Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Heino Seljamaa emotsionaalses intervjuus: Arvo andis pool aastat tagasi märku, et «parem ära tule minu juurde»

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Heino Seljamaa | FOTO: ERR

Eile lahkunud Arvo Kukumägi kauaaegne sõber ja kolleeg Heino Seljamaa andis «Ringvaatele» emotsionaalse intervjuu.

Grete Lõbu: Kaastunne kolleegi ja sõbra surma puhul. Mida sa oled teinud alates sellest, kui said teada, et Kukut enam ei ole?

Heino Seljamaa: Olen lesele toeks olnud. Need organiseerimise asjad, mis sellega kaasnevad. Ma võibolla ei ole kõige parem jutumees täna, sest sellest kurvast sündmusest on vaevalt 30 tundi möödas.

Kas see tegelikult tuli sulle uudisena, et Kukut enam ei ole? Või sa teadsid, et varem või hiljem see juhtub?

Mõlemad asjad koos. Ma läksin välja suitsu tegema oma koduuksest ja nägin, et Arvo maja ees oli kiirabiauto. Võtsin kohe telefoni ja helistasin tema naisele Maritile ja siis selgus. Ma ütlesin, et ma panen kohe toru ära ja... Aga... On veel teine, niisugune keerulisem lugu on see, et ta ise teadis, mis toimuma hakkab ja võibolla mitte kauges tulevikus. Ta andis endale teadlikult sellest aru. Umbes pool aastat tagasi andis ta mulle märku, et «parem ära tule minu juurde». Me oleme 40 aastat olnud väga lähedased. See oli ilmselt sellest, et ta ei tahtnud, et ma seda kõrvalt näeks, kuhumaale ta oma elukäiguga jõudnud on.

Kuhu ta oli oma eluga jõudnud? Ta ei teinud ka oma eluajal saladust, et viinakuradiga rahu ta ei teinud. Kas see sai talle saatuslikuks?

See oli üks faktor, üks mõjutaja. Ta elas väga kirglikku elu. Ta on minust kuus aastat noorem, aga ta elas selle ajaga ära mitme inimese elu. Ta ei teinud midagi ilma kireta või täisjõuta. Mitte midagi.

Milline mees ta oli? Kuidas ta suutis nii sügavalt puudutada kõiki inimesi, kellega ta kokku puutus?

Täiesti unikaalne võime kiiresti kontaktida. See ei olnud mingi teadlik võime, vaid kaasasündinud empaatia. Kirjeldamatu omadus, ilma värvita, ilma lõhnata... Sest meie esimene kohtumine 40 aastat tagasi... Me olime üliõpilased stipipäeval, kutsusin teda sööma Gloriasse. Sõime kõhu täis ja jõime pudeli veini. Me ei rääkinud sellest aastakümneid ja nüüd, kuskil poolteist aastat tagasi, tuli kuidagi jutuks. Et kas sa mäletad ka meie esimest kohtumist... Detailideni mäletas kõike! Sellepärast me tundsime seal kohe niisugust... Seda, mida rääkida ei saa.

Hoolimata oma kirevast elust tegi ta tööd elu lõpuni. «Novembris» tegi suure rolli.

Me rääkisime «Novembri» tegemisest ja see oli talle väga raske. See oli talle näitlejana keeruline. Mitte sellepärast, et ta ei oleks osanud, vaid ta võttis seda väga-väga tõsiselt.

Kas ta tundis ka, et see on talle antud uus võimalus?

Ei, niisugust suhtumist ei olnud, et «ma olen mahakantud». Mitte kunagi ei olnud niisugust põdemist sellega. Ta elas väga kindlalt oma elu.

Kas ta ei võtnud elu kui näitemängu?

Jaa, see käib tema nii olemuse kui elukutse ja armastuse vastu kinokunsti kohta. Ta tõesti armastas kinokunsti. Ma ei ole kedagi näinud, kes nii armastaks kinokunsti!

Kui palju ta elu armastas?

Ma ei küsinud ta käest.

Põletas küll hooga.

Noh... jah. Meie hinnangul jah. Ta elas kirglikult. Kui tuli, siis pidi olema 1600 kraadi. Niimoodi ei saanud, et 80 kraadi ja võibolla läheb põlema.

Kui lihtne oli temaga sõber olla?

Minu jaoks väga. Tõesti pidasime teineteisest lugu. Kui ta palus, et me enam ei kohtuks, ei hakanud ma talle liigseid küsimusi esitama. Polnud vaja. Ma olen püüdnud teda oma äranägemise järgi aidata, aga on asju, mis on meist vägevamad.

Kui viinaveast oleks jagu saanud, me ei istuks täna siin nii kurbadel asjaoludel?

Kui?

See ei ole kõrvalseisjate kätes?

Me üldse ei tea, kelle kätes see on.

Vahel nagu tundus, et hakkab elu minema...

See käib kogu selle mustri juurde. Tegelikult tema muster oli just niisugune, nagu ta kirjeldas. Mäkke kiirendusega ja alla samuti kiirendusega. See oli tema jaoks normaalne elamise viis.

Ta ütles küll, et ei tahtnd kohtuda. Oled sa kursis, millist elu ta elas need viimased pool aastat?

Kindlasti ei olnud see mingi kurb elu. Igasugune hala ei kuulunud üldse tema repertuaari. Tema repertuaar oli säramine ja terav ütlemine, kui mingi asi ei meeldinud. Vahel isegi liialdatud ja niisuguses... Ütleme, et kui eaga tuleb sappi nii mõnelgi, siis temal oli ka seda veidi näha. Ta oli aus, hästi otsekohene. Vahel isegi kohatult.

Solvusid sa ka tema peale?

Jah. See on küll minu probleem, aga mul oli põhjust.

Nüüd on andeks antud?

Ammu! Ta on mulle avaldanud siirast austust teatud asjade vastu, mida ta ei oleks minu käitumisest oodanud. Mul oli selle üle hea meel, sest mina oma käitusin omast arust täiesti normaalselt, aga ta hindas mõnda asja väga. Mul oli selle üle hea meel.

Nüüd on joon all...

Jah. Järgmisel laupäeval, 27. mail Sõpruse kinos, mille ideel väärtfilmide kinona oli tema üks toetajatest, sealsamas kinos on tema ärasaatmise tseremoonia kõigile teda ja tema talenti armastanud inimestele ja kogu avalikkusele. Kell pool kaksteist. Siis asjakohased meenutused. Ta oli ristitud õigeusku. Preester loeb hingepalve. Siis ta läheb oma viimasele maisele teekonnale oma lähedaste juuresolekul enne põrmustamist. Saatjad jäävad vaatama filmi «Mina jään ellu». Õhtul on Rock Cafes vastavalt tema soovile pidu, kus tõenäoliselt mängivad Ultima Thule... Läbirääkimised käivad, aga tõenäoliselt algab kell seitse õhtul pidu, kus mängivad mõned bändid, kellest ta väga lugu pidas. Niisugune mälestuskontsert-pidu.

Tagasi üles