Tagasi
Ott LeplandAnu SaagimAdeele SeppLea Dali LionMarten Kuningas Laura PritsPussy RiotPussy RiotToomas Hendrik IlvesEvelin IlvesTaavi Rõivas Maire AunasteKaja Kallas
Värskendamiseks tõmba
:

Uued plaadid: Liis Lemsalu, Genka, Legshaker, Rihanna ...

Kuldne duo

REKLAAM
REKLAAM


Rein Vader Raadio 2st ise ei viitsi arvustusi kirjutada, aga temaga me R2 köögis vahel muusikaasjad paika paneme, ja Black Keysi kohta ütles ta nii tabavalt, et mul ei ole mingit mõtet seda arvustust oma sõnadega alustada, nii et parafraseerin: kui eelmise albumi «Brothers» peal oli ülikond Black Keysi meestele natuke lohmakas, siis «El Camino» ülikond istub neile nagu valatult, lausa liibub.

Ja muidugi on mõlemal ülikonnal omad eelised, aga omalt poolt lisan, et duo bluusrokimasin on nende seitsmendal albumil juba nii hästi õlitatud, et ma ei tea, kuhu saab enam välja joosta.

Alguspäevade krobeline rohmakas garaažibluus on võtnud aasta-aastalt, album-albumilt tuure juurde soulist, fungist, diskost, folgist, glämmist, psühhedeeliast ja lauspopist ning täiustudes ja selle käigus populaarsemaks saades pole Black Keys kaotanud kübetki identiteedist, vahedusest ja teravusest ning indirokimeeste sarmist, kogu sulam pole aga mitte lihtsalt plastiline, vaid lausa vulkaniseerunud.

Valner Valme


The Black Keys
El Camino
(Nonesuch)

Hinne 5
--------------------
Äge folkpunk

Rahvalikku kõrtsipolkat, nimetatagu ka folkpungiks, võib ju pidada hallitanud ja habemega muusikaks (võhikluse puhul), kuni pole kuuldud Pärnu südantmurdvat ja jalustniitvat bändi Legshaker.

Nende nakatavad, sööstvad, samas lihtsad ja rahvapärased meloodiad, metafüüsikasse kalduvad ja sügavalt filosoofilised, samas luhvtivennalikult pohhuistlikud ja elurõõmsad sõnad ning rajult ja lõbusalt tühja tuult taga ajav instrumentaarium ei jäta kuulajale valikuvõimalust: nagu parim sõber kutsuks õlut jooma ja viskadki töö ja jama nurka.

Tarmo Tamme vokaal on ühtaegu ülbe ja kaabaklik nagu rokkbändi lauljale kohane, samas südamlik ja sõbralik. Oivaliselt sobituvad Argo Mägi mandoliin ja Heini Soobiku lõõts Raimo Pulga elektri- ja Priit Suti basskitarriga ning Meelis Juss piitsutab trummidel kõiki tagant: kõrge tempo ei muuda kergeid omaloomingulisi folklugusid aga mingiks klaperjahiks, vaid säilib isegi üllatavalt peen struktuur. Nimilugu, «Mustad purjed» ja «Elu kui film» löövad iga peo vahule.

Valner Valme

Legshaker
Maksmata võlad
(Baltic Disc)

Hinne 5
---------------------
Fado, tango, šansoon

Põrisegu trummid, puhugu pasunad – siin on mu lemmikplaat aastast 2011 (kui jõuluvana ei peaks just viimasel hetkel midagi veel magusamat korstnast sisse viskama). Ka Tallinnas esinenud portugallanna otsib ja leiab muusikalisi sidemeid liinil Lissabon – Buenos Aires – Pariis, lauldes kolmes keeles elegantseid ja meeleolurohkeid laule, peamiselt (õnnetust) armastusest.

Portugalipärane nukker saudade, prantslaslik muretu joie de vivre ning Lõuna-Ameerikale omane kirg ja tundetugevus – kõik see on albumil ehedamast ehe. Täisakustilise ansambli saatel laulva Branco hääl on võluv, võrgutav, vallutav, vangistav, vapustav. V is victory!

Joosep Sang

Cristina Branco
Fado/Tango
(Universal)

Hinne 5
-------------------
Hiigelkontsert

Kaugeltki mitte esimene The Cure kontsertplaat, pigem vastupidi, aga kahtlemata täiuslikem loovalikult, parim saundilt ja üks mõjuvaimaid atmosfäärilt (1993. aasta «Paris» on ehk löövam).

Kahel CD-l kaks ja pool tundi kogu laivi salvestust septembri Bestivali festivalilt Inglismaal mahutab enamikku olulisi palu selle ühe kõige valemini mõistetud (me ei ole gooti bänd, kinnitab Robert Smith detsembri Uncutis sajandat korda), aga vähemalt ühe populaarseima briti alternatiivrokibändi ajaloost, 70ndate lõpust («10.15 Saturday Night») kuni viimatise albumini «4.13 Dream» (2008; «The Only One»). Loomulikult on tihedaimalt esindatud bändi kõrgaeg 80ndad, mil ilmusid suurepärased albumid «Seventeen Seconds», «Faith», «Pornography», «The Head On The Door», «Kiss Me, Kiss Me, Kiss Me», «Disintegration» ja lisaks albumilaadsed singlikogumikud «Boys Don’t Cry» ja «Japanese Whispers» ning sealt on hitte nagu «Inbet­ween Days», «Just Like Heaven» jm ning ühtne täpne, tundlik mängulaad sel laval seob Cure loo ehk kümned ülimalt erinevad palad tervikuks. Kahju, et puudub Cure kauneim laul «Pictures Of You».

Valner Valme

The Cure
Bestival Live 2011 (Sunday Best)

Hinne 4
------------------
Riilid riimid

Kas sulle on keegi öelnud: «Olen sinu sõberi, mitte mingi roimar. Mulle meeldib lagrits ja Neumann. Mul on veidi tunne, et pada katelt siin sõimab. Teeme parem longero. Ma panen pilli soimaan?» Arvatavasti mitte. Ent Genka lüürika kaheraudsest tuleb veel kreisimaid riime.

Lood, kus peategelasteks Eesti kukeseenegängster Soomes, Märjamaa narkomuul Venezuela vanglas, kokalehe võrse Boliivias, «töötav» naine Norras. Geniaalsus kuubis, see on skill mees. Biidid Cool D poolt, korralik 90ndate west coast fiiling. «Aeg on kuulata jälle meikälaist!» Oo jaa, Eesti hiphopil on head ajad.

Niilo Leppik

Genka
Oleg Kosjugini
Lugu EP
(Legendaarne)

Hinne 5
-----------------
Tore masin

Rihanna on küll masin, kuid selles mõttes tore, et laulab ausalt: «Teen seda raha pärast ega kavatse kuhugi minna.» Vahelehelt leiab pilte, milliseid Madonna tegi «Erotica» albumile. Muusikaliselt on Rihanna R-reitinguga albumid juba ära olnud, uus ongi post-«Erotica». On minutine hardcore «Birthday Cake», kus R teatab «I wanna fuck you right now», kuid plaadifirma asendab selle sõna kähku R-i meeskonnasõna «rock’iga», hööveldades ta ohutuks kui Janeti – «Fuck me!» hüüatab Jay-Z.

Sest lugudega toimetab endiselt siiski suuremas osas Stargate ja muutusi kohtab vähem kui Coldplay uuel. Seitsme aastaga kuus albumit – peaks selge olema, et masinavärk töötab ja on palju loovi, on rnb-d, on eurodiskot, on päikseline-akustiline jõuballaad «We All Want Love». Vaid luksversiooni vahva Metallica sämpliga dubstepiga «Red Lipstick» ähvardab Eestiski tapatalgud korraldanud Chase & Status paljastada, et ruudulise miniseeliku all on karvased jalad. Kui ta ometi nii emotsioonitu ei oleks selle kõige juures.

Märt Milter

Rihanna
Talk That Talk
(Def Jam)

Hinne 3
--------------
Jätab soovida

Triviumist loodeti enamat kui väikest Mastodoni, albumid «The Crusade» (2006) ja «Shogun» (2008) paistsid seda lubavat. «In Waves» pole tehniliselt paha plaat, leidub uhket, peenes vana kooli võtmes kitarrismust ning ilusaid pateetilisi refrääne. Tervikuna siiski ebaühtlane, laialivalguv, sihitu. Võtame lood, kus Trivium ulatub enese piire muljuma –  «Chaos Reigns», «A Skyline’s Severance» ja «Dusk Dismantled» – ning jätame ülejäänu fännide pureda.

Mart Juur

Trivium
In Waves
(Roadrunner)

Hinne 3
------------------
Superstaari realitycheck

Tiinipopp aastal 2011 näib omavat kaht vastandlikku jõukeset – üks on selline orgaanilisemat laadi vastutustundlikum popp, mille tuntuim ja edukaim artist on börsimaakleri tütar Taylor Swift, teine masinlik ja võltsi läikega à la Lady Gaga, Kesha jne. Esimese kuulajaskond teadaolevalt teisi ei salli, kuna tegu olevat hinge kuradile müümisega. Liis Lemsalu võitis kevadel superstaarisaate ning osa auhinnast oli leping Universaliga.

Plaadi tagaküljepilt viisakas mantlis ja kergelt võrgutava olekuga Liisist tekitab mulje, et pigem kaldub ta sinna täiskasvanumale ja vastutustundlikule poolele, seega ei taha olla väga tiini (pigem Beyoncé, Adele'i ja Inesi kanti), kuigi plaadi siseküljefoto nätsumulli puhuvast Liisist jälle ütleb, nagu tahaks.

Plaat seda keelt üldiselt ka kõneleb ning noor lauljatar selles plaanis end ka kõige kindlamini tunneb («Made Up My Mind» ja «Täitugu soovid»). Kui produtsendid kindlasti asjalike inimestena on püüdnud anda muusikat igale maitsele ja mõnel puhul Liisi ka sinna läikivamale poolele tõuganud, siis pole asi kõige paremini välja kukkunud. Ehkki leidub korralikke päevaseid raadiohitte, jääb mulje, nagu poleks Liis Lemsalu pikaks plaadiks veel päris valmis olnud.

Janar Ala

Liis Lemsalu
Liis Lemsalu
(Universal)

Hinne 3
------------------
Temake ja tema

Rõhutatult madalat profiili hoidev, samas kuulus USA indie-folkduo She & Him on laulev näitlejanna Zooey Deschanel (She) ja produtsendist muusik M. Ward (Him).

Nende traditsiooniliselt akustilisel kitarril ja vokaalil põhinevale jõulualbumile on kogutud klassikalised jõulupalad The Carpentersi, Vince Guaraldi, The Beach Boysi, Elvis Presley jt repertuaarist. Duo püüdis plaadi salvestamisel hoida võimalikult minimalistlikku joont, vältida iga hinna eest üleprodutseerimist ning temaatilist paatost ehk lasta lauludel enda eest kõnelda.

Idee pole muidugi paha, aga tulemus on vastuoluline. Klassika tõlgendamine enda tõekspidamiste järgi nii, et klassika jääks klassikaks, ei ole eriti meeldejäävalt välja kukkunud. Tänavustest rohketest jõulualbumitest tasuks muide proovida kaht EPd: The Killersi meeleolukat erisinglite kogumit «(RED) Christmas» või alt-country viimaste aastate ühe põnevama mehe Josh. T. Pearsoni «Rough Trade Christmas Bonust».

Margus Haav

She & Him
A Very She & Him Christmas (Domino)

Hinne 3

REKLAAM
REKLAAM
Põhjus:

Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi |Näita e-maili avalikult:
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
Top kommid
Uskumatu foto: Inim-Barbie poseeris ilma meigita!
+26
1397846125
Beebiootel Airi Vipulkumar Kansar sattus koos abikaasaga trammiõnnetusse
+26
1397923879
George R.R. Martin paljastas, kui suureks kasvavad «Troonide mängu» lohed
+25
1397919377
Marilyn Jurmanil on varajane keskeakriis: jäin vallaliseks ja läksin peast hulluks!
+24
1397850639
Valge Maja keeldus Justin Bieberi riigist väljasaatmisest
+23
1398002168
Kuidas ta seda teeb? Illusionist võlub tuvid välja ei kuskilt!
+18
1397947107
Fotod: Kate kupatas Williami hävituslennuki esiistmelt minema
+14
1397926576
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM