Filmiarvustus: «Saatuse büroo» Emily Blunti ja Matt Damoniga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Filmist esimest kolmandikku seirates tuleb millegipärast meelde «Kättemaksukontori» politseiuurija Maango arvuti taustapildiks olev Chuck Norrise pilt. (Filmi treiler allpool.)
Võib-olla sellepärast, et Damoni tegelaskuju nimi on David Norris ja tema valimiskampaaniat kujutavad stseenid jätavad tast mulje kui ülivõimekast ja raudse joonega mehest, kel pole põhjust kaotusekibedust tunda.
Või siis jällegi mitte. Peagi selgub, et noorpoliitik David Norrise hinge kohutab viimased 25 aastat tühjusetunne, kuhu soojemaid võnkeid toob kõnede pidamine ja inimeste aplaus.
Kellest võiks Davidil abi olla? Mõnest naisest? Aga kust seda õiget leida? Kas loota juhusele? Mida aga teatavasti pole?
Siiski leiab David täitsa juhuslikult mahti kohtuda Emily Blunti («Saatan kannab Pradat») mängitud Elise Sellasega. Ja nagu ütleb Janne Saar oma värskes loos, «näevad nad veel».
«Saatuse büroo» müstiliste halliriietunud ametimeeste arvates vajavad aga juhused hädasti manageerimist, sest inimestel on suur kalduvus impulsiivsele käitumisele, mis neile suurt edu ei too.
Selleks korraldavad ametimehed inimeste elu nii, et nende võnked ei viiks neid soovitavalt ja turvaliselt rajalt kõrvale, kasutades äärmisel juhul ka «teadvuse profileerimist» umbes nagu tehakse filmis «Mehed mustas».
David saab selle büroo tegevusest teada ja kuigi teda hoiatatakse Elisega suhtlemise eest, teeb ta seda siiski. Elise ümber õhkub kunstipärasest ja ehedust. Samuti küsib ta häid küsimusi ja on moderntantsija.
See film räägib sellest, et julge südamega tasub tegutseda.
Mõneti võiks öelda, et Hollywoodi jaoks on tegu lausa teatavat sorti kirjandusliku filmiga, kus tegevust pole kujutatud, (vaatamata selle ulmelisele sisule) megaheroilise ja hüperreaalsena, vaid kasutatud üsna kergelt hoomatavat argist mõõtkava. (Ja noh, säärast ulmet on filmisõbrad näinud juba küllaga.)
Need on vast rasvasemad plussid.
Samas, thrilleri elementi ei kanna film päris välja, kes otsib rutiinist-välja-elamust, võib pettuda.
Kahtlustan, et see polnudki vast filmi stsenaristi, produtsendi ja režissööri George Nolfi (ka kolmanda Bourne`i filmi stsenarist) eesmärk.
See film räägib erilistest asjadest üsnagi tavaliselt, mis võib teha üsna tavalistest asjadest erilised.
Hea lugeja, kas oled seda filmi juba näinud? Jaga muljeid!