Lapimaal leiab kulda nii kaseladvast kui jõeliivast

Kullamuuseumi territooriumil peseb vaskooli’lt liiva kõigile kullaotsijatele pühendatud kullapesija. Foto: Helga Koger

Naabritel Soomemaal on kulda tõepoolest nii palju, et ükski kullaotsijast turist sealt päris ilma koju ei tule, kui ta just purulaisk pole.
Selle väite paikapidavust sõitsimegi bussitäie hakkamist täis eestlastega kontrollima.
Reis sügisesele Lapimaale pakub nii palju ilusat, et kulda leidmatagi hõiskab hing veel pikka aega rõõmust ja kodumaiste sügisvihmade painest vabanemisest.

Bussituristi eelised

Raha teeb inimese laisaks ja mugavaks. Rikkam inimene vaatab bussiga enam kui tuhande kilomeetri taha sõitjat arusaamatu kaastundega - nii pikk tühi istumine.
Aga pole ta tühi ühtigi. Seda, mida bussiaknast näha saab, ei näe ühestki lennukist. Kui tee ääres midagi tõeliselt vaatamisväärset on, saab bussi kinni pidada ja lähemalt uurima minna. Hoopis huvitavam kui hoobilt kohale saabuda ja imestada: issand kui külm ja sügisene siin juba on.

Meie jaoks tuli Lapimaa värvikirev sügis kätte pikkamööda ja täies ilus. Mitte ei saa öelda, et sügis on sügis igal pool, sest nii palju punase, kollase, rohelise, pruuni, halli varjundeid pole Eestis küll kunagi silma jäänud. Aga küllap on võõrsil silm tunduvalt erksam ja meeled vastuvõtlikumad.

Kui meil lähevad mustikavarred kähku raagu, siis Lapimaa pikaldases sügises korjavad nad talveks valmistudes maapinnast mineraalide värve ja aina punetavad. Nii ka pohlad ja sinikad. Ja punane on igal taimesordil ise tooniga.

Kidur, kuid kaunis

Kui Rovaniemis polaarjoonest üle olime astunud ja oma salasoovid mõttes ära soovinud, jätkus reis põhja poole.
Bussiaknast mööda kihutav mets muutus aina kiduramaks. Kaharate kuuskede asemel sirutusid taeva poole lühikeste längus okstega küünalkuused, mille aastakasvud meie kuuskede meetriste asemel vaid kümnesentimeetrised. Loodus on tark, sellised oksad juba raske lumekoorma all ei murdu. Ja mis seal kõrgel taevas ikka tuuli trotsida, kui torm ladva minema võib viia.

Ka viljapõlde jäi vähemaks, kuni need sootuks kadusid. See-eest jätkus kahele poole teed lugematul arvul suuremaid ja väiksemaid järvi, mis madalas sügispäikeses vastu sillerdasid.
Sodankyläs tegime väikese jala- ja seljasirutamise peatuse, et näha saamide omalaadset puukirikut, mille kohal ei kõrgu ei risti ega kukke, ja vaadata oma silmaga üle põdrakasvatajale pühendatud harukordselt elavana mõjuv monument, mille loomiseks kogus raha rahvas ise.

Põhjapõtru, neid poolmetsikuid ja poolkoduseid loomi, õnnestus mitmel korral näha. Need väikesekasvulised loomad on saamide jaoks aastasadu olnud peamine elatusallikas. Praegugi on põhjapõtrade liha see, millest ise toitutakse ja millega turiste meelitatakse.
Põhjapõdralihast supp, praed ja külmroad ei puudu ühestki Lapimaa söögikohast. Aga saamid on murelikud. Euroopa Liidu seadused ei luba enam põhjapõtru senisel kombel tappa ja loomade kaugele spetsiaalsetesse kõigile nõuetele vastavatesse tapamajadesse vedamine muudab kõik suisa jaburaks.

Põhjapõtrade nahast suveniire, sooje susse, veste ja muudki ilusat müüdi Lapimaal kõikjal, ostnuks ka, aga hinnad ... Nojah, Põhjamaad on turisti rahakoti jaoks ikka kõige kallimad olnud.

Kekkoneni matkaradadel

Hilisel pärastlõunal jõuame sihtpunkti Tankavaarasse. Kullakülla. Grupp jagatakse laiali väikestesse majakestesse, mis meenutavad kullaotsijate majakesi, kui elektriradiaator ja tänapäevane voodipesu välja arvata.

Majade nimed on kullaga seotud: Kulta (kuld), Insinööri, Hakku (kirka), Hippu (kullatükk), Kasööri (kassahoidja), Vaskooli (kullapann) jne. Mida meie Upa tähendas, jäigi teadmata. Ka sõnaraamat ei tea.

Kullast veel mõelda ei saa, õhtu on tulekul ja pimedus pole enam kaugel. Küll jõuame pika istumise matkamisega tasa teha. Oleme ikkagi kunagise presidendi Urho Kaleva Kekkoneni nimelises rahvuspargis ja siin lihtsalt peab matkama. Valida saab ühe-, kolme- ja kuuekilomeetrise raja.
No kolmene ikka, jõuab enne pimedat tagasi.

Neid vaateid ja haruldusi, mida näha sai, sõnadesse panna ei anna. Pole meie sügises kunagi näinud üleni punast pihlakat - lehtede, mitte marjade poolest. Pole kunagi näinud kive, mille värvirikkus tundub lausa ebaloomulik. Pole näinud sellist päikeseloojangut, mis ühelt mäeveerult kauguses avanes.
Tagasi alguspunktis, ootavad meid lõke, vardad vorstide küpsetamiseks ja laulev bussijuht. No mis sa hing veel tahad. Aga õhk kisub külmaks ja kindad ning villased sokid on siin septembri keskel suisa vajalikud.

Kuld, kuld

Päike on tõusnud, kõht täis ja nüüd tööle! Iga kullaotsija saab viis numbrit suuremad kummikud, vaskooli liivaga ja õpetuse, kuidas kulda uhta. Kõigepealt pann vette - oh sa mait, kui külm vesi -, siis kivid pannilt minema. Ja nüüd tuleb tasakesi liiv pannilt maha uhtuda, ikka nii, et pann vette, loksutad kergelt ja tõstad välja. Kordad. Ikka ja jälle, nii et külmast valutama kippunud käed muutuvad soojaks (või hoopis tundetuks) ja ajataju kaob sootuks.

Esimene lõpetab, tema pann on liivast puhas. Meie juhendaja uurib panni ja leiab selle ääreuurdest kolm terakest kulda. Ma leidsin kulda! hõiskab õnnelik kullaotsija. Leiavad peaaegu kõik. Mina muidugi mitte, sest pole ma suure töö ja vaevata elus midagi saanud. Ja ega ma siia rikkaks saama tulnud, lohutan end kerge kadedusega hinges.
Aga elamus on vapustav. Just sellepärast, et me ei läinud sisebasseini, vaid tegutsesime külmas ojas. Hasart tõusis taevani ja iga kaardile kleebitud kullaterake tõstis tuju.
Terakesed olid need tõesti, aga üks 11aastane koolipoiss oli see, kes leidis aastate eest Tanka-vaara suurima kullatüki, 39,6 grammi kaalunud "tera", mille eest ostnud ta endale mopeedi.

Kullaotsimise lõpetame toeka lõunasöögiga kullaväljade restoranis Wanha Waskoolimies. Valida sai põhjapõdralihast keedetud ehtsa talupoegliku paksupoolse supi ja poron käristys'e vahel. See viimane oli põhjapõdralihast ja kartulist valmistatud hautis. Supipott seisis letil ja igaüks võis süüa just nii palju, kui kõht venis.

Kullaküla ja kullapalavik

Tankavaara kullaajaloo alguseks on aasta 1936, kui lähedalasuva küla elanik Sauva Aslak Peltovuoma sealt esimesena kulda leidis. Ta olevat seda leiukohta enne mitu korda uneski näinud.
Sellest ajast käis Tankavaara Hopioja (Hõbeoja, aga hõbedat seal pole) äärest kulda otsimas palju õnnekütte.

1970. aastal otsustasid aga kaks legendaarset kullakaevajat Yrjö "Karhu" Korhonen ja Niilo "Nipa" Raumala ühendada kullapesemise ja turismi. Alguse sai kullaküla, kus nüüd iga turistki kullapalavikku võib nakatuda.
Siinses kullamuuseumis saab ettekujutuse kogu maailma kullaotsimise ajaloost, mis on põnev, aga mõtlemapanev. Milline ränk saatus: skorbuudist viidud hambad, valutavad ja moondunud liigesed ning vähene kuld, mis leiti, läks bordelli ja kõrtsi. Vaid väga üksikutel on õnne olnud rikkaks saada. Nende leitud suurte kullakamakate pseudokullast koopiad on muuseumis näha.

Õuealal leiab mitu kullaotsija majakest, mis enamasti toodud kohale mitmest paigast, kuid mõni on ka kohalik. Kõrts on siia toodud Alaskalt, bordell Dawson City punaste laternate tänavalt, Columbia Cazette toimetus Californiast, seal töötas 19. sajandil ka Bodie Hotell, millest on Kullakülas fassaad.

Tulistamised, mida filmides nähtud, toimunud selleski hotellis ja olnud kindlate reeglitega. Tulistaja vastutas isiklikult kogu mööbli, peeglite ja portselani lõhkumise eest ja kui vaja, tasus matusekulud.
Ometi oli hotell muretu, mingeid kaebusi teeninduse kohta ei aktsepteeritud ja klientidelt eeldati alati härrasmehelikku käitumist.

Kullapesemise meistrivõistlused

Soome on kuulus kõikvõimalike rahvusvaheliste meistrivõistluste korraldamise poolest. Loomulikult korraldatakse neid kullapesemiseski. Tankavaarale on need pidupäevad. Kui esimestel võistlustel 1974. aastal oli kohal 80 hasartset kullapesijat, on nüüd neid vähemasti 400.

Võistlused koosnevad sarjadest veteranidele, algajatele, naistele, meestele ja noortele. Isegi kullamuuseumi sponsorid võistlevad oma sarjas.
Need pole aga pelgalt võistlused. Terve nädalalõpp augustis on üritusi täis, kus ei puudu võimalused osta kulda ja vääriskive ning tantsida kullatantsu. Seltskond on seal kirev.
Kullaküla peremees Kauko Launonen on murelik. Aastad on väsimuse kallale toonud, aga kust leida järeltulijat?

Seni polevat ta Soomest nii suurt entusiasti leidnud, kes tema asemele sobiks. Mees jätab targu ütlemata, et lisaks entusiasmile peab sel mehel ka osturaha olema.