Anu Saagim: kingafriigid
17. veebruar 2014, 10:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Nüüd jõudis pärale,» kiljatab sõbranna, kui uksekell piriseb. Kes küll on see salapärane rüütel, kes paneb ühe naise sedaviisi rõõmust rõkkama, mõtlen pisut kadedalt.
Kingad loomulikult. 450 eurot maksvad moekad poole pahkluuni ulatuvad rihmikud, mis on reisinud mugavalt uhkes pakendis otse Itaaliast sõbranna koduukseni.
Pikad pühad ja neile järgnenud perekondlikud nädalavahetused olid hakanud minu šopahoolikust sõbranjet nii kohutavalt ahistama, et ta otsustas vuhistada pisut ringi netipoodides. Aga jeerum, milline peadpööritav hind paari nahariba eest! «No tegelikult mõtlesin ka ise üsna pikalt, kas tõesti tasub nii kalleid jalavarje üldse tellida,» tunnistas sõbranna Suvi.
Kui mingite maailma trendikaimate kingade hinnad kribivad sinna 800 euro kanti, siis pole ka ime, kui pärast tundide viisi surfamist ja paari klaasi punaveini katus lihtsalt minema sõidab. «Ega ma tegelikult ei julgeks nii kalleid jalanõusid müüvatesse poodidesse päriselus sissegi astuda,» tunnistas ta ausalt.
Kuna just mõni nädal tagasi piilusin ka ise Dubai kalleimas shopping mall’is, kael õieli, maailma vingeimate moebutiikide väljapanekuid, siis õhutasin sõbrannat takka uhket pakendit avama. Suure läikiva karbi ja krabiseva siidpaberi seest paljastuski imeline tikk-kontsadega kaunitaride paar. Õhkasin vaimustusest.
«Ilmselt saadan ma need siiski tagasi,» pobises pisut õhetav sõbranna justkui vabandavalt.
Mis mõttes? Tellida uhked jalavarjud tuhandete kilomeetrite tagant ja öelda selline lause enne, kui neid pole veel korralikult jalgagi proovitud!
«Sain ju niiviisi lihtsalt rahuldada hetkeks oma ostlemisvajadust, ilma et oleksin pidanud silm silma vastu seisma ülipeente poekeste pepside müüjatega. Ja tagastamine on imelihtne. Saatja organiseerib isegi kulleri, kes nendele koju järele tuleb,» õigustas eufoorias sõbranna.
Vapustavalt mugav, tunnistan hetkeks minagi. Samas tean, et minust ei saa vist eales netipoodide püsiklienti. Mina igatsen fiilingut, mida üks tuim masin ja elutu pilt minusugusele kingafriigile eales pakkuda ei suuda.
Mäletan veel liigagi hästi imearmast võlvkaare alla peitunud kingapoodi ühel Rooma kõrvaltänaval. Kitsad trepid viisid alla keldrisse ja ahhetama panev kingaparadiis avanes silme ees justkui muinasjutus. Riiulitel kümneid ja kümneid paare imelisi saapaid, baleriinasid, rihmikuid, madalate ja kõrgete kontsadega iludusi, mille hinnasilte keeldusin igaks juhuks vaatamast.
Kui kiilaspäine müüja veel lisas, et on ise ühtlasi ka paljude mudelite autor, tunnistasin ausalt, et nii kallite jalavarjude jaoks pole mul kavatsustki oma rahakoti raudu paotada.
Aga oh imet, selgus, et need meistriteosed olid mitu korda odavamad kui mõnes Eesti või Soome peenes butiigis. Omanik avas üksteise järel karamellikarva kingakarpe, põlvitas põrandale ja hakkas mulle kaunitare jalga proovima. Täpselt nii nagu Tuhkatriinu muinasjutus.
Kaubad said tehtud ja oleks tehtud veel rohkemgi, kui vaid kohver oleks kummist olnud. Senjoor Paolo Di Canino saatis mind viisakalt ukseni ning kostitas veel hella kallistuse ja paari põsemusigagi. Ah, naised, sellist rahuldust ei saa eales netipoodides surfates!