Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kertu Jukkum: karu ronis mu jooksurajale!

Elu24 spordiblogi!

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kertu Jukkum | FOTO: Ajakiri Start/erakogu

Kui üldiselt on möödunud mu jaanipühad mõnel Eestimaa saarel, siis sel aastal tegin erandi ja sõitsin maale. Eesmärgiga võimalikul palju joosta, saunatada ja magada. Jaanituli muidugi tegemata ei jäänud, kuid rõhk oli mujal

Võtsin plaani joosta iga päev - kasvõi natuke. Kava mul praegu veel ei ole ja nii sain iga päeva hommikul enesetunde järgi kava koostada.

Esimesel päeval otsustasin, et jooksen nii kaugele, kui suudan ja tagasi koju ma jalutada. Pean tunnistama eneses pettununa, et palju ma joosta ei jõudnud. Hinnanguliselt 8 kilomeetrit ehk.

Teisel päeval võtsin konkreetsema eesmärgi - jooksen 16 kilomeetrit oma lemmikmatkarada pidi. Mõeldud ja tehtud. Lõpp läks taas raskeks, aga õppustel ei peakski ülemäära lihtne olema.

Viimase päeva kava nägi ette matka ja seda suurem rõõm oli see ette võtta, kui juba hommikul laekus teade, et matkateel on värsked karujäljed. Läksin inspekteerima. Lootsin, et mu jooksuraja hõivanud mõmmik on veel kusagil seal passimas, aga ei. Pole ka imestada, sest karud seiklevad ringi. Igal juhul jäljekütt tärkas minus sel samal minutil ja nii leidsin veel teisigi värskeid loomajälgi. Viimaks ei suutnud ma mööduda kraavipervel punavatest metsmaasikatest ning korjasin, palju süüa jõudsin. Tasakaal on see, mis annab meile jõudu ja energiat, mõtlesin koju jõudes ja muidugi osalesin koduses vaidluses: «Kui suur võis olla karu, kelle jäljed metsateel?». Ühed väitsid, et see pidi ikka «nii suur karu olema», teised jälle: «täitsa väike mõmmik». Tänaseks on asjatundlik vastanud: «Pakun, et nii 80-100kg karu võis ta olla, eks paariaastased tuiavad vahel ka üksi.»

Karujäljed metsateel / Erakogu

Linnas aga sootuks teised lood. Imelisest postitantsutrennist, kus õppisime postil istumist, mis esiteks on füüsiliselt väga raske ja teiseks andis hea ülevaate, mis tunne võis olla hõberemmelgal istuvate aktivistide läbielamisest, juba järgmises postituses.

Veidi rohkem kui 4,5 kuud Kuuba maratonini!
Kertu

Tagasi üles