Sõda kui aastaarvud ja langenute statistika? Kaheksakümnendad, torssis vanaema ja Tuustakas loovad uue perspektiivi
19. november 2016, 11:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Hingus” annab hääle, naeru ja unistused tuhandetele lastele, kes tapeti aastatel 1980-1988 toimunud Iraani-Iraagi sõjas. Iraani režissöör Narges Abyar toob vaatajateni katkenud eluteed ühe väikese lugemishimulise Tuustakaks hüütava tüdruku kaudu, kelle mängulist maailma annavad edasi lisaks ka fantaasiarikkad animatsioonid. “Hinguse” teebki omanäoliseks filmi domineerivalt positiivne dramaturgia, mis keskendub just inimestele sõjakeerises, mitte sõjale endale, millest otseselt lähtudes oleksid teatud inimelud justkui loomulik kadu. “Hingus” on üks neist filmidest, mis avardab empaatia kaudu rohkem silmaringi kui nädalate jagu uudistesaateid kokku suudab.
Vastab režissöör Narges Abyar
Milline laul või muusikapala kirjeldab Sind kui režissööri kõige paremini?
Veneetslasest meistri Tomaso Albinoni - “Adagio” 18. sajandist. Selle barokne tunnetus kannustab avastamise tungi ning soovi liikuda ja areneda elu lõpmatult voolavas jões. Minu jaoks on filmide tegemine samasugune voolavus eesootava suunas, kuigi see suund on pidevas muutumises. Need pidevad muutused vabastavad mind ettemääratuse ja stampide ahelatest ja võimaldavad mul elada väga erinevail viisil, nii nagu elu enesele kohane.
Esmakuulamisel tundub Albinoni muusikapala nukker, kuigi see lugu pole otseselt surmast ega leinast. See lugu ulatub sellest kõrgemale. Minu silmis on see muusikapala ideaalne näide sellest, kuidas on võimalik näha elu pärast leina ja surma ning kuidas muuta kurbus elust pulseerivaks energiaks. See on eesmärk, mida üritan saavutada ka oma filmides. Teisisõnu ei ole minu filmides surm millegi lõpp vaid võimalus millegi uue alguseks.
Mis on kõige veidram asi, mis Sinuga hiljuti juhtus?
Reaalsus on saabunud minu unenägudesse. Helid, lõhnad ning asjad, mida olen puudutanud ärkvel olles on nüüd tajutavad minu unenägudes.
Kirjelda ennast nelja sõnaga.
Seiklushimuline, kannatlik, aus ja mässumeelne.
Sa jääd nädalaks kinni kinomajja, kus linastub lõpmatult vaid üksainus film. Mis võiks olla selleks filmiks?
Režissöör Krzysztof Kieslowski “Kolm värvi: sinine”. See selge ülesehitusega film avab elu ja surma temaatikat ühes seda ümbritsevate müsteeriumitega. See on ideaalne harmoonia audiovisuaalsete elementide kombinatsioonist. Selle vaatamine annab vastuste asemel ekstaatilise kombinatsiooni kahetsusest ja lunastusest. Selle peategelane Julie leiab pärast tragöödiat ja leina uue perspektiivi elu suhtes. See film on nagu laiuv ookean, millesse võime lõpmatult sukelduda ning iga kord sealt midagi uut leida. Justkui muusikapala, millel on õrn ja meeldiv rütm ja mis ahvatleb end sügavuti avastama.
Milline inimene või hetk võtteplatsil on Sinu karjääri kõige enam mõjutanud?
Need hetked, mil filmitegelased on valikute ees. Näiteks Fred Zinnermani “A Man for All Seasons” või “The Day of the Jackal”, milles peategelane jõuab elu ristteele ja peab tegema ühe valiku, mis muudab kogu järgneva filmi sündmustikku.
PILETID SIIT