Brasiiliasse maksab keset Eesti talve sõita juba üksnes sealse kuuma suve pärast, aga ka arvukate lopsakalt õitsevate võõraste puude ja lillede ning brasiillaste maailmakuulsa sambakarnevali pärast.
Teispool ekvaatorit asub kuuma päikese, elurõõmsate inimeste ja tundmatu taimestikuga Brasiilia
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minult on küsitud, mis oli Brasiilias kõige köitvam. Raske on hea üldmulje hulgast kohe seda kõige ehedamat leida. Ütleksin: ookean.
Sõitsin koos hea kaaslasega Reisieksperdi vahendusel ja Finnmatkade abiga Natalisse, kus meie elupaigaks sai ookeani ääres paiknev hotell. Vaevalt sada meetrit äkilisest kallakust alla minna ning olidki jalge all hele liivarand ja sellele jooksev laine — mitte lihtsalt laine, vaid ookeanilaine.
Kui oled jõudnud vööni vette, tuleb see laine ja kallab su üle nagu sooja tulisoolase supiga (vee temperatuur on 29 kraadi) ning tagasiveerelaine viib jalad alt. Niisuguse laine käes kukuvad ka noored mehed, vanadest naistest rääkimata. Aga ookeanilaine jõud ja meelevald oli suur elamus, millest ei tüdinenud.
Ujuda sai siiski ka. Selleks tuli minna ranna lõppu, kus mägi oli vaikse ala tekitanud. Mujal sukeldusid noorukid pea ees lainesse ja panid jala maha teisel pool, et uuesti lainesse tormata.
Eestlane sõidab lõunasse põhiliselt selleks, et nautida päikest, mida meil mitu kuud järjest õieti ei näegi. Seal paistab see põhjast, olles suure osa päevaajast peaaegu seniidis. Heledanahaline soomlane ei saa end isegi mitte tunniks rannaliivale lebama lubada.
Ookeaniga põgusa tutvumise järel on mõistlik põigata ekskursioonile, et ümbruskonnagagi tutvust teha (mõni valib ka kaubanduselu uuringu).
Seesama aasta läbi paistev päike koos sagedase vihmaga on põhjus, miks kõik ümberringi õitseb, ja peaaegu kõik seal kasvav on põhjamaalasele tundmatu.
Donna Helena majja ja mangroovisallu
«Sõidame donna Helena majja, mis on ehitatud 1800. aastal,» tutvustab soomlannast giid esimest eesmärki. Teeäärne viit teatab: «Fazenda bom jardim.» Esimene sõna tähendab otsetõlkes farmi ja kolmas parki.
Donna tervitab igaüht kättpidi ja juhatab oma aia andide lauda. Maja on aga vaatamisväärsus, mille puhul paari sajandi tagune elu ja tänapäev kenasti segunevad.
Oleme harjunud nägema, et kõik puupostid, talad ja sarikad on sirged. Aga kui maa kasvatab kõveraid puid, saab neistki suurepärase ehitise, mis sajandeid vastu peab.
Siinkohal ei taha rääkida pikast pliidist, milles põlesid, ots väljas, rohkem kui meetri pikkused puud ning millel asetses neli pada, ega ka pitsilistest tekkidest ja patjadest, vaid sellest, mis kasvab pargiks nimetatud aias.
Punases õitevahus puu on flamboyant. Suurte sakiliste lehtedega on maniokk, mille juurel kasvavaid mügarikke süüakse kartuli asemel, ja kõrval asetsev puu on papaia. Banaaniga sarnanev põõsas on hoopis elikonia ning need puude vahel vaevalt nähtavalt lendlevad linnukesed on koolibrid. Meenub loetu: koolibritele pannakse akna taha suhkruvett nagu meil tihastele pekki.
Pooled nähtud puudest ja põõsastest jäävadki nimeta. Seda viga saab hiljem parandada Rio de Janeiro maailmakuulsas botaanikaaias.
Mangroovisallu satume Urimatau jõe ääres, mis on enne ookeani üpris lai ja kannab soolast vett. Selles isu täis supelnud, astume paljajalu mangroovijuurte vahele musta mülkasse. Seal tõstab kõhn noormees kätega pori, lüües aeg-ajalt laia noaga puujuuri puruks. Ta kaevab ja kaevab. Juba on tema lokkis pea sopa sees ja käsi küünitab sügavikku. Lõpuks on otsitu tabatud. See on suur vähk. Et parajasti on vähipüügikeelu aeg, kingib mees elukale vabaduse.
Raske on see vähipüüdja töö. Vahel juhtuvat, et päeva jooksul saab mees kätte koguni kolmkümmend isendit.
Me nägime ka seda, kuidas põldudel sirgub suhkruroog ja kuidas brasiillane sisevetes krevette kasvatab.
Kohviistandust toetavad sead ja turism
Teame kõik, et Brasiilia on kohvimaa, ning kogemus ütleb, et kohv maitseb sealmail jumalikult.
Sõidame kohviistandusse, fazenda Taquarasse. See paikneb paarsada kilomeetrit Rio de Janeirost läänes, küla nimi on Pirai. Vasakul ja paremal rohetavad mäemügarikud, millel võib märgata vähem või rohkem kulunud astmestikku.
«Kõik need mäed olid varem kohviistanduste, kuid veel varem metsa all,» jutustab Volta Redondas elav ülikooli õppejõud Ana Seraphim, kes tuli meile teejuhiks.
Need mäed on praegu tühjad, kui mitte arvestada harvu lehmakarju. Mõnel kasvavad üksikud isehakanud puud, mõni langetab erosiooni toimel kaldaid. Konkurents on siinsed kohviistandused pankrotti ajanud. Aga kõik pole siiski alla andnud.
«Olen fazenda omanike kuuenda põlvkonna esindaja,» tutvustab end noor mees. Tema isa oli otsustanud 1972. aastal maha panna 150 000 kohviistikut ning laenuvõtmisest loobunud. Istanduse all on praegu 110 hektarit ehk 800 000 ruutmeetrit pinda.
Farmi põhilised tegevusalad on siiski seakasvatus ja turism. Sigade arv jäi saladuseks, kuid möödunud aastal oli fazenda elu uudistanud 5000 inimest. Töötajaid on farmis paarkümmend.
Praeguse peremehe vaarisa Joao Pereira da Silva oli tulnud Portugalist 1800. aastal ja rajanud nendele mägedele 1820. aastal suure istanduse. Siis oli ehitatud seesama kahekorruseline ja suure keldrikorrusega keskusemaja, mis nüüdki omasid ja külalisi teenib. Tollal tegid 225 orja kõike käsitsi.
Praegu võib toonast elu hinnata muuseumina kasutatavas majas, kus hämmastavad rikkalik raamatukogu, vanad rõivad, pitsivahus voodid ja isegi suure maja katus, mille kõik kivid on ükshaaval käsitsi tehtud (katus laseb vihma läbi, sest omanik pole parandamise võimalust leidnud).
Sambakarneval toob rahva kokku
«Mulle meeldis kõige enam Mangueira sambakooli laul imeilusast armastuse lillest,» sõnas brasiillanna Marcia, osutades sambakarnevali laulu- ja reklaamiraamatu neljandatele laulusõnadele. See on laul kaunist lillest, mis levitas armastuse märgiks oma seemneid mitmele mandrile, ka Brasiiliasse.
Ühe õhtuse tantsukava laul aga käsib täita õlleklaasi, kui trummid sambale kutsuvad, ning olla rõõmsad ja tantsida kaasa.
40-aastane Marcia oli üks neist, kes karnevalil tantsis. Osavõtt ja vabrikust tellitud särav kostüüm läksid talle maksma 30 000 Eesti krooni.
Ma maksin pileti eest 123. sektori K-reas 1750 krooni, kuid see pole maha visatud raha. Ei oskagi öelda, mida rohkem nautisin, kas pompoosset, täiuslikkuseni viimistletud rongkäiku üheksa öötunni vältel või lõunarahva lõpmatut lusti ning lauldes ja tantsides kaasaelamist. Tõsi, ega defileed hästi näinudki, sest rahvas seisis ja tantsis kaasa toolidel ning kogu aeg kõlanuks kui ükssama laul. Kõik see kokku oli unustamatu.
Äsjase karnevali defileest võttis ajakirjanduse andmeil osa 125 000 inimest ning see läks korraldajaile maksma 30 miljonit dollarit.
Üksainus omakeelne sõna
Brasiillane on emotsionaalne ja jutukas inimene. Neid, kes tänaval vastu tulles naeratavad, on palju. Polnud taksosõitu või muud kohalikega kohtumist, mil portugali keele valdaja poleks kuulnud juttu sealsetest liiklusoludest maailmapoliitikani.
Ette sattus ka üks päris eestikeelne sõna.
Brasiilias nagu igal pool maailmas ehitatakse uusi teid ja parandatakse vanu. Natali—Goianinha teel rajati parajasti haru, et liiklus ühesuunaliseks muuta, ning foori asemel andis peatumise järel sõiduloa mees, kellel oli käes ümmargune silt sõnaga «Siga». Eesti keeles tähendas see, et sõidetagu edasi. Selle sõna hääldamisel polnud meiega erinevust, kuigi brasiillastel on keelepilt ja hääldus tihtipeale erinevad. Näiteks mehe eesnimi Robson hääldatakse Hobson.
Veel mõnda siit ja sealt.
Poole miljoni elanikuga mägine Volta Redonda hakkas tohutult arenema siis, kui ameeriklased sinna oma metallitööstuse rajasid. Tehas huugab päevad ja ööd otsa praegugi, kuid see pole enam valdav majandusharu.
Linnas avaldas erilist muljet ühe kooli ujula, mille vanus on 40 aastat. Seal on 25 meetri pikkune kümne rajaga ujula (mõistagi lageda taeva all, sest jahedaid ilmu pole), mitu väiksemat basseini ja kõrge hüppetorn, mille all on viis meetrit vett. Ujula ümbrus on ühtlasi liigirohke, paljude pinkidega aed.
Rio de Janeiro üllatab ilusa laguuni ja kõrgete, peaaegu paljaste mäetippudega linna keskel. Neist mitmegi otsa on rahval sealt avarduva vaate pärast asja. Sellele 710 meetri kõrgusele tipule, kuhu on 8-meetrisele alusele pandud 30-meetrine Jeesuse kuju, saab köisraudtee ja isegi taksoga.
Jeesus valmistati Prantsusmaal samas töökojas, kus valati New Yorgi Vabadussammas, ta kutsub rahvast mäele alates 1931. aastast.
Suurlinna kauneil tänavail kõndida pole aga suurem asi — liiga palav, üle 30 kraadi kuuma. Õnneks leidub rohkesti varjurohkeid puid.
Brasiilia
• Brasiilia Föderatiivne Vabariik asub Lõuna-Ameerikas ning suur osa tema territooriumist paikneb teisel pool ekvaatorit. Pindala on 8 547 403 ruutkilomeetrit ning suuruse poolest on ta viies riik maailmas.
• Riigi üht äärt piirab Atlandi ookean rannajoone pikkusega 7500 kilomeetrit. Ookeani ääres paiknevad suur Rio de Janeiro (oli 1960. aastani riigi pealinn, 6 miljonit inimest), São Paulo (10 miljonit) ja Salvador (3 miljonit).
• Pealinn on Brasilia (1,2 miljonit), mis ehitatigi aastail 1957—1960 selleks otstarbeks. Paikneb kiltmaal kilomeeter üle merepinna.
• Portugali meresõitja Gabral kuulutas Brasiilia ranniku 1500. aastate algul Portugali valduseks. Rahvastik ongi kujunenud portugallaste ja teiste Euroopast tulnute, kohalike indiaanlaste ning XVI—XIX sajandil Aafrikast toodud neegerorjade ja nende järglaste segunedes ning on portugalikeelne.
• Brasiilia kuulutati vabariigiks 1889. aastal, kuid viimane kuningas Pedro II on praegugi au sees. Ta elas Petropolises, kuningaloss on üks turimisobjekte.
• Rahaühik on real (riaal), mis vastab umbes 6 kroonile. Elustandardit võib võrrelda Eesti omaga, kuid seal pole vaja sooje rõivaid ega toasooja. Talvekuude juuni, juuli ja augusti miinimumtemperatuur on 19 kraadi.
• Soome ja Rootsi turismifirmade peamised sihtkohad Brasiilias on Rio de Janeiro, Natal ja Fortaleza (viimati nimetatutes on vastavalt 800 000 ja 1,3 miljonit elanikku). Üldse elab Brasiilias 188 miljonit inimest.
Allikas: «Sakala»