Unikaalne Gruusia Rahvuslik Ballett jõuab Eestisse
/nginx/o/2013/07/05/1875614t1ha1bc.jpg)
27. november 2008, 16:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/11/27/98086t1hcc2f.jpg)
Eestis annab detsembris külalisetendusi Ilko Suhišvili nimeline Gruusia Rahvuslik Ballett. Seda unikaalset kollektiivi võib nimetada üheks maailmakultuuri väärikaimaks saavutuseks.
63 aasta jooksul on Suhišvili ballett andnud 9200 külaliskontserti 88 maal, neid esinemisi on külastanud 50 miljonit inimest.
Kohe etenduse algul satume kärarikkasse ja rahvarohkesse Gruusia pulma, näeme väärikaid põleva pilguga mehi, kes on riietatud valgetesse särkidesse, mille lumekarvalisus mõjub tumedapäiste meeste seljas ideaalsena.
Kuuleme trummihelide kutsuvat rütmi ja rahvuspillide meloodilisi helisid. Hetkega kannab see meid tsaaritar Tamara lossi – meie eest ujub mööda rida häbelikke ja uhkeid naisiludusi, kes kannavad eripäraseid kostüüme.
Varsti ununeb aeg ja ruum, sa ei tea enam, kas istud kontsertsaalis või muinasjutumaailmas - iga hetk toimuvad uued imed.
Kontserdi esimene osa koosneb traditsioonilistest tantsudest. Näeme kuulsat armuduelli «kartulit», kus noormees, liigutades oma jalgu uskumatu kiirusega, kutsub tantsule oma ligipääsmatut naispartnerit. Too libiseb sujuvalt laval ja vaatab varjutatud pilgul end ümbritsevaid tantsijaid.
Järgneb võitlustants «hevsuruli», kus sõdalase taolised mehed imiteerivad lahingut. Nad keerlevad põlvedel ümber lavaruumi ja vehivad katkematult ja raevukalt saablitega. Tantsu saatev metallikõlin ja sädemed meenutavad vaatajale kauget ajalugu.
Vaimustus ei lakka ka rahvarohke osseedi «simde» esitamise ajal, kus mustades džigitikuubedes mehed suhtlevad tantsu kaudu valgetes kleitides kaunitaride riviga, kes ühtaegu häbelikult oma nägu varjates tulistavad kauni pilguga.
Kontserdi teises osas tulevad esitusele viimase viie aasta jooksul loodud uued tantsud. Ilko Suhišvili on veendunud, et säilima peab tantsude folkloorne aluspõhi, kuid materjali tuleb uuendada, et ansambel ei mõjuks mitte muuseumieksponaadi vaid elava ja areneva organismina.
«Püüdsime programmi koostada sellisena, et ei kaoks ühtne hingamine, lühendasime maksimaalselt ühelt tantsult teisele ülemineku hetke, vähendasime pause, et säiliks dünaamika,» ütleb tantsude autor ise.
Muusikaline kollektiiv esitab aga oma lugusid nii suurejooneliselt, et on raske uskuda ansamblit koosnevat ainult 8 liikmest. Tekib mulje, et vaid trummareid on laval vähemalt kümme.
Härra Šuhisvili ise ütleb selle haarava muusika iseloomustamiseks:«Me töötame üheskoos, viime ellu ühiseid ideid. Me ei kirjuta iial üles noote ega partituuri, püüame alati muusikat taasluua. Oluline on, et igal lavastusel oleks eripärane originaalne saade.»
Esinemisele lisavad muinasjutulisust ka kostüümid, mis on ansambli rajaja lapselapse Nino Suhišvili kätetöö. «Kostüüm sõltub koreograafiast. Ma vaatan alati üle valmis tantsu ja alles siis asun eskiiside kallale.»
«Gruusia rahvariided on väga erinäolised ja kaunid, kuid nende siluetti ei saa eriti muuta: tšerkessi poiss jääb alati tšerkessiks, aga kaunitari kleit kleidiks. Ainus, millega saab eksperimenteerida on pikkus, lõiked ja materjal.»
«Mõned meie kostüümid kaaluvad 5-7 kilo, neis on päris raske tantsida. Seepärast üritame võimalikult palju kergendada tantsija liigutusi. Kuid see on noateral kõndimine, muuta saab vaid traditsioone rikkumata,» lausub kostüümikunstnik.
Tantsuansambli loojaiks on abielupaar Ilko ja Nino Suhišvili. Praegu juhib ansamblit nende lapselaps – 37-aastane peakoreograaf Ilko Suhišvili noorem, tema kostüümikavandajast õde Nino on 44 aastane.
«Nõukogude kultuuriametnikud arvasid, et kaks tundi gruusia tantsu vaadata läheb igavaks,» räägib Nino Suhišvili. «Siis kandis minu vanaisa kompartei keskkomitee kabinetis ette ise kõik ansambli esimese kava numbrid.»
«Vanaisa tantsis, laulis, imiteeris trummihelisid, koputades vastu lauda. Kultuuriametnikku üllatas see esitus sedavõrd, et ta lubas balletirühmaga algust teha ja pakkus sellele ka rahvusansambli staatuse ning võttis riiklikult patroneerida. See kõik juhtus 1945. aastal.»
Kas tantsud pole aastast 1945 muutunud?
«Tollal oli tantsujoonis lihtsam, rütm aeglasem. Minu vend Ilko muutis naiste partiid keerukamaks. Varem tantsisid nad vaid rahulikult ja aeglaselt, aga nüüd on kaasatud ka järsud ja kiired liigutused.»
«Algul ei meeldinud see meie vanematele. Veel ei meeldinud neile, et lühendasime tantsijannade kleite, nii et jalad nähtavale tulid. Kuid need kostüümid ei riku rahvuslikku traditsiooni, sest just selliseid kantakse Gruusia mägirajoonides.»
Kui keeruline on saada ansambli liikmeks?
«Koosseis muutub meil peaaegu täielikult iga kolme kuni nelja aasta tagant. Just nii kaua kestab ettevalmistus meie stuudios, kuhu võetakse balletitantsijaid valikuliselt.»
«Meile võetakse õppima 8-10 aastaseid lapsi. Kõik nad peavad olema üht kasvu, saledad, neil peavad olema pikad juuksed ja sarnased näojooned.»
«Valiku teostamisel grimeerime tütarlapsi. Nii kontrollime, kas neile sobib meik, mida me etendustel kasutame.»
Kas on juhtunud, et tantsijad lahkuvad balletist, sest ei pea koormusele ja tihedale külalisesinemiste graafikule vastu?
«Meie tantsijad taluvad teinekord tõesti ebainimlikke koormusi. Kui me valmistume külalisetendusteks või töötame välja uut kontsertprogrammi kestavad proovid iga päev 5-6 tundi, töötame siis puhkepäevadeta.»
«Enne kontserdi algust on kulisside taga kuulda hüüet «Uu! Uu!». Pärast seda tõuseb eesriie ja lavale ilmub 70 tantsijat.»
«Me hüüame nii enne iga etendust,» selgitab üks esinejaist pärast kontserti. «See on selline traditsioon, et kõik hästi läheks.»
«Ühe tänasel päeval kõige populaarsema gruusia tantsu nimi on «Osuri». Siin liiguvad tantsijad ainult varbaotstel. Füüsiliselt on see väga raske – tuleb omada suurt vastupidavust ja aastaid harjutada.»
«Et tantsijal oleks kergem, seotakse varvaste ümber elastne side. Jalanõud taoliste tantsude esitamiseks tehakse aga pehmest nahast, tugeva tallata.»
8. detsembril toimub Eesti kõige suuremal laval – Saku Suurhallis unikaalse balleti etendus.
Üle 60-aasta on see kollektiiv esinenud maailma parimatel lavadel, teenitult on hakatud seda kollektiivi lugema maailma kultuurivaramu üheks osaks. Sellel etendusel näeme kõrget professionaalsust ja harukordset kunsti, Gruusia tantsukunsti!