestatava tüki hammustada, mürgisest ämblikust sõbra saapas ja teise sõbra varbasse pesa teinud botfly'st. Botfly on kärbes, kelle tõuk areneb inimese või looma naha all. Elus vagel ei kujuta inimesele otsest ohtu, sest tõuk eritab haava mädanemist takistavaid antibiootikume. Putukat on üpris raske kätte saada, parim viis on lasta kärbsel välja lennata või sellele paigale spetsiaalset salvi määrida.

Peale kaimanite ja piraajade elavad veekogudes kalad, kes uriini lõhna peale suguorganitesse poevad ning on sealt vaid kirurgilisel teel eemaldatavad.
Tasase ja tema sõprade eesmärk - liblikate kogumine - õnnestus rohkem kui hästi teoks teha: koju toodi selline hulk liblikaid, mille püüdmiseks kuluks Eestis aasta. Ainuüksi surusid on Boliivias 189 liiki. Ööpüügiks prožektori kõrvale riputatud valge lina ei paistnud liblikatekihi alt väljagi.

"Sain ehk 2000-3000 isendit," arvab Tasane, kes püüab putukaid vaid iseenda kogu jaoks, mitte müügiks. Tohutust saagist suurem osa on alles sügavkülmas ja sirutamata ning liigid määramata, pärast seda saab liblikaid kasutada ülikooli uurimistöödes.