Kirsti Timmer oleks juhmile vanamutile tou pannud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma oleks autost välja tulnud ja sellele vanaeidele tou pannud, aga ta oli nii juhmi näoga, et minu andmata jäänud obadus ei oleks teda ka päästa suutnud,» pajatab Ilumaailm.ee kolumnist Kirsti Timmer.
Anna jalakäijale teed! Jalakäijal on alati õigus! Jalakäija hukkus saadud vigastustesse....jne.... Pagana jalakäijad sellised!
Vanamutt, kellele ma tou tahtsin panna, astus mu auto ette ühe Maxima poe ees oleval ülekäigurajal. Temale põles punane, mulle roheline tuli.
Tema oli oma Karu õlle kätte saanud ja suutmata oodata rohelist tuld (milline kalli aja raiskamine) astus ta koos oma juba paar Karu õlut libistanud kaaslasega, punase tulega teed ületades, otse minu auto ette.
Hea küll, mutt oli jooginäljas ja vanamees täis, aga need enesetapjad otsustasid mulle veel rusikat näidata ja minu suunas venekeelseid mahlakaid sõnu loopida...
Oleks minu asemel mõni kangem vend roolis olnud, oleks ehk gaasi vajutanud. Parmud olid punase tulega sõiduteel, autojuht pole ju süüdi.
Minu hing on õrnem. Isegi kerget müksu ei raatsinud jotadele anda. Pidurdasin nii, et kõik autos olnud esemed kohti vahetasid, aga padud jäid kriimudeta.
Teine kord oleks jälle vene rahvusest mamslile läheneda soovinud. Jalutasin lapsega meie kodu lähedal tänaval, kui märkasin vanaema, kes oma lapselast üle tee lohistas. Just lohistas.
Laps kisas nagu rattal, et fooris on punane tuli ja ema ei luba sellega sõiduteele astuda. Vanaema kõrgendas häält ja tõi põhjenduseks bussi, mis kohe minema sõidab. Vanaema jõud käis protesteeriva lapse omast üle.
Edasi jalutades nägin väikeseid koolitüdrukuid, kes ilusasti foori rohelist tuld ootasid. Siis tuli aga üks kena mantliga onu, astus sõiduteele ja ületas selle. Tüdrukud tema järel. Punase tulega.
Et milleks see jutt? Tegelikult on mul Karu õllega parmudest täiesti ükskõik. See oli rohkem mõeldud autojuhtidele-vaadake ette, odavpoodide juures. Kirjutama pani mind pilt, mida ma täna nägin.
Sõpruse puiestee on väga tiheda liiklusega tänav Tallinnas, mis tehtud minu arvates väga mugavalt ületatavaks. Ootasin siis mina ka, lapsega jalutusringilt tulles, antud tee ääres foori rohelist tuld.
Samal ajal jõudis sõiduteeni viiepealine üheksa-kümneaastaste poiste seltskond, kes peatumata teele astusid. Vaid üks nendest hõikas hulljulgele kambale: «Nalja teete vä? Punane on ju! Ära mölise, roni üle!» oli vastus.
Ma tean, et moraali lugemine ei aita, aga lapsevanemad, võtaks selle teema täna õhtul jälle ette. Tuletaks neile lihtsalt meelde, kui olulised nad meile on ja rohelise tule ootamine ei ole ju «margitegemine».
Lihtsalt. Igaks juhuks.