Kümme nutikat viisi laibast vabanemiseks

Muumia Foto: AFP / Scanpix

Surm on osa elust. Kuid mida teha lahkunute kehadega?

Inimkonna ajaloo jooksul on kasutatud ja kasutatakse väga erinevaid surnutest vabanemise ja matmisviise, kirjutab LiveScience. 

Mumifitseerimine – Egiptuses arenes mumifitseerimine lausa «täppisteaduseks». Teispoolsuse jaoks mumifitseeriti siiski ainult kõrgklassi kuulunud isikuid. Surnult eemaldati siseorganid, kaasa arvatud aju. See tõmmati läbi nina välja.  Vedelikest kuivanud keha täideti seest kuiva materjaliga ja mässiti siis riideribade sisse. Vanad egiptlased arvasid, et inimkeha tuleb säilitada, et hing teispoolsusesse jõuaks.

Külmutamine (krüoonika) -  üsna levinud on legend Walt Disney soovist, et ta keha pärast surma külmutataks. Seda loomulikult ei juhtunud. Kuid tänapäeva teadlastele ei ole surnukehade külmutamine enam science fiction. Kuigi seda tehakse väga limiteeritult, seda juba tehakse. Surnukeha pannakse lagunemise vältimiseks vedelasse lämmastikku.

Bali kremeerimine – Bali saare hindude kremeerimistseremoonia ei sarnane läänes harjutud surnukeha põletamisega. Balil on tegemist karnevali sarnase üritusega, kus laipa veetakse läbi tänavate põletamispaika. Seal pannakse see tseremoniaalse härja kuju peale ja põletatakse ära.

Plastineerimine – kes soovib peale surma «maailmaturnee» ette võtta, sellel tasub enne surma kontakteeruda maailmakuulsa anatoomi Günther von Hagensiga. Hagens kasutab inimkehade säilitamiseks plastineerimist. See on protsess, mille käigus surnute kehavedelikud ja rasvad asendatakse polümeersete materjalidega. Nii saadaksegi eksponaadid, kellel säilivad nii luustik, lihased kui ka organid.

Neandertallaste koopamatus – enne kui neandertallased hakkasid umbes 100 000 aastat tagasi oma surnuid maha matma, paigutasid nad surnukehad koobastesse. Tseremoniaalseid surnukoopaid on avastatud nii Euroopast kui ka Lähis-Idast. Arheoloogide arvates oli neandertallaste seas käibel arusaam, et surnud lendavad pimedusse. Kuna koopad olid pimedad, siis sobisid need surnutele.

Soomatus – Euroopa soodest on leitud üsna palju hästi säilinud inimkehi. Arvatakse, et osa neist on olnud teelised, kes on sohu uppunud. Teine osa on aga surnud, kes on sohu maetud. Arheoloogide sõnul viitavad sellele surnukehaga kaasa pandud asjad. Soo keemiline koostis on selline, mis säilitab inimkeha väga hästi.

Tiibeti taevamatus – kes meist ei tahaks lennata nagu lind? Tiibetis on see täitsa võimalik, kuid siiski alles pärast surma. Selle asemel, et oma lahkunuid kivisesse maapinda matta, jätavad tiibetlased nad mõnele kaljunukile raisakotkastele saagiks. Et kotkastele maiuspala hõrgumaks muuta, keeratakse inimjäänuseid piimas ja seejärel jahus.

Viikingite laevamatus – keskaegsed viikingid sõna otseses mõttes elasid ja surid merel. Pärast surma pandi hõimujuhid ja teised jõukurid koos osaga  maapealsest varast, kaasa arvatud ka teenijad ja loomad, laeva. See laev kas maeti maha, pandi põlema või saadeti merele. Laeva võis ka merel põlema süüdata. Viingi sõdalased suundusid seeläbi allamaailma ehk Valhallasse.

Puumatus – mitmel pool maailmas matavad pärismaalased oma lahkunuid puude otsa. Puumatuseid tuntakse nii Austraalias, Kanadas, Kagu-Ameerikas kui Siberis. Surnukeha mässitakse riide sisse ning ta jäetakse puulatva mädanema.

Vaikusetornid – zoroastristide kohaselt on surnukeha räpane ning selle tõttu ei tohi seda maha matta, et maad mitte reostada. Selle asemel viiakse surnukeha «vaikusetorni». See on mõni kõrgem paik või platoo, kuhu keha jäetaks looduse meelevalda. Kui surnust on järel ainult luud, siis need korjatakse kokku ning hävitatakse lubja abil.