Poisid poodi, vanematele vingerpuss
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tunamulluse superstaarisaate võitja Liis Lemsalu raporteerib, kuidas möödub tavaline päev «Eesti laulu» konkursiks valmistudes.
Kell 10. Juba pikemat aega olen hommikul ärgates näinud vaid tumehalle pilvi. Ka tänane hommik algab peaaegu samamoodi, vahe on vaid selles, et peale taevas hõljuva tumehalli vatikihi tervitavad mind seekord ka imeilusad lumehelbed. Teen katse voodist üles tõusta. Seekord veab: tõusmine õnnestub esimese korraga. On küllaltki tavaline, et see võtab tunduvalt rohkem aega.
Hommikusöögiks on munavõileib ja rohke kondenspiimaga kohv. Söögi kõrvale sirvin raamatut «Lugu mungast, kes müüs maha oma Ferrari». Ostsin selle tänu ühele rootsi blogijale, kes on oma tegemiste ja arvamustega võitnud minu poolehoiu. Sirvides leian lause: «Einstein ütles, et kujutlusvõime on tähtsam kui teadmised.» Joonin lause kiirelt hariliku pliiatsiga alla ning pistan raamatu käekotti.
11.00 ootab mind kodu ees Kati. Võtame suuna Keila poole, kus ootab ees viimane kleidiproov enne «Eesti laulu» konkursil osalemist. Kleit sobib hästi. Peagi saan rahuliku südamega linna poole tagasi liikuda.
Olen viimasel ajal täheldanud, et mind on üha rohkem hakanud huvitama autod. Kuna bändipoistel on autod igapäevane teema, siis ei saa ma samuti sellest üle ega ümber. Ühel hetkel küsin Katilt tema Audi hobujõudude ja kilovattide kohta! Meie bändis on neli liiget, kes sõidavad Audiga, seepärast tean just nende autode hingeelu kohta kõige rohkem. Järjest sagedamini tundub, et on aeg hakata mõtlema juhiloa peale.
12.45 sean sammud apteegi poole. Juba mitmendat päeva tunda andev kerge kurguvalu vajab tohterdamist. Hiljutine Prantsusmaa Alpides käik, kaks kontserti ja mäesuusatamine on jätnud mu immuunsüsteemile oma jälje. Apteegist soetan astelpajuõli ja hiljem toidupoes viskan korvi ingverit, sidrunit ja mett.
14.00 jõuan Pärnu maanteel Reval Café juurde, et lähedalolevas stuudios lindistada kaupluseketi Denim Dream reklaamiklipp, mis läheb kuuldele raadiojaamades ja kaubamajades. Selle stuudioga on mul väga head mälestused: eelmine kord, kui seal olin, võttis mind uksel vastu prantsuse buldog! Kui keegi veel ei tea, siis see koeratõug on minu absoluutne lemmik.
Olen isale ja emale tihtipeale rääkinud, et ühel päeval võtan ka mina sellise koera. Praegu nad seda minu kiire elutempo ja sagedase kodust eemaloleku tõttu ei poolda. Seepärast tegingi ema ja isa kulul väikse nalja, teades, et neid on kerge selle teemaga ninapidi vedada.
Nimelt tegin koos koeraga pildi ja saatsin vanematele: «Rõõmus omanik, õhtul tuleme külla!» Sain päeva lõpuks teada, et isa oli nalja päris tõsiselt võtnud ja juba emaga arutanud, kes ja kuidas koera valvama hakkab, kui ma lennus olen.
14.30 hüppan kiirelt Reval Cafést läbi, haaran kanawrap’i ja suundun bändi kitarristi Pendi poole lauluproovi. Õnneks elavad kõik bändikaaslased kesklinna lähedal, mistõttu on liikumine kiire ja muretu. Pendi pool ootavad mind veel Dagmar ja Siim. Laulame «uhhuud» ja arutame, milline kontseptsioon võiks laval parim välja näha.
16.30 on terve bänd triksis-traksis kohal Stockmanni teise korruse kohviku juures ja alustame riiete valikut «Eesti laul 2013» jaoks. Abiks on alati rõõmsameelne stilist Kenneth, kes toob lagedale nii mitmesajaeuroseid disainerite tooteid kui ka veidi odavamaid aksessuaare. Lõpuks saab poisid ritta pandud ja nende näod reedavad, et seekordne šoppamine õnnestus.
18.00 lahkume pärast pikka ostlemist riidevirnade vahelt kõhukorina saatel: oleme näljased ja vajame väikest turgutust. Leiame hubase kohvikunurga ja igaüks tellib endale midagi meelepärast. Söön hernesuppi koos värske salatiga. Natukene ebaharilik kooslus, kuid maitseb väga hästi. Pidi ju parim maitseaine toidule olema tühi kõht!
19.00 käin Stockmanni toiduosakonnas. Võtan külmletist korea peedisalatit ja kolm kiievi kotletti. Magusaletist haaran paki šokolaadiküpsiseid, sest õhtuti tekib mul suur vajadus magusa järele.
19.30 jõuan oma punase koduukse ette – kergelt väsinud, kuid samas piisavalt energiline, et mõningad kodutööd I Love Jazz raadio saatel ära teha. Hiljem helistan vanematele, et rääkida veidi möödunud ja homsest päevast.
20.30 muudan oma kodu elutoa tantsuplatsiks ja harjutan pooltunni erinevaid liikumisi. Kella 21 paiku väike joogipaus, pärast seda kerged jõuharjutused ja venitused.
21.30 paiku saavad põhilised päevatoimetused tehtud ja võin end rahulikumasse režiimi sättida.
22.00 jõuab koju minu elukaaslane Rene. Viskan poest ostetud kiievi kotletid ahju ja valmistan salati. Pärast sööki vastan meilidele ja tegelen paari tööasjaga, loomulikult leian aega ka oma lemmikblogide jaoks.
00.00 lõpetan oma asjaajamised ning hakkan vaatama dokumentaalfilmi «The Tibetan Book of the Dead», mille kõrvale sobivad suurepäraselt šokolaadiküpsised kummeliteega.
2.00 magan.