Kusagil mujal pole kõrged mäed nii lähedal kui Nepalis

Thorong La kuru kirendab palvelippudest (vasakul), reisiseltskond vahepeatuses. Foto: Erakogu

Üle kolme nädala Nepali Kuningriigis viibinud Tiina Roht ei käinud seal tavaturistina, vaid mägimatkajana, 14-liikmelise grupiga jõuti 5416 meetri kõrgusele ja kokku matkati mägedes 17 päeva.

Kellele Nepali mäed midagi ütlevad või kes neid meelde jätta soovib, sellele olgu alustuseks öeldud: grupi liikmetel õnnestus ületada Thorong La kuru ja teha ring ümber Annapurna mäemassiivi. Osa reisikaaslasi jõudis ka Annapurna baaslaagrisse. Baaslaager on koht, kust alpinistid alustavad mäetipu vallutamist.

Mägedes matkatud 17 päevaga läbiti jalgsi, seljakott seljas, üle 300 kilomeetri.

Mööda jõeorgu

Matk kulges suuremas osas mööda Marsyangdi jõe orgu. Rännaku esimene pool möödus kuru jaoks kõrguse kogumise tähe all, teine pool laskudes.

Et Nepali põhjaosa koosnebki peamiselt Himaalaja mäestikust ja selles riigis asub maailma nelja-teiskümnest üle 8000 meetri kõrgusest mäetipust kaheksa, polnud mägedes ronimata võimalik kuhugi jõuda.

"Matkarada käiski nii, et läksid kuhugi mäekurule ja siis sealt jälle alla, et jõge ületada, siis uuest mäkke ja taas alla," räägib Roht.

Kõige kõrgem koht, kuhu Eesti matkagrupp välja jõudis, oli 5416 meetrit, mis on Rohti jutu järgi mägimatkajate seas arvestatav kõrgus.

Reisipäevikus, mida Roht matka vältel pidas, on selle kohta kirjas järgmist: "Ilm oli ilus ja päike paistis, kui Thorong La kurule jõudsime. Fantastiline tunne oli. Ümber on ainult lumi ja lumised mäetipud. Sa oled kui maailma katusel, vaikus ja tõeline rahu on sinu ümber."

"Mis seal salata: ei oodanudki, et see kõik nii raske on," lisab Roht. "Aga olen endaga väga rahul, et selle kõik läbi tegin. Mägedesse selleks minnaksegi, et end proovile panna ja endale tõestada, et oled millekski suuteline."

14-liikmelisest reisiseltskonnast pool oli varem mägedes matkanud, mõni koguni nii kõva tegija, et võis enda kontosse kirjutada poolsaja mäega kokkupuute. Aga oli kontoritoolist minejaidki, ja nende hulka loeb end Tiina Roht. Mingit trenni enne mägedesse minekut ta ei teinud, ometi julgeb öelda, et selline rännak on paljudele jõukohane, aga kergete kilda seda liigitada ei saa.

"Kui oled üle 3000 meetri kõrgel, on raskem hingata. Mida vähem on õhus hapnikku, seda vaevalisem liikuda," kirjeldab Roht.

Oma märkmeid vaadates tõdeb ta, et näiteks 700meetrine tõus on võtnud aega viis tundi.

"Tundub uskumatu, aga sa kõnnid tõepoolest sõna otseses mõttes jalg jala ette. On muidugi ka omad nipid, mida vanad tegijad õpetasid. Käia tuleb ühtlase mõõduka tempoga, puhkepausi pidamine tuleb pigem kahjuks, sest pärast on end äärmiselt raske liikuma sundida," meenutab Roht.

Mägedega vähem kokku puutunud matkajad kasutasidki kogenumaid ära, lastes neil ees kõndida ja tempot teha. "Nii oli lihtsam. Aga alguses tahad ikka esimesena mäkke jõuda, kipud kiirustama ja oledki omadega läbi."

Enamikul pidas tervis vastu

Tiina Rohtil läks reis väga hästi, sest tervisemuresid peaaegu polnud, kui mõnd villi jala all mitte arvestada.

Muidugi tuli taluda peavalu, kui kolm päeva rohkem kui 4000 meetri kõrgusel veedeti. Ja hommikul ärgates oli kogu keha harjumatult madala õhurõhu tõttu turses. Kõik see aga suurt ei seganud: villidest aeti niit läbi ja käidi edasi.

Küll juhtus ühel reisikaaslastest tõsine terviserike: tekkis kopsuturse ja ta toimetati helikopteriga Katmandu haiglasse. Kõik mägedehaigused aga mööduvad kiiresti, reisi lõpupoole ühines haigestunu reisikaaslastega.
Terviseprobleeme oli veel paaril reisiseltskonna liikmel.

Roht rõhutab, et sellistele matkadele minek on omal vastutusel, keegi eelnevat tervisekontrolli tegema ei kohusta ja arstitõendit ei küsi. Kuid endale tuleb oma võimetest aru anda. Kui on probleeme südame või kopsudega, peab ettevaatlik olema.

Eesti turistidest esimese tuhande sees

Selline rehkendus, mille alusel ollakse esimese tuhande Eestist Annapurna mäemassiivi külastanud turisti hulgas, tehti loogilise arutelu tulemusena.

Nimelt pole Eestis just palju firmasid, mis Nepali-reise, matku Annapurna baaslaagrisse ja Annapurna ringile korraldavad. Sinna on pääsenud alles viimastel aastatel, korraldatud on üks-kaks reisi aastas ja grupi suurus on olnud kümne inimese ringis.

"Reisi vältel saime Nepali riigist, inimestest, kommetest ja kultuurist väga hea ülevaate. Turism on seal juba jalgu alla saamas, aga valdavalt on tegemist põllumajandusmaaga, kus tööstust peaaegu polegi," kirjeldab Roht.

Et turiste veel väga palju pole, on loodus ehe ja puutumata, kõik on nii ilus, et võtab hinge kinni, sõnadega on seda võimatu kirjeldada. Seda võib näha piltidelt, mida Roht on reisil teinud üle 300 ja millest paarikümmet lehe tarvis välja valida on äärmiselt raske.

Roht kiidab Nepali inimeste sõbralikkust ja vastutulelikkust, üllatusena tuli, et nendega võis inglise keeles suhelda. Haridus on seal hinnatud, kuid kallis. Ka mägedes nähti mitut koolimaja. Lapsi aga on seal tõesti palju.

Muu elu samuti huvitav

"Algul ümbritsevad matkarada riisi- ja maisipõllud, õitsvad rododendronid, mida on seal üle 50 liigi, ning hulgaliselt muid lopsakaid troopilisi taimi, millel eestikeelset nime ei olegi.

Ülespoole liikudes asenduvad need lehtpuu- ja okaspuumetsadega, tundraga ning lõpuks kivise kõrbega, kus enam midagi ei kasva," iseloomustab Roht loodust.

Nepalis on aga vaatamisväärset peale loodusegi. Kolm päeva, ühe tulles ja kaks lahkudes, viibis reisiseltskond kuningriigi pealinnas Katmandus.

Usunditest levinud hinduism ja budism torkavad tänavalgi igal sammul silma. Näiteks templid ja palvekohad, mida nimetatakse stuupadeks. Budistlikke kloostreid on palju mägedeski.

Tasandiku- ja eelmäestikualadel on valitsevaks usuks hinduism, kõrgmäestikus, Tiibetiga piirnevatel aladel elavad aga budistid, kellel on kombeks palveid riidetükkidele kirjutada ja need üles riputada.

Selle kombe on omaks võtnud ka matkajad, kes jätavad Thorong Lale palvelippe tänuks selle eest, et nii kõrgele on jõudnud, ning lootuses, et alla tagasi jõutakse.