Uued plaadid

Deftones Koi No Yokan (Reprise) Foto: Repro

Armastuse eelaimus

Verevad värvid, varjatud tekstuurid. Jooned ja kujundid. Valgustäpid pimedas keerlemas põnevas trajektooris sinu jaoks, kuulaja. Deftones tahab sind tõmmata oma maailma. Mitte ainult helidesse. Nad tahavad sulle näidata, kolmdees, mida nemad näevad. Abstraktne ränd läbi ruumi ja emotsioonide kaleidoskoobi. Ja see kukub neil välja üsna võluvalt.

Nende muusika ei ole liiga pretensioonikas, kuid lihtsaid elemente geniaalselt komponeerides pakub tulemus rahuldust. Rikkalik saundipalett avab end igas taldrikupuutes ja trummilöögis, sündid kikitavad kõrva ja kidrarifid põrmustavad luid. Chino Moreno vokaal hellitab, voolab kõikehaaravalt ning järgmisel hetkel hävitab. Sõnad on ehitatud muusikaga perfektselt klappima. Kogu album on kohutavalt dünaamiline ja elujõuline, intiimne ja atmosfääriline ühtaegu. Suurepärane jätk bändi eelmisele ülitugevale plaadile «Diamond Eyes».

Andro Urb

Deftones

Koi No Yokan

(Reprise)

Hinne 5
-----------
Jõulupopp ründab

Kel aastatega jõuluaegsest aisakellahelinast pea ringi käima pole hakanud neile, meeldib see duubelplaat kindlasti – nii esinduslikku ja head jõululaulude kogumikku annab otsida. Samas on see kompott: jõululaule esitavad Queen ja Susan Boyle, Elvis Presley ja Pet Shop Boys, John Lennon ja Boney M. Midagi värsket sellest 34 lauluga väljaandest ei leia, pigem leierdatut, ehkki, kuidas võtta – kasvavale põlvkonnale võib kogu plaat uudismuusikat täis olla. Üks on kindel – jaaniõhtul lõkke ääres kuulata ja tantsu lüüa oleks selle mussi saatel isegi äge.

Verni Leivak

Eri artistid

Now Christmas 2012

(EMI)

Hinne 2
-----------------
Kellele ei meeldiks Joe Cocker

Vähe leidub lauljaid, keda saatus veel leebemalt kohelnud, kinkides ainulaadse hääle, rahva armastuse ja surematu kuulsuse. Kõik teavad seda kähisevat tenorit, saavutus muutub imetlusväärseks, kui mõelda, et karjääri jooksul on mister Cocker maha saanud paari raadiohiti ja riiulitäie albumitega, mida vaevalt keegi kaine peaga kuulanud.

Nüüd on meil «Fire It Up», vanameistri värske plaat, kuulates astume tundmatule territooriumile – vähemalt need, kes pole kursis uuemate suundadega briti pubirokis. Tundub, et moes on romantiline, mehelik muusika, mida iseloomustavad siirus, ausus ja karu jõud. Lood on lihtsad, nõnda lihtsad, et pärast neljandat õlut suudavad kaasa laulda kõik.

Mart Juur

Joe Cocker

Fire It Up

(Sony)

Hinne 3
----------------
Oma ja suht hää

Kes ei teaks PaPo hitti «Naerame»? Aga «Ma olen Tartu»? Uuem pala «Mu Valgus» on Pollyde kolmanda stuudioalbumi avalugu. Algusaegade armsast kohmakusest-rohmakusest on võinoa kombel edasi liueldud, ikka sama «aegumatut» joont ajades, seda ka plaadikujunduse ja pilkupüüdva bändilogo osas. Suund näib eeskätt olevat saundikvaliteet.

Lood on nooruslikult hoogsad, vaheldusballaadiks tuunitud klaveriga «Linnud». Veidi rohkem kallutatust kolledžiroki poole, mõjutusi tundub üldse olevat siin rohkem välismaalt ja popmusast kui kodumaisest rokimelanhooliast. Kohati. Nt vilksab looga «Vaba» Robbie Williamsi repertuaari ja «Sa mind ei näe» reinfuksilikku indinummisust. Niisiis valitseb albumil selline valgus, millesse on kontsentreeritud kõik värvingud, hiinlased vist ütleksid, et mage (heas mõttes!). Kompott on igal juhul kvaliteetselt purki saadud!

Mari Pihl

Paha Polly

Kosmos ootab

(Paha Polly)

Hinne 3
---------------
Tantsurokiveteranide EP

See ei ole legendaarse TTC kuues album pärast 12 aastat stuudiovaikelu, vaid EP, kus viis uut lugu ja lisaks kahest palast kummastki kaks remiksi. Samal 1981. aastal, kui legendaarse indirokkbändi (peenemaid määratlusi vältides) Talking Headsi ninamees David Byrne ilmutas koos Brian Enoga tänapäeva üheks elektroonilise muusika alustoeks saanud albumi «My Life In The Bush Of Ghosts», ei maganud ka Headsi rütmigrupp Chris Frantz (trummid) ja Tina Weymouth (bass) ja lõi samuti tavapärasest bändiformaadist kaugenedes eksootilise kõlaga tantsuüksuse Tom Tom Club, kus mängus nakkav rütminätakas (kariibi ja afro mõjudega), Moog-gruuv ja soulikübe.

Värske taies kahjuks ei kannata võrdlust TTC eredaimaks sähvakaks jäänud omanimelise debüütalbumi kirka saundi ja võrgutava hooga, vaid kohati pisut väsinud tantsurokki pakutakse – see žanr on aastakümnetega ka kulunud. Kehvim näide on plaadi täiesti mõttetu nimipala, muis osis tuleb kuulatavat ja ka haaravat dub-rock’i («You Make Me Rock And Roll»), süntfunki («Kissin’ Antonio») ja 80ndate katusebasseinipeo tantsupoppi («Sweets To The Sweets»). Remiksid hulluks ei aja.

Valner Valme

Tom Tom Club

Downtown Rockers

(Ear Music)

Hinne 3
-------------
Jõulu-Rod

Just siis kui arvasin, et leierdada uuesti aastast aastasse samu vanu lugusid on tüütu ja klišeelik, tuli Rod oma plaadiga, mis on laulja pika karjääri esimene jõulualbum. Produtsendiks ja arranžeerijaks David Foster. Kohati jääb mulje, et tegu on uute lugudega – lahedad uued seaded, mängimine tempodega ja vaheldust tekitavad kooslaulmised teiste tippudega – virtuaalne duett koos Ella Fitzgeraldiga (1917–1996), lisaks Michael Bublé, Cee Lo Green, Mary J. Blige – lisab väärtust ja värskust.

Kõla üldmulje on soe, südamlik ja hingestatud. Stewarti plaatide puhul on alati tunda, et mees naudib 200 protsenti, alles on ka Rodi kelmikus. Lisaks klassikale esitab mees enda kirjutatud jõululaulu «Red-Suited Super Man» – rodilik ja muhe lugu, alates pealkirjast. Vaheldusrikas ja stiilne plaat. Stewart läheb aastatega aina paremaks. Üle pika aja jõuluplaat, mida ma tahan kuulata rohkem kui üks kord. Kui teil veel jõulumeeleolu polnud, siis see plaat aitab kõvasti kaasa.

Greesi Langovits

Rod Stewart

Merry Christmas, Baby

(Verve)

Hinne 5
--------------
Hittplaat lisaalbumiga

On aastakokkuvõtete aeg ja Lana teine, läbilöögialbum on kirjas paljudes parimate albumite listides FACT Magazine’ist Q-ni. Lana on esil põhjusega ja ime, et ta tegelikult on aastatabelites pigem tagaplaanil, sest on hiphopi/rnb/musta linnarütmi peateele naasmise aasta: Kendrick Lamar, Frank Ocean, Miguel jt. Lana tuleb tegelikult samast kontekstist ning sämpli ja biidi (ja kaja) esteetika muudab Lana helikoe pisut peenemaks teiste meloodiliste pisaralaulikute reas, mida juhib Adele.

Ei ole lihtsalt «naine hõljub viiulitel», produktsioon on meinstriimist sügavam ja mitmekülgsem. Teine aspekt, miks Lana eristub popnaistest, on tema mahe vokaal – tänapäeva Suures Popis harjumatult haruldane. Lana saab aru, et pole vaja kisades viimast välja panna, intelligentne laulja jätab midagi varju. Kolmas pluss on see, et harva õnnestub album, kus on sisuliselt 15 hittsinglit. Kahjuks ei kehti kogu ülistus kaheksaloolise lisa-CD kohta. Miinuseks albumil siiski ka pompoossus, Julia Holteri või Polica laadis intiimset kordumatuse tunnet ei teki.

Valner Valme

Lana Del Rey

Born To Die. The Paradise Edition

(Polydor)

Hinne 4
----------------
Sünt, tants, minek

Hollandlane Tom Holkenborg (45) ehk Junkie XL on jätnud pigem kaasajooksiku mulje, kes tuleb moodsate saundidega lagedale siis, kui teised on need asjad juba varem paremini ära teinud, ning pakub aja heli ka lihtsustatud või nuditud, massidele sobival viisil. Tom on staarremiksija ja -produtsent, töötanud koos kõigiga Robert Smithist Tom Jonesini. Kusjuures Junkie viimase aja põhihitt «Access To The Excess» Public Enemyga puudub kuuendalt albumilt «Synthesized» – ja ei sobiks ka.

Kaasa kõlavad surnud, ent päris «junkie XL» Timothy Leary, norra tantsurokiduo Datarock, electroclash’i ellujääja Tommie Sunshine jt. Plaat on positiivne üllatus ajatu kõlaruumina, milles elavad Renegade Soundwave, Felix Da Housecat, varane electro, Heaven 17, Vangelis ja 808 State – elektroonika/tantsumuusika enne Skrillexit.

Nostalgiast eraldab paks bassijoon, süntide linnadžungel ja Skrillexist moodsam produktsioon, siinne esteetika tähistab aga aega ja kohta, kus tantsumuusika tähendas ülbust ja punki, mitte nutuseid «maffia»troppe ja vale-emosid. Peolugusid on mitu, «Twilight Trippin’», «Bonzai», «Gloria» (mis algul tundus klišeepuntrana, aga kasvab koos albumiga). Tundub, et 45 on hea iga.

Valner Valme

Junkie XL

Synthesized

(Nettwerk)

Hinne 4
----------------
Šeffpopparite teine laivplaat

Nad andsid aasta ja paari kuuga 86 kontserti üle maailma, et tutvustada viimatist albumit «Mylo Xyloto» (2011). Ja nüüd, üheksa aastat pärast esimest albumit «Live 2003», tuleb teine kontserdiplaat. Coldplay kõlab rahvusvaheliselt ja raadiosõbralikult, lood kubisevad silmustest ja meeldejäävatest muusikalistest fraasidest. Nad ei rõhuta oma britilikkust muusikas ja see tähendab tohutult suuremat fännibaasi.

Coldplay on müünud 55 miljonit plaati. Rolling Stone’i lugejad hääletasid Coldplay 2009. aastal nelja parima nullindate bändi hulka. Laivplaadil kostavad nii «Mylo Xyloto» lood kui varasemad hitid. Solist Chris Martinit on hea kuulata, ta on laval elav ja rõõmus, suhtleb publikuga ja pulbitseb energiast.

Veel äratab laval tähelepanu trummar Will Champion jõulise karakteri ja energilise mängustiiliga, omades olulist rolli ka taustalauljana. Coldplay on laval ehe. Ei mingit tohutut show’d, ülemängimist, nad on lihtsad ja loomulikud. Tekib korralik sünergia publiku ja bändi vahel. Äratab sümpaatiat, kuidas publikuga suheldakse ja neid kaasa laulma pannakse. Mõnus elamus isegi CD või DVD vahendusel.

Viivika Reintam

Coldplay

Live 2012

(Parlophone)

Hinne 5