Veiko Õunpuu uus film linastus kinnisel seansil

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Katrin Kissa Cannes’is.

FOTO: Jaak Lõhmus

Veiko Õunpuu filmide produtsent Katrin Kissa on juba neljas Eesti filmitootja, kes on valitud Cannes’is osalema Euroopa filmimaid katva ühisorganisatsiooni European Film Promotion täienduskoolitusel Producers on the Move.




Kokkusaamisele kutsumise eelduseks on see, et produtsent on teinud vähemalt ühe nii kodu- kui välismaal menuka filmi. «Sügisball» seda ka oli.



Ent Eesti produtsendil on Cannes’is viibimiseks ka teine põhjus: tutvustada kinniste uste taga valitud seltskonnale Õunpuu uut filmi «Püha Tõnu kiusamine», mille stsenaariumi eest pälvis autor mullu Cannes’is Euroopa Talendi auhinna. «Lugu kesktaseme ametniku agooniast ja allakäigust», kui tsiteerida reklaamlauset.



Möödunud kevadel siinsamas Cannes’is, olles
vastu võtmas Euroopa Talendi auhinda, tunnistas Veiko Õunpuu Postimehele, et on kuidagi narr tunne saada auhinda filmi eest, mida pole veel tegemagi hakatud. Katrin Kissa, kas toonane usaldus ja lootused on end õigustanud?


Väga hea, et ta selle preemia sai. Ega see päris sama film ei ole, millele auhind anti, nii et tulevastele põlvedele on siin kõvasti nuputamist, kui nad peaks hakkama preemia saanud stsenaariumi vastu huvi tundma ja võrdlema.



Mis puutub usaldusse ja lootusesse, siis minu lootusi pole Veiko kunagi petnud. Mina omakorda loodan, et pole petnud nende lootusi, kes on minu peale lootnud.



Mis suunas on edasi liigutud?

Kirjutamiseks oli vaja loole anda mingi vorm. Iga episood algas ja lõppes kuskil. Tegelased liikusid episoodist episoodi kindla sihiga. Nüüdseks on filmile vormi andmiseks vajalik konstrueeritus kadunud ja jäänud on vabadus liikuda ruumis ja ajas vastavalt vajadusele. Jäänud on sürreaalne ruum, mis ei alga ega lõpe kuskil – see võib ootamatult muutuda.



Kuidast taolist moonduvat aegruumi luua, polnud minul aimugi – seega kujutasin ma seda lugu endale ette vastavalt oma võimetele... liigagi piiratuna. Mingisugusest piiratusest Tõnu puhul ei saa aga juttugi olla, tuleb lihtsalt õhu liikumisega kaasa minna.  


Lehelugejale maksab ilmselt selgitada, miks ei näidatud «Püha Tõnu kiusamist» Cannes’i filmiturul harilikul, vaid kinnisel seansil, erikutsetega, isegi Eesti ajakirjanikke ei lubatud sisse.

Esiteks ei ole film veel päris valmis. Tahtsime, et seda näeksid üksnes need, kellel on vaja seda tingimata näha, levitajad, agendid... Teiseks ei tohi filmi kusagil avalikult näidata, kui on kavatsus mõne suurema festivali võistlusprogrammi saada. No ja nendest kahest argisest põhjusest nagu piisakski…



Filmirahvas rääkis aasta alguses, et «Püha Tõnu kiusamine» võiks kandideerida Cannes’i võistlusprogrammi. Teie aga võtsite aja maha ega esitanudki seda. Miks?


Esialgu jooksime, jah, ajaga võidu, aga mingil hetkel tuli mõistus koju ja tegime plaanid ringi. Cannes’il osalemisel on omad plussid, eelkõige müügiargumentide näol, aga maksku mis maksab siia siiski pungestada ei tasu. Pärast istud eluaeg toore filmi otsas ja kahetsed kibedalt. Põhimõtteliselt oli uks aga meie jaoks tõesti lahti.



Olukord, kus stsenaarium võtete käigus kogu aeg muutub, on produtsendile üpris keeruline.

Ja samas huvitav ka. Ma ei tea, mis mille üles kaalub. Tõenäoliselt on kõige raskem see, et stsenaariumi muutudes ei põhine tootmine enam kokkulepetel, vaid usaldusel. Mulle see iseenesest sobib. Ja nagu ma ütlesin, Veiko ei ole seda usaldust ka kunagi petnud.



Peaks ikka ülimalt rumal olema, et hakata üles filmima stseene, mis ei tööta, üksnes sellepärast, et stsenaariumis on nii kirjas. Pärast on raha otsas ja ainus, mida võib veel teha, on nukralt pead vangutada.



Millal võib «Püha Tõnu kiusamist» näha Eesti vaataja?

Esialgu oli mõte teha esilinastus septembris. Kui selgub, et Solarise kinokeskus valmib oktoobris, mängime ehk oma plaanid ümber. Elame-näeme!

Tagasi üles