Intervjuu: Jalmar Vabarna tervelt üksteist vunki täis Folki ja muusikaarmastus

Helena Tamm
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandi Folk 2014 sai avapaugu
Viljandi Folk 2014 sai avapaugu Foto: Jelena Rudi

27-aastane tuntud folkmuusik, menukate kollektiivide nagu Zetod, Trad.Attack!, Vallatud Vestid ja Curly Strings kidramees Jalmar Vabarna rääkis Elu24-le Folkidest, muusikast ja kõva pinnimise peale ka kaks sõna naistest. 

Mitmes Viljandi Pärimusmuusika Festival see Sinu jaoks on ja mitme kollektiiviga astud sellel korral üles?

See sai alguse kõik aastal 2004 ehk käesolev on minu üheteistkümnes folk ja sellel aastal astun üles nelja kollektiiviga. Kõik need aastad olen Zetodega olnud, see aasta olen esimest korda kollektiiviga Trad.Attack! ja mitmendat korda ansambliga Klapp, mis on setu tantsumuusika punt ning rohelisel laval mängime Curly Stringsiga.

Trad. Attack! Kas nendest kõige uuem?

Jah, bänd on viis kuud vana ja seega veel lapsekingades, kuid ehe näide sellest, kuidas tuleb ühte bändi ajada. Poole aastaga oleme jõudnud ilmselt oluliselt kaugemale, kui iga teine Eesti kollektiiv kolmega. See tuleneb sellest, et asjaga tegeletakse. Esiteks mõeldakse läbi, mida tahetakse saavutada ja kuidas. Ma ei kiitle sellega, aga see on eesmärgipõhine tegutsemine. Muusikal ja muusikaäril on teadupärast üksteisega väga vähe pistmist. See ei ole muusikaäri, mis me teeme, aga sellel on kõik basic asjad, mida muusikaäris olemiseks vaja on. Alates videost, mis hiljuti välja tuli, EP-st, headest bändi piltidest, fännilehtedest ja igasugustest Soundcloud-idest kuni kõikide võimalike teiste kanaliteni, mida paljudel bändidel siiamaani ei ole. See on asi, mis vajab lihtsalt natukene tegelemist.

Mille poolest erineb Trad.Attack!-i muusika Sinu eelnevate kollektiivide omast?

Trad.Attack! toob tänaseks juba teise ilma läinud superstaarid helisalvestiste näol lavale kaasa. Vanadel lauljatel oli nende lugudega kindlasti oma side. Me ei ole üle oma varju hüppama hakanud, et seda jäljendada, laseme neil endil laulda. Minu kui kitarrimängija jaoks on samuti väga eriline see, et ma mängin selles bändis 12-keelelist pilli, mis on häälestatud hoopis eriskummalisel moel, mida ma õppisin aasta aega vahetusüliõpilasena Rootis olles. Selliselt saan bassimehe rollis ka olla ja väga madalaid keeli mängida, mis on üks mu lemmiktegevustest.

Sa oled alati olnud festivalil rakkes, kas oled saanud nende aastate jooksul ka siinset melu nautida? On sul äkki meeles mõni eriti naljakas seik?

Olen ikka saanud, mõned aastad on olnud väga easy-d, kui on olnud näiteks ainult kaks või kolm kontserti kogu sündmuse peale.

Võib-olla kõige naljakam seik oli see, kui ühel meie esimestest Folkidest siia nolkidena tulime, olime Artur Linnusega Zetodest külastajatena kontserti kuulamas, kui järsku hakkas ilgelt padukat tulema. Jooksime suure vihma eest Kaevumäe kallaku peale puu alla peitu, aga vihm ei lakanud ning me ei saanud lõpuks mäest üles. Lehed olid kõik nii märjad ja sopased, et lihtsalt ei õnnestunud. Viimaks leidsime peale pikki otsinguid teise raja. Kokkuvõttes olime ise täpselt sama mudased nagu need inimesed, kes lava ette jäid.

Mida Sa muusikas kõige enam hindad?

Hindan mitut asja. Neist üks - kaasaegse folk-muusika põhitemaatikaks olev nutikus seademomentide leidmisel. Teiseks on uues sõnakasutuses gruuvi asemel hakanud folkmuusikud «vunk» ütlema, seda hindan väga. Ma kindlasti hindan ka muusikaesitust, sest ükskõik kui hea või halb muusika – esitus loeb. Artist peab olema veenev!

Kas Sinu naine peab ka olema musikaalne ja millisel määral?

Mulle meeldib sujuv teemavahetus ja ma saan aru, et teie lugejaid väga huvitab see. Loomulikult meeldivad mulle musikaalsed naised, üldse kõik musikaalsed inimesed, mehed ka! Kiidan kõiki vanemaid, kes on oma lapsed muusikakooli pannud. Isegi sellisel juhul, kui laps ei ole seda tahtnud. Kõik on selles kinni, et ei tohi lapselt ära võtta teist võimalust. Näiteks, kui ta tahab slackline’i harjutada kurja viiuliõpetaja juures harjutamise asemel. Teisalt praegu oma tutvusringkonnas muusikakoolis käinud lapsi kasvamas vaadates näen, et see haridus on olnud igas vallas ülioluline. Vaatan küll oma mätta otsast, aga ma ei kujutaks ette inimest, kes ei kuula muusikat või ei ole sellega kursis. Mulle meeldivad intelligentsed inimesed, juhul kui neil on veel muusikaline haridus ka, siis see on erakordselt sümpaatne.

Paljudel muusikutel ei ole selle alast haridust. Kas kraadiga või ilma musitseerival artistil on vahe?

Ma ei ütle, et peab olema ilmtingimata muusikaline haridus. Vahel ei taba kiire eluviisiga lapsevanem oma lapse andekust, laps ei hakka ka iseseisvalt sellega tegelema ja see ei löö välja. Sellisel juhul on hea, kui ta satub muusikakooli ning avastab endas selle poole. Paljud tuntud artistid ei oma tõesti selle alast kraadi, ei peagi. Tanel Padar ei oska nooti, aga loob geniaalseid lugusid. See ei määragi tegelikult midagi.

Kas mõnel muusikat armastaval folgineiul on lootust Sinuga jalga keerutada või on su süda juba hõivatud?

Mu süda on hõivatud, aga ma põhimõtteliselt ei räägi naistest ajakirjandusele.

Otseülekandena oli täna võimalik Postimehe vahendusel näha Attack!-i Folgi live’i Pärimusmuusika Aida suures saalis. Ela kogu teistelegi Folgi kontsertidele kaasa SIIT!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles