Kuidas joodikust lahti saada?

Foto: Andres G. Adamson

Mida teha, kui joodik on majas? See on vaat et vastuseta küsimus, sest võid teha mida iganes, aga joodikust lahti saada pole kerge. Need, kel õnnestunud teiste rahu rikkujast vabaneda, õpetavad: muudkui passi peale ja kutsu politsei, kes joomapunkris toimuva fikseeriks.

Kahe lapse ema Inge on oma arust palju teinud, et ta pere saaks kas või öösiti välja magada. Siiani pole miski tulemusi andnud. Tema õnnetus on see, et kortermajas elab joodikust mees otse tema eluaseme peal ja kõik toimuv kostab ülihästi läbi lae.

Muusika ülalt lausa tapab

Inge on lugematuid kordi pidanud sammud ülakorrusele seadma, sest läbi lae tungiv tümps ei lase tema peret omavahel normaalselt suheldagi, rääkimata sellest, et lapsed segamatult õppida saaksid.

Elu on aastaid nii kulgenud, et vahetult pärast "ülal õiendamas käimist" valitseb mõnda aega vaiksem muusika. Hingata saab allkorruse pere ka siis, kui ülakorruse joodikust perepoeg on endisest naisterahvast loobunud ja uut pole veel koju toonud.

Neil päevil ilmus lagedale uus naisenägu, paistes ja punetav nagu mehel endalgi. Too naine tuigerdas ühel päeval üles koos kolme võõra mehega. Ja pidu algas. Allkorrusel hoiti jälle kõrvu kinni. Maja on üle 40 aasta vana ja kostab hästi läbi.

"Tütrel on juba krooniline peavalu ja ma pean temaga arsti juurde minema," oli Inge õnnetu. Emana tahab ta, et lapsed välja puhkaksid, aga see ei õnnestu alati - "meie mees" ajab nad tümpsuga üles. Lapsed on siiski huumorimeele säilitada suutnud ja arvustasid hiljuti: "Muusikamaitse on pisut paremuse poole läinud, täna lasid sealt ülalt Collinsit."

Miks nad muusika nii valjuks keeravad? Aga seepärast, et muu, mis ülal toimub, ei kostaks. Muusika on topsisõbral nagu palgamõrvaril summutaja. Siiski ei suuda põhjakeeratud volume-nupp absoluutselt kõike peita. Inge teismeliseeas lapsed kuulevad sõnu ja aimavad seiku, mida kirja panna piinlik. Levinuimad sõnad, mis ülalt kostavad, on "raisk"ja "kurat"...

Inge teeb avaldusi

"Tegin avalduse ühistu esimehele, tegin avalduse politseisse. Kui viimane kord politseinik käis, vaatas ta meie toas ringi ja konstateeris: kostab läbi jah! See oli kell üks öösel. Ei muud. Isegi ülakorrusele ei hakanud ta minema. Mul on korravalvuritega ebameeldivad kogemused," oli Inge lootusetu.

"Olen nüüd ise julguse kokku võtnud ja üles läinud. Ükskord oli seal siis selline muusika, et maja värises. Läksin ja koputasin. Ema avas ukse ja põhjendas: "Jah, pult kukkus maha, sellepärast."

"No tule taevas appi, pult! Küll ikka mõtlesid vabanduse välja. Aga pärast keerati muusika siiski vaiksemaks," arutles Inge.

Ühistu esimees lubas asja koosolekul järjekordselt üles võtta. Kuid mis see aitab? Inge kardab, et tal pole piisavalt tõendeid ja kõik jääb määramata ajaks vanaviisi.

Joodikust ülakorruse "naaber" on kord juba oma korterist välja tõstetud. See oli siis, kui ta elas mujal ja tekitas joomise pärast kümne tuhande kroonise üürivõla. Ema võttis ta siis enda ja juurde. Nüüd on Inge see, kes oma perega justkui lahinguväljal elab ja pidevalt kartma peab. Sest ega ka koridor päris ohutu ole.

Kui joodiku ema tööle läheb, hakkavad kella üheksast-kümnest igasugused sulelised ja karvased sisse voorima.

Koridor haiseb mustuse, eriti uriini järele. Pidevalt nii paks õhk, et lihtsalt õudne. Saan aru, et emalgi ei anna poja harjumusi muuta. Inge on emaga sellest kõnelnud ja ema on vastanud: "Hea küll, ma räägin pojaga." Aga kasu pole olnud.

Oksendasid lastetoa akna täis

"Miks pean mina oma perega kannatama?" küsis Inge. Ta on selles majas eluaeg elanud, see on ta lapsepõlvekodu. Aga too joodikust mees kolis ema juurde üürikorterist mõni aasta tagasi. Algul oli ta kaaslaseks üks ratastoolis naine, ka joodik. See visati välja ja nüüd on uus.

Isegi lastetoa akna on joodikud osanud paar korda täis oksendada. Küllap läks viinavõtuga süda pahaks ja pea pisteti aknast välja.

"Mina käin tööl. Lapsed tulevad koolist varem ega saa õppida. Olen ka teiste naabritega rääkinud, aga neid muusika nii väga ei segavat. Ju siis laseb meie lagi seda rohkem läbi. Meile kostab muusika nii, nagu mängiks meie toas.

"Töö on stressirohke, ka koolis on stressi. Tulen koju ja tahan rahu, lapsed tahavad rahu. Aga seda ei ole. Minu lapsed kuulavad ka muusikat või panevad arvuti tööle, aga siis on normaalne valjus," rääkis Inge.

Ta kiidab ühistu esimeest, kes on hästi mõistev ja püüab aidata. Too öelnud Ingele, et on näinud küll, mis seltskond seal ülal käib.

"Ta mõistab, et peame elama joodiku hirmust ja armust - kui tema tahab juua ja sõpru tuua, siis toob ja lärmab ning keerab muusikat nagu tahab. Midagi ei saa teha. Tööl muidugi see noor mees ei käi, elab ema teenitust," avaldas Inge.

Oma jutus puudutas ta nõukogude aega, kus sai joodiku sundravile saata. Nüüd seda enam pole ja teised inimesed muudkui kannatagu. Ütleb ju vanasõnagi, et joodik on ristiinimese risu.