Noore kriitiku arvustus: “Kui elevandid olid noored”
20. november 2016, 09:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Kui elevandid olid noored” viib vaatajad kitsikuses Bangoki äärealadele, elevandikasvataja Woki ja tema noore elevandi Nong Mai ellu ning tutvustab julma reaalsust, näidates, et ka paratamatu on parandatav.
Elevandikasvatus on Tais au sees, kuid väga vastutusrikas ja tihti majanduslikult kahjulik töö. Wok on noor tailane, kelle pere on just sellega tegelenud ning võlgadesse sattunud. Nii on tulnud neil oma farm pantida, elevandid raske südamega maha müüa ning tagasi järjele saada. Woki hoolde on usaldatud elevant Nong Mai, läbi kaamera on näha Woki kiindumust ja armastust tema vastu. Wok sõidab elevandiga linna ebaseaduslikku almuseärisse, et seal perele raha teenida, sest muud võimalust tal ei ole. Tegelikult on kerjamine üks väheseid ausaid viise, kuidas Tais elevantidega raha teenida.
On näha, kuidas töö Woki rusub ning sisemiselt murrab. “Inimesed ütlevad mulle päev läbi halvasti,” lausub Wok filmis. Kaamera järgneb talle mitmetel päevadel ning püüab inimeste suhtumist ja reaktsioone - tähelepanu juhitakse ligimeste hukkamõistule ja vastumeelsele käitumisele.
Film toob esile möödapääsmatu - elevandid on aastatuhandeid olnud osa Tai kultuurist, traditsioonidest ja igapäevaelust ning neid on raske, peaaegu võimatu võrrandist eemaldada, nad on selleks inimeste kultuuriga liiga tihedalt kokku kasvanud. Paljudes kirjandus- ja filmiteostes võib kohata mõtet, et koletisi pole olemas, aga inimesed on. Tööstusrevolutsiooni algusest on maailm tohutult lühikese ajaga pea peale pööratud - maakera jaoks on inimesed nagu vähk, kes hävitavad valguskiirusel seda, mis Maad ja meid ennast elus hoiab.
Viimase sajandiga on hävitatud 95% metsadest-asulatest, kus elevandid on elanud ning aastakümnetega viidi nende liik väljasuremise äärele. Elevantide väärtus on nende hukatuseks. Tänapäeval ebaseaduslik elevandijaht on ahvatlus paljudele inimeste, sest see on hea äri.
Film avaldab Tai lünklikud seadused keskkonnakaitse alaselt, mille tõhusus on küsitav.
Julmusel ei ole piire - ema-poja lahutamist vägivalla läbi, poja allutamist inimese ülemvõimule, tema vaimu murdmist, peetakse traditsiooniks.
Elevante kasutatakse tsirkuses ja turismikeskuses, kuid kas elevandi loomulik keskkond on esijalgadel kõndida või inimest seljas kanda? Tais loodud elevantide kaitsefond keeldub sellega nõustumast ning on asunud võitlusesse elevantide nimel. Tutvustatakse nende tööd ja põhimõtteid ning näidatakse inimestele, et maailma parandamine algab väikestest asjadest.
Jõhkra maailma vastu tuleb võidelda ning seda “Kui elevandid olid noored” õpetab inimesi tegema.