Karl Madis: ma ei karda surma, sest elu on mäng
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muusik Karl Madis on lavalaudu nühkinud juba 35 aastat. Naisteleht uuris, mis paneb mehe hinge helisema ja hoiab teda noorena?
Praegu käib Karl Madis oma radu üksi, sest 11 aastat tagasi kohatud neiu, kellega Karl kuus aastat ka kodu jagas, jättis lahkudes mehe südamesse nii sügava jälje, et Karl pole uueks armumiseks valmis. «Oh ma olen veel noor mees ja jõuan veel kord armuda,» on ta optimistlik. «Olen sama noor kui kahekümneselt.»
Usub Jumala väesse
«Mu vanaema, kes oli väga usklik, ütles kord, et pojake, ära mitte kunagi palu, et Jumal sulle end näitaks, sest üks mees palus ja jäi pimedaks...»
Karl oli tol meelde jäänud ööl oma voodis pikali ja pöördus siiski Jumala poole: «Jumal, näita mulle ennast?» Tuba oli pime, Karli silmad olid kinni, aga ta ei maganud.
«Ühtäkki nägin ja kuulsin ma meeletut plahvatust. See oli nagu tuumaplahvatus või universumi Suur Pauk. See oli nii lõputu... Ja kõik see mahtus minu sisse.»
«Mul oli hirm, ma ei julgenud silmi lahti teha, sest kartsin, et olengi pime. Kui hommikul silmad lahti tegin, olin nii õnnelik, et ma näen!»
Pärast seda kogemust sai Karl aru, et kõik ongi meie sees. Usk. Jumal. Kõik. Tänu sellele teadmisele on ta nüüd rahulik. «Ma ei karda surma, sest elu on mäng. Võib-olla oleme me üldse arvutiprogramm, mida Jumal juhib...»