Janno Põldma piltmudelid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Janno Põldma (sünd. 1950) on kirjanduse ja teatri tunnetusega jutuvestja, kellest pärast pikka animakogemust (alustas Eesti Joonisfilmi operaatori assistendina 1973. aastal) on saanud vilunud piltkõneleja. Samal perioodil lasteraamatute, näidendite ja mängufilmi stsenaariumide kirjutamine ei ole teda seganud vahetevahel sõnast kui väljendusvahendist eemalduma ja end pildilisele mõtlemisele häälestama.
Debüüdini (nukufilm „Vennad ja õed“, 1991) jõuab Põldma pärast seda, kui on operaatoriks umbes kahekümnele joonisfilmile teistelt autoritelt (nende seas enamik Priit Pärna varajasi filme ja Rein Raamatu tolle aja kohta keerukad „Suur Tõll“ ja „Põrgu“). Võimalik, et see pildiliste tähendustega ägedalt opereeriv keskkond tõukas tedagi end sarnaselt väljendama. Piltinformatsioon on aga nii rikkalik, et piltkõneleja peab seda kokku pressima, mudeldama. Tekkivad piltmudelid on tugeva isikliku koodiga. Nende tagamaa võib ulatuda sisekõneni, mis on väidetavalt samuti pildilis-aistingulist (Eisenstein, Mikita) laadi.
Vennad ja õed (1991). Tumemeelne klassiruum = ühiskond, suletud süsteem, keelatud rõõmud. Õpetaja kohalolu tähistab asjade suuremat seisu, mille sees on kõigil natuke võimalusi oma pisikeste asjadega tegelemiseks. Koolitunni aeg hakkab kattuma elatava elu ajaga - kõik vananevad tasapisi. Saabuv küpsus annab tegutsemiseks küll vabadust juurde, kuid tulemused on seda absurdsemad. Absurdsusest nopib punkte süsteemiväline tegelane konn, kellele küll liiga tehakse, kuid kes lõpus kõik üle elab. Võitjaks jääb ka tegelane, kellel õnnestub enne süsteemi sulgumist klassist minema lipsata.
Sünnipäev (1994). Lamenukkmärul. Sünnipäevalaps, tema pere, külalised, saritulistajad päkapikud, politseinikud, põhjapõdrad. Tüübid võetud konkreetsetelt lastejoonistustelt. Tegevus toidab tegevust. Kui selle keskele asetada keegi (sünnipäevalaps), kes ainsana järele mõtleb, omandab toimuv absurdse värvingu. Sünnipäevalapse käitumises aimub juba (1994) tulevase Lotte-filmi Alberti („Leiutajaküla Lotte“, 2007) karakteri motiiv – ei ole kerge olla järelemõtlik poeg järelemõtlematule isale.
Armastuse võimalikkusest (1999). Dialektiline uurimus idüllist ja selle murenemisest. Boterolikult elevantsed figuurid, seiskunud suhted. Poisivolask ema süles. Tänu tema kiuslikele mängudele vabaneb abielupaar tardumusest, kuid volask leiab end lõpus sundseisust – peab lohutama, rahustama, „sülle võtma“ purunenud idülli endisi teenistujaid.
Põldma varajased filmid on sõnadeta lood, milles autorisuhe kangelastesse on nagu heades karikatuurides dialektiline - üheaegselt eitav (irooniaga), jaatav (empaatiaga) ja mõistev (respektiga). Ta ei ole karikaturist, kuigi on teinud koostööd parimatega (Pärn, Ernits). Ta näeb sotsiaalset ruumi karikaturisti selgeltnägija pilgu ning absurditajuga ning julgeb tugeva loogikuna olla ka ebaloogiline. Sellest sündiv mahe absurd jõuab tema lastefilmidessegi ja lapsed maailma eri paigus tunnevad selle ära. Tema rahvusvaheliste filmiauhindade pikas reas on lastežüriide omadel eriline koht.
Kontsert porgandipirukale (2002, koos Heiki Ernitsaga). Tark film maailma ambivalentsusest. Läbivateks tegelasteks on ülitolerantne Vanaema ja puhtal intuitsioonil toimiv Poolpime Jänes. Selgepiirilised osad, neist sügavaim ehk lugu porikärbestest, kes määrivad Vanaema nööril rippuva puhta pesu. Vanaema andestab neile justkui teades, et varem või hiljem toob elu kärbsed tema juurde, et ta nad puhtaks peseks. Nii ka juhtub – sündmuste käik õpetab porilasi oma määritust ära tundma. Filmi raamib suurepärane stseen, kus teineteises peegelduvad vastandid Kuu (introvert-pessimist) ja Päike (ekstravert-optimist,) kätlevad ja kattuvad. Nähtub ka ülesehituslik võte, mis kõigile Lotte-filmidele („Lotte reis Lõunamaale“, 2000; ,„Leiutajaküla Lotte“, 2006 ja „Lotte ja kuukivi saladus“, 2011) omane – universumipärasus. Autorid Põldma, Ernits ja Kivirähk on loonud suure terviku, mis sisaldab ka väiksemaid – igaühe keskmes elujõust pakatavad suhted. Kogu süsteem teadvustab ennast ja suhtleb koduselt omavahel, nimepidi nagu vanad tuttavad.
Siit sobikski kokkuvõtvalt küsida – kus võiks sümboolselt asuda Põldma loominguline staap, kas kodus või tänaval? Loomulikult kodus - ta on tuumsuhete spetsialist, kes mudeldab ja uurib neid jätkuva huviga.