Avasta 20. novembri huvitavamaid filmivalikuid
20. november 2016, 11:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Detailse montaažiga linaloo keskmes on pensionärist geograafiaõpetajale kingitusena toodud binokkel, mis muudab selle vanamehe elu ülimalt palju. Poja poolt kingitud seadeldis mitte ainult ei too kõike imelist mehele lähemale, vaid kannab maagiliselt temani ka aastate tagused mälestused ning meenutused. Binoklist saab loo jutustamisel keskne vahend, mis annab filmi autorile võimaluse uuteks ja omapärasteks seletusteks. Äärmiselt väikese eelarve ja veel väiksema võttemeeskonnaga filmi valmimiseks läks tervelt neli aastat, kuid nüüd on see kergelt mõistatuslike mälupiltidega linalugu ootamas ka Pöffi publikut.
PILETID SIIT
1979. aasta Iraani revolutsioon seda meest riigist lahkuma ei pannud. Tuntud režissööri Abbas Kiarostami edasine looming ongi olnud suures osas mõjutatud sellest samast otsusest jääda riiki elama ka pärast revolutsiooni. Tema tööd kirjeldavad paljuski Iraanis valitsevat filmikunsti olemust, kus kunst allub tsensuurile ja paljusid asju kinolinal näidata ei tohigi. Tegu on väga spetsiaalse seansiga, kus on samuti kohal filmi režissöör. “76 Minutit ja 15 sekundit Abbas Kiarostamiga” ees näidatakse ka Kiarostami lõpetamata lühifilmide hulka kuuluvat “Vii mind koju”, mida täies mahus näeb publik 2017. aasta Cannes’i filmifestivalil.
PILETID SIIT
Elu Istanbuli uuslinnajaos on kõike muud kui meeldiv ja nauditav. Rõhuvas keskkonnas arenevad välja suhted, milles pole armastusest ja hoolimisest raasugi. Emine’i mees Cemal kaob, kuid temast maha jäänud võlad, kohustused ja probleemid jäävad. Nii äratabki Emine ellu suhted mehe kolleegiga, kellelt saab ta kogu puudu jäänud toetuse. Äkitselt ilmub aga välja kadunud Cemal, kes toob nüüdsesse kolmnurka ainult segadust ja usaldamatust. Koos ollakse ainult sellepärast, et ühiskond ja ette antud reeglid seda nõuavad ning elataksegi vaid selleks, et töötada. Psühholoogilise draamafilmi autor toob vaatajani üsna täpselt meeste ja naiste vahelised suhted ning koos sellega ka teemad, mis on Türgi filmides viimastel aastatel aina populaarsemaks muutunud.
PILETID SIIT
Stiilne retrodraama ühest 1980ndate aastate Poola kuurortlinnast, milles Piotrek oma emaga suve veedab. Siiski on suve veetmise kõrval veel suurema rolli saanud ema ja poja omavahelised suhted, mis teatud tasandil on pigem kummalised, kuid millede n-ö põhisüüdlaseks võib pidada pere juurest puuduvat isa. Suviste rattasõidute, vettehüpete ja rohelise maastiku kõrval jookseb äkitselt läbi aga raudtee, mida mööda ärgitavalt vuhiseb auruvedur. Just sarnaselt läbilõikavale raudteele võib kõigutav ebakindlus hävitada stabiilses ja harmoonilises inimsuhtes kõik, mis veel vähegi ilus oli. Iga suvise seiga taha jääb justkui veel teine sama palju varjule. See annab vaatajale enesele ruumi juurde mõelda. Elu 1980ndatel oli klaarim ja kohati ka pingevabam ning nii joonistusid ka inimeste omavahelised suhted selgemalt välja.
PILETID SIIT
Kolm aastat tagasi oma lapse ja abikaasa kaotanud politseiinspektor on vaimselt täiesti rusutud ning masenduses. Vahelduvate meeleoludega naisel hakkab oma elu üle kaduma täielik kontroll. Enam ei lubata tal suhelda ka inimestega ning nii jääb tema tööks vaadata läbi turvakaamerate videosid. See on karm ja tõsine film teemadest, millega tegelikult paljud saavad kindlasti samastuda. Kuidas minna edasi pärast selliseid läbielamisi ning kuidas olla üle kaasnevast depressioonist? Need on küsimused, mida “Vaateväljas” analüüsib.
PILETID SIIT
2011. aastal Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida “vallutanud” revolutsioonid, mida meie tunneme Araabia kevade nime all, puudutasid teiste riikide seas ka Süüriat. Valitsusvastased protestiaktsioonid paisusid suurteks meeleavaldusteks ning läksid kaugemale pelgalt võitlusest demokraatlikuma riigikorra eest. Igal pool on juttu eri riikide sõjastrateegiatest ja statistikast, kuid selle kõige valguses jääb täiesti tähelepanuta üksikisik, kelle elu selline sõjategevus oma kodumaal mõjutab enim. “Sõjateater” vaatleb ühe Damaskuses töötava DJ ja tema kaaslaste elu. Zytoon on tavaline noor, kelle sooviks on vabaneda Assadist ning teha lõpp rõhumisele riigis. Eriliseks teeb selle dokumentaali fakt, et Zytoon filmis kogu materjali ise ning seda ajal, kui selle eest oleks lihtsalt maha lastud. Tõsistest ja väga tõsistest teemadest kõnelev “Sõjateater” paneb mõtlema süürlastest põgenike elu üle ning annab rohkem aimu sellest, miks nad üldse oma riigist lahkuvad.
PILETID SIIT