/nginx/o/2017/02/07/6319549t1h1948.jpg)
Lauri Vahtre kord nädalas ilmuv kirjutistesari on mõeldud teleseriaali «Tuulepealne maa» vaatajaile. Artiklid kommenteerivad eelmisel õhtul ekraanile jõudnud osa. Tegelaskujudest on ajaloolised vaid Konstantin Päts ja Johan Laidoner, kellega seotud stseenides on püüeldud võimalikult suure tõepära poole. Teised tegelased on kirjanduslikud.
Äsja nähtud jagu algas riigipöördega: 12. märtsil 1934 kehtestas riigivanem Konstantin Päts, toetatuna kindral Johan Laidonerist, kaitseseisukorra, keelas poliitilised koosolekud, keelustas vabadussõjalaste organisatsioonid ja käskis alustada juhtivate vapside arreteerimist.
Kuidas selleni jõuti?
Meenutame, et 24. jaanuaril oli kehtima hakanud uus põhiseadus, mis palju muu kõrval nägi ette uue riigivanema valimise, seejuures esmakordselt otsevalimistel. Veebruaris seadsid parteid kandidaatidena üles Pätsi, Laidoneri, August Rei ja Andres Larka. Viimane esindas vabadussõjalasi, kes olid algul heietanud mõtet toetada Laidoneri, kuid viimasel hetkel otsustanud oma kandidaadi kasuks.
Larka oli küll hoopis vähem tuntud kui Laidoner, kuid vabadussõjalaste populaarsus ja vastavalt ka sõjakus kasvasid iga nädalaga ning märtsiks oli selge, et Larka võib tõesti valimised võita.
See tekitas senises poliitilises juhtkonnas hirmu. Asi ei olnud ainult võimus. Häiris ka vabadussõjalaste toon ja mõned nende aktsioonid. Näiteks too mürgel, mille nad olid korraldanud Jaan Tõnissonile Tartus Vanemuises. See selgitab vähetuntud ajaloolist fakti: kui Päts 15. märtsil informeeris riigikogu kaitseseisukorra sisseseadmise põhjustest, tõusis Tõnisson püsti ja surus Pätsi kätt. Tol hetkel ei teadnud keegi, milleni see kõik viib.
Kaitseseisukord kehtestati vaid kuueks kuuks ja isegi see, et nii riigivanema kui uue, 50-liikmelise riigikogu valimised lükatakse edasi kaitseseisukorra lõpuni, selgus alles
20. märtsil, mil Päts andis vastava dekreedi.
Valimiste kuuekuulist edasilükkamist ei peetud mingiks eriliseks probleemiks, pigem mõistetavaks, et äärmiselt pingeliseks kruvitud olukord rahuneks. Aktiivsed vapsid muidugi nii ei arvanud, kuid neil olid nüüd hoopis suuremad mured. Lühikese aja jooksul arreteeriti üle 400 juhtiva vabadussõjalase eesotsas nende tegeliku liidri Artur Sirgiga. Et Ploompuu-taoline mees vangi sattus, oli ootuspärane, ja suurte segaduste tõttu võis trellide taha sattuda ka mõni üldjoontes süütu Toomas Roo.
Kõike seda võis veel kuidagi õigustada, eriti kui arvestada tollaseid olusid kogu läänemaailmas. Riigipöörded ja diktatuurid ei olnud harvad nähtused, poliitiliste vabaduste piiramine samuti mitte. Lisaks Nõukogude Liidus toimuv, mis väljus üldse igasugustest piiridest.
Pätsi esimesed sammud olid selle taustal tagasihoidlikud. Kuid ilmselt süvenes Pätsis järk-järgult arusaam, et ta on asendamatu. 1934. aasta sügisel pikendas ta kaitseseisukorda aasta võrra (aasta pärast veel aasta võrra), 1935. aasta märtsis keelustas kõigi seniste poliitiliste erakondade tegevuse, 1935. aasta suvel aga võttis Tõnissonilt jõuvõttega Postimehe. Sama aasta detsembris purustas ta vabadussõjalaste veel säilinud organisatsiooni lõplikult.
Need sammud väljusid ilmselt hädavajaduse piirest – iseäranis Postimehe suu sulgemine – ja tähistasid Eesti jõudmist nn vaikivasse ajastusse.
Selle ajajärgu peale võisid kulmu kortsutada demokraatiameelsed haritlased, nagu Artur Kallaste, samuti tema poeg Indrek. Poliitikud jagunesid laias laastus kahte leeri – ühed asusid Pätsi poolele, nagu Einbund, teised jäid vaikivasse opositsiooni, nagu Tõnisson.
Poliitikast mitte palju huvituvale kodanikule ei olnud vaikiv ajastu mingi hädaorg, vaid pigem edukas ja optimistlik ajajärk. Majanduse tõusule aitas kaasa üldine konjunktuuritõus. Euroopa, eriti aga muidugi Saksamaa, valmistus uueks sõjaks, Eesti saadused (või, peekon, piiritus jm) leidsid välisturge.
Ilmus ridamisi tähelepanuväärseid romaane ja poeesiat, valmis esinduslikke ehitisi. Raadiost võis kuulata John Pori orkestrit, poest võis osta «Tõe ja õiguse» viimase jao ning Heiti Talviku värske luulekogu, võis minna teatrisse Milvi Laidi vaatama.
Kui Martin Liivet Nõukogude agendi ülesandel Berliinis mingeid äriasju ajab, viidatakse sellega Stalini ja Hitleri toonasele salasõprusele. Ametlikult oldi surmavaenlased ja üksteise mustamisel ei säästetud värve, kuid selle varjus käis vilgas majanduslik koostöö ning pole midagi imelikku, kui selle juures kasutati neutraalse taustaga vahemehi.
Arvatavasti kavatsesid mõlemad seejuures ikkagi teisele sobival hetkel noa selga lüüa, kuid see on iseküsimus. Ammugi ei tee see olematuks elavat kaubavahetust, mis aitas Hitlerit hiljem olulisel määral sõja vallapäästmisel.
Herbert Sambla Kihnu-epopöa põhineb suuresti tõsiasjadel, nii nagu Pekka Erelt neid on refereerinud. Vapse rahastanud suurärimehed saadeti karistuseks tõesti Kihnu – Eestil oma Siberit ei ole – ja tõesti tuli neil Pärnus mõni nädal jääsupi sulamist oodata, mis olla möödunud vägagi lõbusalt.
Sama lõbusalt läks asumine Kihnus, kus mõnd väljasaadetut tänini hea sõnaga meenutatakse. Eriti bravuurikas ja lahtise käega oli legendaarse Tartu riidekaupmehe Märt Jänese poeg Karl. Tervenisti see lugu siiski lõbus ei olnud, sest kõik kandsid märkimisväärset kahju, seda nii kroonide kui närvide arvel.
Kui Eesti esimest iseseisvusaega võrrelda päevaga, siis selles osas on ilmselt jõutud sumedasse, päikesepaistelisse – ehkki mitte päris pilvitusse – pärastlõunasse. Õhtu pole käes, kuid see läheneb.