Heategevuskontsert
«Olav Ehala laulud»
Solistid Liisi Koikson, Lauri Liiv, Mikk Saar, kaastegev vokaalansambel Meelega
Pärnu kontserdimajas 26. mail
Ehala veerandsada heateohetke
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui kavalehel seisab, et ühe kontserdi piletite müügist saadav tulu läheb heategevuseks, siis näikse iga kriitik või vastulausuja juba eos põrmustatud olevat: üllad eesmärgid ei jäta ju tavaliselt ruumi kommentaaridele, et üks või teine asi võinuks paremini olla; et ka heategevuskontsert võiks kõrva kriipida.
Ometi lubatagu mulle julgust Olav Ehala laulude kontsert – sedapuhku Pärnu kontserdimajas – oma missioonist lahutada ning keskenduda saadud muusikalisele elamusele.
Tõenäoliselt pole Ehala üliandekalt komponeeritud ja ääretult helge muusika saatnud kogu teadliku elu üksnes minuealisi, vaid on suutnud sööbida kõigi eestlaste muusikamällu – laulupidudel, teatrilavadel, filmilinal.
Seda rõõmustavam oli kontserdi repertuaarivalikus, veerandsaja ette kantud heateopala seas kuulda lugusid, mille olemasolu on kümnete menukite kõrval ehk unustusse vajunud: «Laul kangelasest», «Timuka igatsus» , Viiu Härmi sõnadele loodud «Suvi kaob heinareel» on vaid mõned sellised näited.
Muidugi jäid need pigem muusikalisteks meenutusteks, põhirõhk lasus ikka legendidel: laulud filmist «Nukitsamees», «Karoliine Hõbelõng», lavastused «Johnny», «Buratino» või «Kaotajad».
Ja kuidas solistid Lauri Liiv, Mikk Saar ja Liisi Koikson ka ei pingutanud (olgem ausad, ükskõikse moega toolileenil lösutav kipsjalaga Saar miskipärast üldse mitte), ikka valgus saali poolikuse maik.
Eks mõistis maestro isegi, et kaheksaliikmelise ansambliga (lisaks solistidele ka vokaalansambel Meelega, säravhääl Koikson seal hulgas) kõlavad need lood sootuks teisiti, kui kuulaja harjunud. Ehk ümber öeldes – võrreldamatult teisiti, kui Ehala ise need kord oma peas loonud oli.
Rahva mällu talletatud Ehala menulugudes orkestrist või suuremast saateansamblist ei pääse ning nii võib igaüks ise arvata, kui õhukeste, habraste ja kohati mõistetamatutena kõlasid muidu hinge puudutavad laulud siis, kui saatjaks vaid üksik klaver või metalne süntesaatoriheli.
Jah, paari loo puhul tuli Ehala publikule appi, mängitades lauljaile taustaks kogu sümfooniaorkestri löögijõu («Vokilaul», «Lambalaul»), ent neil hetkedel tegi ta karuteene iseendale, uppudes tehnikast voogavatesse helilainetesse.