Edirne, endise nimega Adrianoopol, asub Türgi Euroopa-osas, Kreeka ja Bulgaaria vahetus läheduses. Nelisada aastat tagasi kuulus see linn Euroopa nelja suurima hulka, nüüd on tagasihoidlik provintsikeskus.
Teekond Edirnesse ehk esimest korda Türgis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oleme Razgradi (Bulgaarias - toim.) autobussijaamas. On õhtu ja kohe varsti peaks tulema Istanbuli suunas sõitev buss. Pärast päikeseloojangut hakkab siin kiiresti külmaks minema, ja kuigi lahked bulgaarlased korduvalt kutsuvad meid köetavasse bussiooteruumi, tahame nautida õhtu ilu siinses karges õhus.
Nosime sõrmede vahelt brõnsat saiaga ja joome peale kuuma kohvi. Läbisõitvad bussid ei ole lõunamaal eriti täpsed ning pigem tuleb kaua oodata. Meil pole kuhugi kiiret ja piilume vaid vahetevahel mõne ilusa bussi ootuses nurga taha. Pikamaabussid on siin uued ja mugavad.
Bussijaamast väljuv asjamees annab aimu, et varsti läheb sõiduks. Tema vaatab, kas kõik pileti ostnud reisijad on ilusasti kohal, hoolitseb selle eest, et igaüks bussis oma koha leiab ja aitab pakke paigutada.
Bussis teenindab ka oma stjuuard, kes sagib pidevalt edasi-tagasi ning pakub küll juua, küll pihu peale sidrunilõhnalist vett. Hiljem tundub, et kogu Edirne lõhnab selle lõhnavee järele. Aga kombed on kombed ja neid tuleb austada.
Türgi piiri peal on päris totaalne kontroll, kuid ületuskoht jääb suurtest magistraalidest kõrvale ja nii läheb üsna ruttu. Öösel kell kolm jõuame pärale.
Kirklareli on koht, kust meie edasine tee kulgeb Istanbulile hoopis vastassuunas. Esimene inimene Türgi öös on bussijaama esist pühkiv mees. Ta küsib meilt omas keeles midagi, ning kui lõpuks aru saab, et soovime Edirnesse, näitab kätte bussi väljumise koha. Kellaaega saame juba ise seinalt lugeda.
Külmetavad koerad
Meil tuleb oodata hommikuni. On põrgulikult külm ning oleme rahul, et kõik kaasa võetud riided on seljas.
Läheduses lõdisevad rahumeelsed hulkurkoerad, kel tuleb mõni aeg hiljem taluda päevakuumust, kuid siis lebavad nad hingeldades teepeenral. Neid ei puutu siin keegi.
Kell neli avatakse bussijaam ja tundub, et polegi enam öö, sest kohe algab vilgas elu. Väga maitsva Türgi tee saab topka sarnases klaasis ja maksab vaid ühe liiri (umbes 8 krooni - toim.).
Enam polegi nii külm. Huviga jälgime ümbritsevat melu. Kell kuus kutsutakse palvusele, aga meie läheme bussi peale. Ka kohalikus bussis on bussisaatja, ja tundub, et korda siin armastatakse, sest istuda tuleb oma kohale.
Edirne asub tunnise sõidu kaugusel ning ärkavas hommikuvalguses uudistame Türgimaad.
Tundmatus linnas ja keelt oskamata ronime maha bussijaamas. Otokar ehk bussijaam on ka ainuke sõna, mida teame, ja sellest on abi. Otokar'is leiame juba inglise keelest aru saajaid ning saame teada, et kesklinn on bussijaamast päris kaugel - sinna minekuks tuleb kasutada mikrobussi.
Bussiliiklus on tihe, sõit maksab kaugusest olenemata ikka ühe liiri. Piletit ei anta ja münt tuleb ulatada noormehele, kes bussis reisijatelt raha kogub ja igal võimalusel välja hüppab, et sõitjaid peale hüüda. Oma kliendi peab igaüks ise leidma, mistõttu mängivad suurt rolli kiirus ja kõneosavus. Bussijuhi asi on rooli keerata. Ja nende juhtimisoskus on hämmastav, sest valgusfoorid on vaid linna keskel, kuid mujal tormavad autod ja rahvas läbisegi.
Hotelli valime bussiaknast nähtu järgi. Teenindus ja ruumid on euroopalikult heal tasemel ning ainus, mis Türgit meenutab, on tähistaeva kujutis lifti laes.
Kuid ikkagi on siin midagi väga võluvat. Rõdult avaneb vaade kolmele linna südames lähestikku asuvale mošeele. Kogu linna keskosa võtab enda alla üks suur turg, mille hooned on igivanad ja kus on kaubeldud aastasadu.
Erinevalt oodatust on kõikjal täiesti puhas, ringi liiguvad euroopalikult riietatud inimesed: mehed enamasti mustas ülikonnas, naised moodsalt riides, ja kui ongi rätiga, siis tundub, et see on pigem peaehteks; koolilapsed kõik koolivormis, lips elegantselt lõdvalt kaelas.
Turul peaks nagu kauplema, aga mida sa kaupled, kui lõhnaõli eest küsitakse vaid üks liir, sedagi häbelikul moel, ei mingit lärmi ega agressiivset lähenemist.
Toit ei ole meie arvates siingi odav ja nii teeb päris palju rõõmu turult poole liiri eest ostetud suur maitsev hästi lõhnav ning kaua värskena püsiv valge leib.
Üllatav puhtus
Uusrajoonides elavad linnakodanikud väikestes korralikes eriilmelistes ning ilusat värvitooni kortermajades. Ei märganud kusagil vaeseid ning hämmastas puhtus. Polnud linna vahel prügimägesid, nagu näeb mujal Euroopas.
Oleme just imetlenud üht Edirne suuremat vaatamisväärsust Selimiye mošeed (ehitatud 1569-1575 ja selle neli minaretti on Türgi kõrgeimad - toim.) ning vaatame ringi, et ehk saab tänavalt midagi värskendavat. Kuid juba haarabki meist kinni üks restoranipidaja ja viib kättpidi oma restorani.
Menüüd ta meile ei paku, küll aga hakkab oma toitusid kirjeldama. Aru ei saa kumbki pool, ei meie tema väga väljendusrikkast jutust ega tema meie tagasihoidlikest soovidest, kuid toidud hakkavad lauale ilmuma nagu Türgi muinasjutus.
Türklane on inimene
Algajate türklastena alustame vist päris valest otsast ja segame väga ebasobivaid maitseaineid, kuid see ongi huvitav. Lõpuks tunnistame mõlemad, et oleme harva varem midagi nii head söönud. Arvet oodates loeme liire kokku, kartes, et äkki jääme võlgu ning tuleb minna kööki nõusid pesema.
Türklane on aga aumees ning meil jääb raha ülegi. Eestis tuleb tihti maksta maitsetu toidu eest tunduvalt rohkem, rääkimata kõhutäiusest. Lõpuks valab peremees arvukate kummarduste ja tänusõnade saatel meie pihkudele juba tuttavat lõhnavett.
Päeval on siinkandis meie jaoks augustikuiselt palav, aga riides käiakse soojalt, sest 40kraadise suvesoojaga harjunud inimesed peavad 23kraadist õhutemperatuuri lausa külmaks.
Tagasiteel tuleb Türgi-Bulgaaria piiril taluda kaks tundi bussi röntgeniga läbivalgustamisega lõppenud sõelumist, aga sellega lihtsalt harjub.
Türgi jääb selleks korraks seljataha, kuid Edirne on oma võõrast miljööst ning erinevast hingelaadist hoolimata ikkagi kultuurne, euroopalik linn ja sellisena jääb ta ka meie südamesse.